Mähkmelööve. Juha Vuorinen

Kristian ja aadlimehest naaber Pertti.”

      „Sellisel kellaajal?”

      „Jah. Pertsa von tuli juba pool viis.”

      „Kes seal saksa keelt räägivad?”

      „Kus sa oled?” täpsustasin.

      „Kuidas kus? Ämmaemandakoolis loomulikult!”

      Sirpa täiesti vaikseks jäämine kriipis koledasti kõrva.

      „Kust sa võid teada, et Mikael ja Pertti räägivad elutoas saksa keelt?” jätkasin.

      „Mul on kõrvad. Miks nad saksa keeles räägivad?”

      „Sul on sellised küsimused, millele ma isegi vastust tahaksin. Ma ei tea.”

      „Ole natuke tasa.”

      Sirpa kuulas ilmselgelt telefoni kaudu elutoast kostvat kiiretempolist vestlust.

      „Kumb seda juttu alustas?”

      „Kust kurat mina seda tean? Ma ei oska saksa keelt.”

      „Nad räägivad sellest, kust Saksamaalt oleks hea osta kinnisvara, mida kasutada inimkaubanduseks.”

      „Sel juhul alustas juttu Mikael. Täiesti kindlalt. Kas Mikael kavatseb osta litsimaja?”

      „Juha, see ei ole üldse naljakas! Saada nad minema ja tule siia!”

      Seekord kuulasin meeleldi sõna. Mul polnud tarvis liigutadagi, sest Sirpa imekokteil tühjendas maja iseenesest. Pertti kadus nagu harpuun oma koju aadlisitta tulistama, Mikael vallutas alumise korruse vetsu, samas kui Kristian kiirustas üles. Minu kõht hakkas õnneks juba olema nagu betoonist. Sellesse lõksu enam ei langenud. Seda jogurtit tuli süüa, mitte juua. Amatöörid võttis pasale.

      Kristian tuli vetsust nagu peksasaanud koer ja hoidis perset kinni.

      „Pepu on valus.”

      „Millest?”

      „Kakast.”

      Samas avanes alumise korruse vetsu uks ja välja astus Mikael, otsaesine korralikult higine.

      „Need su maitseained tegid pärasoole õrnadele limaskestadele halba. Hea, et terve sool verilihale ei põlenud. Aga asi oli seda väärt,” ohkas Mikael.

      Mõtlesin, kas peaks mõlemale perse alla kilekotid panema, et nad mööblit ära ei määriks. Õnneks tahtis Mikael minna koju toibuma. Mikaeli olemine paistis olevat üsna habras, sest ta soovis ka beebiga kohtumise mõne päeva võrra edasi lükata. Kristian aga tahtis titte näha otsekohe. Tegin Sirpale kinnituskõne.

      „No otse loomulikult tuleb Kristian kaasa!” ehmatas Sirpa.

      No muidugi. Sirpa lemmikvarss Kristian…

      Õnneks ei pannud me eile tina, sest nüüd võisin rahuliku südamega rooli istuda. Sirpa ema andis meile ühe oma takso tsiviilkasutusse. Ma ei viitsinud katusel olevat plafooni ära võtta, nii et Kristian istus tagaistmele. Ta arvas vist, et taksodes ei tohi juhi kõrval istuda.

      „Enne, kui sinna istud, tahan olla kindel, et su persest midagi välja ei imbu.”

      „Sa oled täiesti õudne! Muidugi ei imbu, loll!”

      Ta lipsas tagaistmele küüsi närima ja püüdis uurida, kuhu me teel oleme.

      „Kas lähme lillepoest ka läbi?” panin ette.

      „Miks?”

      „Oleks viisakas värsket ema meeles pidada.”

      „Vabandust, ma olen natuke närvis. Muidugi lähme lillepoodi. Kas peaks mänguasjapoes ka ära käima?”

      „Kuidas härrad soovivad.”

      Sõitsin esmalt Herttoniemis asuvasse mänguasjapoodi. Kristian tahtis kindlasti osta burgereid ahminud kuueaastase jänkilapse suuruse hiigeljänku.

      „Kas sa seda mõistad, et laps saab trauma, kui pärast iialgi looduses nii suurt jänest ei näe?” püüdsin teda takistada.

      „See kõneleb mu armastuse suurusest oma ristitütre vastu. Ja sina ära seda vähenda.”

      Ma ei olnud iial näinud Kristiani näol nii otsustavat ilmet. Ta oleks võinud selle hiidjänese saamiseks kas või terve poe pantvangi võtta. Jänku maksis 120 eurot. Kristiani tööbüroos registreerumine paistis olevat ta majanduslikku olukorda kõvasti turgutanud.

      Järgmiseks läksime lillepoodi.

      „Ma võtaksin sada punast roosi,” põrutas Kristian.

      Müüja ilme oli nägemist väärt. Juba pensionieas naise suu vajus lahti nagu prügiauto taguots.

      „Kas te ütlesite sada?”

      „Jah.”

      Tähendab, ka mina ei kuulnud valesti.

      „Lõpeta nüüd see jama!” ehmatasin. „Kas sa ikka mõistad, milline ilge pahmakas on sada roosi ja mis see kõik maksab?”

      „Hinna osas võime rääkida,” pistis ahne müüja vahele.

      „Kas sina üldse mõistad, kui palju ma Sirpat armastan?” lõikas Kristian.

      Samas muutus ta täiesti roospunaseks ja vakatas. See oli väike libastumine. Vaatasin Kristianit ja mõtlesin, kas anda talle molli või musi. Andsin armu.

      „Seda et, minu meelest veendub ta su armastuses ka viiest kollasest roosist. Või roosast.”

      Pidasin lillemüüjaga lühikese ning valgustava vestluse sellest, millised lilled on etiketikohaselt sobivad emale ja lapsele ristiisalt ja millised isalt. Nii lahkusime poest kahe väga erineva tuustiga. Minu kimbus oli väikesi ja suuri roose ja kaunistuseks armas roosa mumm. Kristian tahtis tingimata helikopteriga kokku põrganud troopilist lindu meenutavat kompositsiooni. Seal oli mingi kaktuse õisi kirevate sulgede sees. Kiasma uksehoidjale seda kimpu näidates oleks kindlasti sinna tasuta sisse saanud.

      Kristian istus tagaistmel koos hiidjänesega, mille ta kindluse mõttes turvavööga kinni pani. Teekond jätkus Ämmaka parkla poole. Tagaistmelt kostis Kristiani küüntenärimise ühetasane krabin.

      „No nii, olemegi kohal.”

      Kristian ohkas sügavalt. Ta käed värisesid nii, et pidin jänku rihma ise lahti võtma. Loodetavasti ei näinud keegi pealt. Muidu võiks veel mõelda, et mingi lilla taksojuht mängib poiss-sõbra ja beebit sümboliseeriva karvase jänkuga kodu. Kristian haaras jänku ühte ja troopilise põõsa teise kaenlasse. Ma lihtsalt pidin sellest närvis ja kahvatust asjandusest pilti tegema. Sitaks ajas naerma.

      Napsasin oma tuusti kaasa ja läksime peaukse poole. Jänku varjas Kristiani vaatevälja nii täielikult, et peaukse lävel prantsatas Kristian karvakerale esimest korda korralikult otsa. Kristiani pea oli põnevalt hiidkõrvade vahel nagu kirp püssi sihikul.

      „Kas lähme edasi või jääme siia?” küsisin.

      Kristian vaatas abitult enda all olevat hiigeljänest ja ütles sellele:

      „Jätkame hiljem.”

      Liftis pidi peaaegu paanika puhkema, kui me selle monsterjänesega sinna sisse trügisime. Sõit väikeses kabiinis nelja täiskasvanud inimese, ühe superjänese ja kahe tohutu lillekimbuga tundus olevat šokeeriv. Lõpuks jõudsime kohale. Avasin Kristianile ukse. Ta piilus sisse, nagu läheks tapale.

      „See on alles koridor. Palat on number 8.”

      Kristiani sügav ohe täitis terve osakonna kuni viimase mähkmekapini.

      Olime 8. palati ukse taga. Pulss tuksus rahutult. Tõmbasin ukse lahti. Ruumis oli kaks voodit, mõlemast paistsid roosasse hõlsti riietunud naise jalad. Tundsin Sirpa jalad kohe ära. Need olid aknapoolses voodis. Hiilisin ettevaatlikult voodi kõrvale kindlaks tegema, kas peatsist võib leida ka ülejäänu mu armsast naisest. Mu süles tohutut lillekimpu nähes sirutas Sirpa liigutatult käed ja haaras mu hella karukaisutusse.

      Pärast