Mähkmelööve. Juha Vuorinen

vastu letti. Naer lakkas nagu kirikus. Asemele tuli kummaline koerakutsika viginat meenutav inin.„Ära sa, kuradi rasvamagu, iialgi nimeta minu eite eideks!”

      „E-ei…”

      Riiulite vahelt tuli teine tunkedes tola. Ta jäi hämmeldunult kolleegi imelikult väändunud nägu vahtima.

      „Ja sina, kuradi metsinimene, mine turni oma ülemistel riiulitel edasi,” käratasin.

      Tüüp pani jooksu nagu esimest korda karjamaale lastud vasikas. Ma ei teadnud, mitu meest selles hiidlaudas tööl oli, nii et pidasin paremaks sealt uttu tõmmata, enne kui ülekaaluka vastase ees alla jään.

      Kohe õuelt minema saades helistasin Raijale.

      „Kui Sirpa leiab teise mehe ja neile sünnib laps, siis ära saada seda isa ostma mitte lüpsimasinat, vaid rinnapumpa.”

      „See on ju sama asi.”

      „Muide, ei ole.” Kui ma oma värvikat osturetke kirjeldasin, ulgus Raija naerust. Ta kahtlustas, et teen end meelega lolliks. Teen lolliks? See võis olla kõige kavalamalt maskeeritud solvang, mis mulle kunagi öeldud oli. Ma ei viitsinud enam ämmaga lobiseda, vaid võtsin järgmise kõne, et uurida, kus müüakse rinnapumpasid.

      Sõbralik beebikaubamüüja esitles mulle rinnapumba mitmekülgset mehaanikat.

      „Seda et mulle ei ole vaja seletada, see läheb mu daamile,” katkestasin teda.

      Mulle langes juba teine mõistmatu pilk päeva jooksul. Mobiil helises. Sirpa palati telefoninumber oli mulle juba pähe jäänud.

      „Kas sa oled veel rinnapumbapoes?”

      Pidin tõstma püksisäärt ja kontrollima, ega mul ei ole ümber jala samasugust positsioneerimisrõngast nagu mõnel haruldasel linnul.

      „Kust sa teadsid, et ma siin olen?”

      „Ema helistas ja rääkis,” purskas Sirpa.

      „No nii,” turtsatasin. „Asja juurde.”

      „Vaata, mis hinnaga seal hüppekiiged on.”

      „No muidugi! See on mingi teie haige mäng. See on jälle samasugune vigur nagu see kuradi lüpsimasin. Mina ei hakka endale enam teie lollakate sõnamängudega piinlikkust valmistama.”

      „Kallis Juha, selle asja nimi on hüppekiik. Küsi ometi.”

      „Küsi sina,” ütlesin ja ulatasin telefoni müüjale.

      Poe memme näole ilmus rõõmus ilme.

      „Meil on palju erinevaid hüppekiiki, vedru ja kummipaelaga… Seda on paras kasutada alates umbes kaheksandast kuust… Selge. Ütlen. Ja palju õnne,” lõpetas müüja kõne.

      Sain toru enda kätte.

      „Noh?” küsisin.

      „Ta ütles, et tahab ise hüppekiike valida,” seletas müüja.

      „Oh kui tore.”

      Viisin rinnapumba otse Ämmaemandakooli, sest mida kiiremini ma sellest vabanesin, seda väiksem oli risk selle riistapuu pärast probleemidesse sattuda. Vastuvõtt oli siiski üllatav.

      „Mis sa seda siia tood?” imestas Sirpa.

      „Ma nagu mõtlesin, et parem, kui see oleks sinu saiade kui minu lähedal.”

      „Alles kodus.”

      Panin imemannergu karpi tagasi. Lüpsimasinad olid hakanud mind vaenama. Pisike magas oma plastmasskarbis. Mu pilk paitas teda hellalt.

      „Seda ei saa päris põhjast paksu tõmbamiseks nimetada,” leidsin.

      „Ega küll.”

      „Selles eas on see alles pinnalt limpsimine.”

      Sirpa naeratas.

      „Õnneks mõtled sa, Juha, alati nii sügavate ja tarkade asjade peale.”

      Veetsin paar tundi haiglas. Selle aja jooksul nõustus väike neiu ärkama saatuslike tagajärgedega. Palatisse tuli nimelt samal ajal täiesti ohutu olemisega õde, kes esitles end Sarina. Äkki krahmas ta mul sihikindlalt randmest kinni ja teatas:

      „Nüüd võib isa õppida mähet vahetama.”

      „Ega nüüd siis ometi siin…” põiklesin.

      „Aga just, siinsamas.”

      Minu viinersõrmedega oli juba siputuspükste nööpide avamine valusalt keeruline. Kartsin oma esmasündinud lapse pükstest vabastamise käigus ära lõhkuda. Sari võttis mul kätest kinni ja näitas sihikindlate võtetega, kuidas titelt alukad jalast kooritakse. Džuudojakke oli lausa kaks.

      „Neid on ju kaks! Kas keegi on selle lapse purjus peaga riidesse pannud?” imestasin.

      „Vastsündinutel ei tohi olla soojakadu ja sellepärast pannakse nad ka suviti soojalt riidesse,” seletas valges kitlis näitsik.

      See oli mingi hõlmadega särk. Selle ära võtmisega sai veel hakkama, aga selga panemine pidi olema tõeline inseneritöö.

      „Vaatame, kas seal mähkmes on ka midagi,” julgustas õde. „Ja ongi!”

      „See on ju lagrits!”

      „See on niinimetatud esiroe. Seda tuleb mõne esimese päeva jooksul. Aga lähme nüüd ja peseme selle väikese neiu puhtaks, siis saad ka teada, mille poolest see kaka eriline on.”

      Kurat küll! See oli nagu pigi. Pidin miniperseauku tont teab kui kaua nühkima, enne kui see puhtaks sai. Pisimemm läks minu väntsutamise peale hetkega närviliseks. Ilmselt oli keegi teine teinud sedasama märgatavalt kiiremini, tõhusamalt ja õrnemalt. Arvasin, et mu piinamine lõppes persepesuga, aga tõeline šokk oli alles kogemata. Tite riietamine. Vähemalt sain kinnituse selle kohta, et tüdruk oli minu liha ja veri. Meil mõlemal nimelt sai asjast kõrini täpselt samal hetkel. Vaatasin paluvalt Sirpa ja Sari poole, aga mõlemad andsid mõista, et mehed tehku, mis meestel teha tuleb.

      Pärast mitut käest hoitud demot oskasingi lõpuks titele džuudojaki selga panna. Mähkme ja siputuspükste selgapanek oli nüüd juba puhas pidu. Umbes nagu oleks labakud kätte tõmmanud. Pärast asjatoimetust jäi pisike magama. Ilmselt halastamatu isa põhjustatud ahistusest muserdatuna. Ka mina olin puruväsinud.

      „Äkki ma läheksin nüüd koju.”

      „Juba?” imestas Sirpa.

      Ukselt kostis kõõksatus. Uks avanes ilmselt hääletult, aga kõõksumine tuli Mikaeli suust.

      „Head päeva siia majja.”

      Sirpa sidus hommikumantli tihedamalt ümber. Ta tajus kuidagi, et Mikaelil olid eriti omapärased huviobjektid.

      Mikael astus meie väiksekese voodi juurde. Ta oli sellise piduliku sündmuse puhul riietunud rohelistesse sääretaskutega pükstesse, vöödilisse pintsakusse ja kollasesse polosärki. Sari uuris imestades uksest tulnud kirjut tegelast ja kiirustas palatist minema.

      „Kui ma nüüd lähen, jääb teile siin rohkem ruumi ka…”

      Mikael ajas käed laiali nagu Vene tollimees ja takistas õe minekut.

      „Ei tule kõne allagi. Häid lambaid mahub palju. Minu pärast ei või see laps küll kõrgetasemelisest hoolitsusest ilma jääda,” teatas Mikael.

      Turske õe näkku tõusis kõigepealt kerge paanikat ennustav ilme ja siis otsustav võitlusmask. Ta haaras tugevate kätega Mikaeli õlgadest kinni, lükkas vana vastu mähkimislauda ja kuulutas:

      „Mina lähen siit nüüd ära! Ja üks papagoi seda ei takista, see on küll kindel!”

      Mikael jäi mähkimislaua kohale imelikku poolkaarde. Juba selle asendi vaatamine tegi selja ilgelt valusaks. Aitasin Mikaeli püstiasendisse. Ta selg naksatas vist tõepoolest kuidagi, sest ta jäi seisma, selgroog vastu seina. Ei tulnud kõne allagi, et Mikael oleks suutnud beebit süles hoida. Sirpal oli selle üle ilmselt hea meel. Valust moonutatud näoga püüdis Mikael küsida sünnituse kohta, aga Sirpa tundis juba asja.