Mähkmelööve. Juha Vuorinen

end. Mulle jäi ainult arusaamatuks, miks see õde nii kiirustas palatist minema kärutama seda platsentat nagu mingit sõjasaaki. Olin uudistest kuulnud, et tervishoiusasutustes tõmmatakse kulusid koomale. Nii idioot ma ikka ei ole, et ei mõistaks, millise portsu toitu mitmekorruselise maja täis naisi päevas näkku tõmbab. Ja selline lahmakas ei ole mitte väike kokkuhoiukoht.

      Praegu oli mul veel kõigest tugev kahtlus, aga kui ma näen ühegi mamma taldrikul maksahautist, kutsun otsekohe sanitaarteenistuse eriüksuse Ämmaemandakooli kokka kannibalismile õhutamise eest kinni nabima. Panin käed risti ja lugesin väikese palve, milles tänasin Jumalat selle eest, et Sirpa sõi ainult kana ja kala. Abaluudes oli tunda väikest pistet. Loodetavasti ei tikkunud sealt välja tillukesed tiivad.

      „Aga helista kohe, kui midagi vaja on. Ja kui see väike hakkab ükskõik mida tahtma. PlayStation kahte, hiigelkaisukaru, mänguraudteed, mida iganes. Mul on niipalju sääste küll, et suudan talle osta mida tahes. Mõistlikkuse piires muidugi.”

      Torust kostis kõkutamist.

      „Me soovime homseks siia sellist kahemeetrist kiilakat elavat kaisukaru. Terveks päevaks.”

      „Kust kurat… jah, muidugi. Selle saate päris kindlasti. Ta on pisut kulunud ja mitte kuigi ilus, aga loodetavasti see kõlbab.”

      „Just sellist kulunut me tahamegi. Sellist, millesse mahub jubedalt armastust.”

      Ei olnud minugi härdus täiesti kadunud. Lubasin neelatades veel head-ööd-kõne teha.

      Uurisin külmkappi. Seal oli mida iganes, aga mitte mingisugust kiirtoitu. Mõtlesin rämpstoidu hankimise peale, aga otsustasin lõpuks ikkagi valmistada Sirpa õpetatud jogurtijoogi. Seekord panin sinna varssellerit, kohupiima, sojaletsitiini, neid hiiresitataolisi pisikesi kollendavaid terasid, mis pidid ravima mu tinapanemisest rikutud maksa. Armastasin Sirpat nii väga, et olin selle retsepti pähe õppinud.

      Panin mikseri tööle ja jäin tuumajoogi valmimist ootama. Trummeldasin närviliselt lauale, sest mulle tundus, et miski oli ununenud. Ingver! Katkestasin jahvatamise ja otsisin külmkapist võluvarba, millest koorisin väikese jupi segusse, ning panin mikseri uuesti undama. Sirpa uskumist mööda ennetab ingver põletikke ja tugevdab mind. Lisaks sellele pidada mu sperma pärast paremini maitsma. Võiksin juua kas või diislit, kui see mu jobi maitsele mõjub. See tähendab, parandavalt. Jook oli valmis. Valasin parajasti tervislikult lõhnavat helerohelist jooki klaasi, kui telefon nõudlikult helises. See oli Kristian.

      „Kas?”

      „Mis kas?” imestasin.

      „Kus beebi?”

      „Lõunamere kruiisil.”

      „Jama ajad. Praegu on ju suvi.”

      „Kust sa teadsid, et ta on sündinud?”

      „K-k-kas mu ristilaps on…”

      Torust kostis kiljumist, mis meenutas põhikoolibimbot, kellele torgatakse kõige palavamal suveajal perse kilekotitäis jääkuubikuid. Õnne, õuduse, ehmatuse ja joovastuse põhjustatud üldine lärm. Kõige hullemast šokist toibunud, kogus Kristian end ja küsis imestades:

      „Kus see pisike kruiisil on?”

      „Ei olegi. Pisike on Ämmaemandakoolis. Kas kastame varbaid?”

      „Kuidas neid kastetakse?”

      „Vaatame.”

      „Kas Mikael tuleb ka?” innustus Kristian.

      Mõtlesin hetke raevukalt.

      „Küllap tuleb vist kutsuda.”

      „Tore! Helistan talle kohe samast seisust.”

      Toru kolksatas hargile. Samast seisust?

      Siiamaani olin näinud vaid selliseid titevarvaste kastmisi, kus issi on lõpuks samas konditsioonis nagu laps. Kakerdab, sitt püksis, tahab rinda imeda ja siis magama jääda. Ei pakkunud eriti pinget. Helistasin Sirpale ja küsisin käitumisnõu. Tema arvates olin ära teeninud klaasi konjakit, aga sigarit ei tohtinud suitsetada. Peale selle pidin minema ostma kana- ja juurviljapallikesi, kui ma ei jaksa neid ise teha.

      „Halloo, beib! Ma ei oskagi mingeid lihapalle teha!”

      „Kuule, kapp!” nähvas Sirpa. „Sina hakkadki meile edaspidi süüa tegema, sest see su tänane tuunikalapasta oli peaaegu sama hea kui seks…”

      „Seks kellega?”

      „Selle kena tõmmu arstiga…” õrritas Sirpa. „No sinuga loomulikult!”

      „Kas seal on mingi arst?” kahtlesin.

      „Ei!”

      Vastus tuli sellisel toonil, et mu mured kadusid nagu platsenta sünnituspalatist. Sain veel ka dipiretsepti ja nõudmise, et teen kanapallid ise. Puiklesin kõvasti vastu.

      „Kallis, tee vähemalt üks pallike, mulle…” kudrutas Sirpa.

      Mida selle peale vastata? Panin toru ära ja hakkasin Sirpa kokaraamatukogu uurima. Leidsin sealt Tai köögi raamatu. Kui kokaraamatul on nii sitaks lühike nimi, ei saa seal olla ka väga keerulisi retsepte. Sirvisin sisukorda, nii et sõrmed suitsesid. Bingo! Kookospiimas keedetud kanapallid. Retsept oli lihtsamast lihtsam. Kõik komponendid mikserisse ja siis kanapalle keetma. Kirjutasin vajalikud asjad paberilehele. Helistasin Kristianile, rääkisin muutunud ajakavast ning läksin ostma toiduaineid ja konjakit. Edaspidi teen süüa ainult Tai kokaraamatu retseptide järgi. Haigelt lihtne värk.

      Pidin müüjat pikalt tülitama, enne kui kõik ained kokku sain. Kanapalliretsept oli lihtne, aga koostisosad keerulised. Ajas natuke hirmu peale, sest kotti maandus üsna eksootiliselt lõhnavaid asju ja kindlasti ka midagi sellist, mida ma polnud kunagi varem näinud. Tõin veel viinapoest suure pudeli konjakit. Vanast harjumusest olin juba korvi tõstmas kolme pudelit. Igaühele oma. Õnneks lülitus sisse mu pea isarežiim ja ostsin ainult ühe. Sellest pidi tänasel peol piisama.

      Vaatasin üle hulga aja kella. Kaheksa läbi! Küll pereisa aeg ikka lendab. Koju sõites võtsin veel Sirpale lubatud head-ööd-kõne.

      „Õhtust, kallis,” vastas väsinud hääl.

      Mõtlesin hetke, kust ta teadis, et mina helistan. Otsustasin naist pisut testida ja muutsin häält:

      „Tere õhtust. Kas ma räägin Sirpa Kovalaga?”

      Teiselt poolt kostis kahinat ja hämmeldunud häält:

      „R-räägite küll.”

      „Kas teie mees on Juha Berg?”

      „On. Kas on juhtunud midagi hirmsat?”

      „Otse vastupidi. Ma helistan lotost. Ta võitis viis miljonit eurot ja me tahtsime kontrollida, kas me võime tõesti kanda selle raha Brasiilia laevakompaniile, kes toob teile rekkatäie 18-aastaseid sambakooli õpilasi lapsehoidjateks?”

      Suveõhtu täitis tühjus. Hääletu tühjus.

      „Juha! Sa igavene siga! Sa ehmatasid mu peaaegu surnuks!” karjatas Sirpa.

      Ma ei andnud veel järele ja jätkasin sama häälega:

      „Vabandust, kas see on ikka proua Sirpa Kovala?”

      Naer katkes nagu hambaniit. Naksatusega.

      „O-on. Mis nali see on?”

      Toru löödi hargile. Jäin imestades tummaks muutunud telefoni vahtima. Võpatasin, kui see mul käes helises. Ekraanile ilmus täiesti võõras number. Vastasin ettevaatlikult:

      „Halloo?”

      Sirpa hääl lõikas nagu klaasilõikaja.

      „Kas oled juba sadamas?”

      „Äh?”

      „Ma mõtlesin, et see on mingi nali! Oletasin, et viskasid nende alaealiste kikkis rindadega piimakohvikarva lapsehoidjate teemal nalja.”

      Olin Sirpa lapseootuse ajal mänginud mõttega, et hangin