Röövlid. Anders Rydell

seda „pangermanismi kõrgemaks väljenduseks”.

      Eriti laialt levis raamat kodanlikes ringkondades. Hilisemat natside edasiarendatud ideede läbilööki võib seletada Saksamaa „erilise teega” 19. sajandil. Või „ajaloolise eipäraga”, nagu kirjutavad Ruth ja Karlsson.

      Erinevalt Inglismaast ja Prantsusmaast ei õnnestunud Saksa kodanlusel liberaalset revolutsiooni korraldada. Revolutsioon oleks murdnud vanad feodaalühiskonna tavad ja avanud ühiskonna moodsale maailmale. 1848. aasta revolutsioon Saksamaal ebaõnnestus. Veel paar kümnendit elas riik mõnes mõttes keskaegses maailmas, oli jagunenud pisiriikideks, feodaalõigused püsisid kauem kui teistes Euroopa lääneriikides ja industrialiseerimine venis. Ka poliitilised ja demokraatlikud edusammud ei tahtnud ega tahtnud tulla. Olulisel määral säilisid feodaalvoorused, nagu sõnakuulelikkus, au ja allaheitlikkus. Teistsugune oli ka töösse suhtumine. Saksamaal peeti tööd esmajoones „auülesandeks rahvuse teenistuses”. Sõjaline võim oli feodaalkohustuste, ohvrimeelsuse ja Saksa töömoraali parim tagaja. Sõjaväedistsipliinist sai kogu ühiskonnaelu eeskuju. Välismaal naerdi tihti Preisi korra üle. Maailma ajakirjanduses levis muu hulgas lugu Friedrich Wilhelm Voigtist. 1906. aastal õnnestus sõjaväekapteni võltsmundrisse riietunud pisikurjategijal petta terve kompanii Saksa sõdureid endaga koos Köpenicki (tänapäeval Berliini linnaosa Treptow-Köpenick) raekoda röövima. Lugu leidis laia kõlapinda, Prantsuse ja Briti press iseloomustas sellega sõjaväelaste jäika autoriteeti Saksamaal, kus kuulekus oli tervest mõistusest tähtsam. Ühtlasi kritiseerisid Saksa liberaalsed ringkonnad selle looga ühiskonna sõjaväelist eliiti.

      Just demokraatlikke ja liberaalseid ideid pidas Saksa kodanlus välismaisteks ja võõrasteks, mittesaksalikeks. Mõtet, et 19. sajandil valis Saksamaa erilise tee, mis hiljem lõi võimaluse natsismi sünniks, on eeskätt arendanud Saksa ajaloolane Hans-Ulrich Wehler.

      Natsionalistid pidasid mahajäämust hoopis eeliseks, ainulaadseks saksapäraseks omaduseks. Julius Langbehn arvas, et Prantsuse revolutsiooni vabaduse, võrdsuse ja vennalikkuse ideed on juudilikud ja germaanlaste olemusele võõrad. Arvati, et erinevalt Briti ratsionalismist ja Prantsuse tsivilisatsioonist seisab Saksa kultuur millegi sügavama, vaimsema eest. Millegi eest, mis on mõistusest, poliitikast ja teadusest kõrgemal. See oli vaimsus, tunne, vajadus end kõrgema eesmärgi nimel ohverdada. „„Läänelikest” väärtushinnangutest distantseerumine ja end neist kõrgemale seadmine oli Saksa ideoloogia esileküündiv osa,” kirjutab ajaloolane Peter Gay.

      See idee pärineb 19. sajandi alguse Saksa romantikutelt. Iseäranis oluline oli selles vallas filosoof Johann Gottlieb Fichte, kes sidus kultuuriideaali kujunema hakanud Saksa natsionalismiga. Alates 1807. aastast pidas Fichte Berliini teaduste akadeemia suure kuulajaskonna ees hulga mässulisi kõnesid. Ühise pealkirjaga „Kõnedes Saksa rahvale” kutsus Fichte Saksa rahvast koonduma. Ta ülistas Saksa rahva hinge ja vaimu, mis tema arvates erineb teiste rahvaste vaimust. Fichte arvates on Saksa rahvas väljavalitu: „Teie saatus on luua Vaimu ja Mõistuse riik ja hävitada toores kehaline võim, mis maailma valitseb.” Fichte sõnul oli Saksamaale määratud saada suureks juhtivaks Euroopa rahvaks.

      Fichte pidas oma kõnesid kurnatud Saksamaal, mida olid laastanud Napoleoni sõjad. Alguses tervitas rahvas Prantsuse revolutsiooniarmeed kui Saksa väikevürstide türanniast vabastajat. Kuid peagi sai selgeks, et ühed rõhujad olid asendunud teistega. Napoleoni armeega seisid vastamisi kaitsetud ja killustunud Saksa väikeriigid. Napoleon külvas oma vallutustega seemne, millest edaspidi tärkas pangermanistide natsionalism, millele Fichte omakorda andis filosoofilise aluse.

      Algsed Prantsuse päritolu valgustusideed heideti võõrastena kõrvale. Vabanemine pidi toimuma hoopis vaimu kaudu. Igavesed tõed ei oota leidjaid mitte teaduses, vaid kunstis. Poliitilise revolutsiooni asemel vaimu revolutsioon. Pööbli võimu asemel pidi rahvas tänu esteetilisele kasvatusele materiaalsest ja ilmalikust poliitikast kõrgemale tõusma. Saksa romantikute imetlusse, kirge ja liialdustesse kalduvas ideemaailmas oli kesksel kohal ilu kummardamine. Seda kõike kasutasid natsid hiljem täies ulatuses.

      Aastail 1870–1871 toimunud Prantsuse-Saksa sõda, mis viis ka Saksamaa ühendamiseni Preisi võimu alla, pani aluse jõulisele industrialiseerimisele ja majanduskasvule. Seda aega hakati Saksamaal nimetama Gründerzeit’iks, asutamisajaks. Kõigest paari kümnendiga arenes Saksamaa talupojaühiskonnast maailma juhtiv tööstusriik. 20. sajandi alguses toodeti Saksamaal 50 % maailmaturu elektrikaupu. 1871. aastal oli Saksamaal 41 miljonit elanikku, 1911. aastal juba 65 miljonit. Berliini elanikkond suurenes ühelt miljonilt kahe miljoni elanikuni, samal ajal jäi maapiirkondades jõulise linnastumise tõttu inimesi vähemaks.

      Industrialiseerimist juhtis sama eliit, kes oli olnud ka Saksa pisiriikide eesotsas, muutus ei saanud algust altpoolt. Seetõttu oli Saksamaa uus riigiaparaat läbi imbunud pigem aristokraatlikest kui liberaalsetest väärtushinnangutest. Ajakohastumise mõttes võib Saksamaad võrrelda Jaapaniga, millest sai hiljem Natsi-Saksamaa liitlane. Nagu Saksamaal, nii ka Jaapanis toimus industrialiseerimine hilja ja äkki, välissurve mõjul. Uue riigiaparaadi ja sõjaväelise võimuga sidusid end samuraid, Jaapani aristokraatia. Mõlemas riigis säilis feodaalne võimustruktuur, ülejäänud ühiskonnaosad heideti otse tulevikku. Mõlemal juhul loodi skisofreeniline ühiskond, mis tervitas moderniseerimist (majanduslikke ja tehnilisi edusamme), kuid mõistis hukka modernismi (sotsiaalsed ja individuaalsed edusammud).

      Kiire areng tekitas Saksa ühiskonnas suuri sotsiaalseid ja poliitilisi pingeid. Poliitilist võimu ohustas eriti töölisliikumise teke. Nõudmised, mida tööstusühiskond uuele inimesele esitas, ähvardasid lammutada jumalast antud loomuliku korra, millel rajanes feodaalühiskond. Keskaegne religioosne müüdimaailm nõrgenes ja selles nähti ohtu Saksa kultuurile.

      Vastureaktsioon oli ebaharilikult jõuline ja seda väljendas die völkische Bewegung, rahvaliikumine. Völkisch oli kogunimetus, millega märgiti paljusid rohkem või vähem organiseeritud grupeeringuid, liite ja organisatsioone, mida ühendasid romantikute fanaatilise natsionalismi ideed. Neil oli ühesugune ettekujutus Saksa rahvast, mida ühendab vereside. Saksa rahvast siduv aines oli keel, rass, kodukoht ja ainulaadne kultuurivaim. Selle pärandi esmaseks kandjaks peeti Saksa talupoega, keda rahvasterändest peale oli kujundanud Saksa maastik.

      Saksa talupojasugu ähvardas suurlinlik tsivilisatsioon, marksism, liberalism ja juutide võõras veri. Liikumise üks põhimõisteid oli Heimat, kodumaa. Juurtele truuks jäänud talupoja vastandiks peeti „isamaatut” ja „juurtetut” juuti, kes elab pigem suurlinnas. Saksa talupoega esitati tihti kaotajana, keda „linnajuudid” on ära kasutatud ja majanduslikult ruineerinud.

      Saksa fašistlike liikumiste tekkele, eriti 1891. aastal asutatud Alldeutscher Verbandi nimelisele liidule avaldas Völkisch suurt mõju. Saksa eliidist koosnev Alldeutscher Verband propageeris otsesõnu rassismi, agressiivset militarismi ja Saksamaa vajadust vallutada endale kolooniatena rohkem Lebensraum’i, eluruumi. Liidu liikmete hulgas oli palju õpetajaid, kes ideid koolides edasi levitasid.

      Sellisel taustal tuleb mõista Langbehni raamatu edu. Langbehn tabas ajastu vaimu ja raamatukaupmehed reklaamisid tema raamatut kui aastasaja tähtsaimat teost.

      „Rembrandt kui õpetaja” ilmus ühiskonnas, kus kiired sammud tulevikku olid tekitanud tunde, et hinges on tühjus, et Gründerzeit’i ajal on midagi olulist kaduma läinud. Industrialiseerimise materialismi vastumürgiks sai romantismi idealism koos usuga püsivatesse universaalsetesse väärtustesse. Hinge pidi päästma kultuur. Langbehni arvates pidi teaduse ajastu asemele varsti tulema kunsti ajastu. Ta pani lootuse rikkumata noorsoole ja ennustas, et tulevik kuulub juhile, kes on ühtaegu nii poliitik kui ka kunstnik. Juhile, kes viib Saksamaa õiglasele positsioonile, nii et riigist saab tagant kõlab Nietzsche. – universumi valitseja.

      1930. aasta detsembri alguses astus Berliinis Nollendorfplatz 5 asuvasse kinosaali Joseph Goebbels. Tal oli kaasas suur hulk noori SA mehi, kes võtsid istet, et vaadata Saksa kirjaniku Erich Maria Remarque’i romaani „Läänerindel muutusteta” Ameerika ekraniseeringut, mis jõudis kinodesse juba aasta pärast romaani ilmumist.

      Tulevane propagandaminister ise istus rõdul, et näha kogu saali. Vaevalt oli film alanud, kui mitu SA meest tõusid Goebbelsi korraldusel püsti, lasid saali lahti valged hiired ja heitsid vaatajate