Röövlid. Anders Rydell

Hitler ei olnud ainus, kes pidas end Kolmanda Reichi esimeseks arhitektiks ja kunstikuraatoriks, kultuuripoliitika edasiviijaks. Kunsti vastu tundsid tõsist, kuigi piiratud huvi paljud natside eliidi esindajad. Nad nägid eelkõige karjääri, võimu, staatuse ja rahana väljenduvaid võimalusi, mis pärast 1933. aastat selles valdkonnas avanesid. Kunst pidi sillutama paljudele natsikäsilastele teed füüreri juurde. Kes näitas huvi kultuuri vastu või annetas Hitlerile hästi valitud kunstiteose, võis oma mõjukust suurendada.

      Hermann Göring, Heinrich Himmler, Joseph Goebbels, Albert Speer, Martin Bormann ja Alfred Rosenberg polnud kaugeltki ainukesed natsijuhid, kes kunstipoliitika küsimustega aktiivselt tegelesid.

      Kunst põimus natsipoliitikaga vahendi, retoorika ja vormina. Oli tavaline, et poliitikat ja kunsti omavahel otsesõnu võrreldi. 1933. aastal ütles Joseph Goebbels ühes kõnes, et poliitika on „kõige kõrgem ja hõlmavam kunst, mis olemas on, ja meie, kes me kujundame Saksa moodsat poliitikat, tunneme end kunstnikena. Kunsti ja kunstniku ülesanne on kujundada, anda kuju, puhastada sellest, mis on haige, ja anda vabadus tervele”.

      Natside kunstivaate tuum oli inimese, rassi, keha täiuslikkus ja esmajoones püüe absoluutse ilu poole. „Avangardkunst oma pidevalt vahetuva perspektiivi, esteetiliste tabude teadliku eiramisega ohustas natsiideoloogia tugisammast, see kunstisuund esindas inetust,” väidavad Arne Ruth ja Ingemar Karlsson raamatus „Samhället som teater”2. Esteetiline ja bioloogiline inetus olid seotud nii kunstis kui ka inimeses. Nad olid lahutamatud.

      Natsionaalsotsialismi lähedane suhe kunstiga ei saanud algust tühjalt kohalt. Natside kultuuripoliitika aluseks olevad rassi ja kultuuri ideed olid pärit ammusest ajast, need olid osa Euroopa ideelisest väitlusest. Kuid natsid realiseerisid neid ideid süstemaatilisemalt ja kaugemale ulatuvate tagajärgedega kui ükski teine poliitiline liikumine.

* * *

      1889. aasta oktoobris saabus Kesk-Saksamaale Jena ülikooli närvihaiguste kliinikusse koheva habeme ja traatjate juustega mees. Tema nimi oli Julius Langbehn ja ta tuli Jenasse omaalgatusliku ülesandega. Langbehn kavatses päästa 19. sajandi suurima mõtleja. Sama aasta jaanuaris oli filosoof Friedrich Nietzsche Turinis vaimselt kokku varisenud. Keegi ei teadnud, mis täpselt juhtus, aga sageli on väidetud, et Nietzsche jalutas läbi linna ja nägi Carlo Alberto turul kedagi hobust piitsutamas. Filosoof olevat hobusele kaela langenud, nutma puhkenud ja seejärel rabanduse saanud.

      Julius Langbehn polnud ei arst ega psühholoog, vaid ebaõnnestunud akadeemik. Ta oli õppinud ülikoolis kunstiajalugu ja arheoloogiat, kuid polnud korduvatest katsetest hoolimata keerulise iseloomu ja lohaka akadeemilise loomingu tõttu üheski ülikoolis tööd saanud.

      Langbehn oskas Nietzsche ema Franziskat veenda, et suudab filosoofi kõneluste ja jalutuskäikudega terveks ravida. Ta veetis kliinikus mitu nädalat ja pidas Nietzschega pikki kõnetunde. Tänaseni ei ole selge, mille all Nietzsche tegelikult kannatas, kas see oli dementsus, skisofreenia või midagi muud.

      Mida kauem Langbehn Nietzschega suhtles, seda imelikumalt hakkas ta ise käituma. Ta nimetas filosoofi kuninglikuks lapseks: „Ta on nagu laps ja nagu kuningas, teda peab kohtlema kuningliku lapsena, kes ta ju ongi, see on õige meetod.” Pärast rabandust pidas Nietzsche end ühtaegu nii Jeesuse kui ka Dionysose taaskehastuseks. Peagi ründas Langbehn kliiniku peaarsti, kuulsat Šveitsi närviarsti ja psühholoogi Otto Binswangerit. Antisemiit Langbehn väitis, et juudi päritolu Binswanger olevat süüdi Nietzsche halvas tervises. Tuge otsides kirjutas ta filosoofi õele Elisabethile, kes asutas parajasti Paraguays Nueva Germania nimelist aaria kolooniat.

      Ühel päeval sai Langbehni „ravi” järsu lõpu, kui Nietzsche raevuhoos laua ümber tõukas ja karjudes toast väljus. Langbehn oli sunnitud kliinikust lahkuma, kuid püüdis veel viimast korda Nietzsche ja tema varade üle eestkosteõigust saada. Katse ebaõnnestus, sest filosoofi perekond mõistis, et Langbehn on vähemalt sama haige kui Nietzsche.

      Siiski sai Julius Langbehn hüvituse. Ta tegeles juba uue projektiga, mis seekord maailma hämmastas. 1890. aastal ilmus Saksamaa raamatulettidele anonüümse autori teos „Rembrandt kui õpetaja”. Riigi intellektuaalsetes ja kunstiringkondades saatis seda kohe edu. Järgmisel kahel aastal ilmus raamatust, mille pealkiri oli saanud tõuke Nietzsche teosest „Schopenhauer kui õpetaja”, kokku 39 kordusväljaannet. Palju aastaid hiljem omandas Langbehni raamat natside jaoks suure tähtsuse. Raamatu taga oli eduka kirjanikuna naasnud Julius Langbehn. Ta arendas edasi Nietzsche ideid kunsti kohta. Nietzsche kaitses innukalt Saksa romantilise ajastu ideaale, mis ülistasid subjektiivseid ja tunnetega seotud kogemusi ning jätsid tagaplaanile teaduse, arukuse ja edasipüüdliku vaimu. Oma teoses „Tragöödia sünd” väitis Nietzsche, et kunsti luues ei lähtuta moraalsetest ega ratsionaalsetest põhimõtetest, vaid rahva hinge sügavusest. Antiik-Kreeka tragöödiatele tuginedes arvas filosoof, et neid saab luua üksnes Kreeka mütoloogilise jumalamaailma abiga. Moodsas industriaalses maailmas on müüdid kaotsi läinud, me ei mõista neid enam, mistõttu ka kultuur sureb aegamisi välja ja asendub materiaalse, kliinilise maailmapildiga. Teadus suudab selgitada üksnes meie eksistentsi pealispinda, kuid mitte tuuma. Sinna pääseme ainult kunsti kaudu. Muu hulgas pidas Nietzsche tollal Saksa rahva müütide ja hinge kangelaslikuks uuestisünniks Richard Wagneri muusikat. Ta arvas, et kunstilembesest Saksa hingest võib saada Euroopa kultuuri päästja.

      Oma raamatus jagas Langbehn Nietzsche kriitilist suhtumist moodsasse maailma ja tõstis esile Saksa kultuuri ainulaadset rolli, kuid rääkis Wagneri asemel Rembrandtist. Kõige olulisem erinevus oli, et Langbehn andis kultuuri loomisele rassilise mõõtme. Langbehni arvates pärines Rembrandt Lõuna-Saksa puhtarassilise rahva hulgast, mida rasside segunemine ei olnud määrinud. Rembrandti Madalmaade päritolu pidas Langbehn tühiseks probleemiks, sest hinges kuulus kunstnik Saksamaale.

      Langbehni hinnangul suutis Rembrandt maailma vaadata tõelise kunstnikuna. Ta nägi müüte. See oli Langbehni sõnastatud eesmärk: muuta sakslased kunstnikeks.

      Kunstnikuks ei pidanud sakslased saama ametilt, vaid võime poolest vaadata maailma kunstniku pilguga. See pilk vastandus moodsale, hingetule ja tehislikule „masin-inimesele”.

      Langbehn asetas vastamisi „instinkti kultuuri” ja „mõistuse kultuuri” ning oli seisukohal, et peale jääb germaani instinkt. Langbehn arendas oma raamatus ka romantilist müüti Saksa rahva ainulaadsest suhtest maaga: „Talupoeg, kellele kuulub tükike maad, on maailma keskmega otseses seoses. Selle kaudu saab temast universumi valitseja.”

      Langbehn nimetas seda suhet „maa vaimuks” ja arvas, et kõige tugevam on see Reini ja Elbe vahel.

      Langbehni arvamuse kohaselt peavad Saksa rahva „muundumist” juhtima kunstnikud. Kuid Saksamaad päästvat kunsti oskavad luua ainult kunstnikud, kes „on jäänud truuks sellele maale, millest nad on tulnud”. Langbehni arvates olid Saksmaad tabanud languses süüdi juudid.

      Langbehni teooriad kujutasid endast Nietzsche ideid moonutatud ja rassistlikus vormis, millest filosoof ise oleks arvatavasti distantseerunud. Nietzsche seisukohad rassi ja juutide kohta olid tunduvalt keerulisemad. Mõnikord väitis ta, et Saksmaad võib päästa ainult rasside segunemine, mis toimuks uue „slaavi vere” juurdetoomisega. Teistes kirjutistes ütles Nietzsche, et rasside segunemine viib mandumise ja sotsiaalse allakäiguni. Sama kaheti suhtus ta ka Euroopa juutidesse. Wagnerit ümbritseva ringkonnaga suheldes väljendas ta antisemiitlikke vaateid. Hiljem, olles katkestanud sõpruse heliloojaga, väitis Nietzsche, et juudid kuuluvad kõige aadellikuma ja tugevama rassi hulka, ning soovis, et kõik antisemiidid leiaksid lõpu. Filosoofi väidete ebaselguse tõttu oli natsidel raske teda enda kasuks ära kasutada, kuigi mõni natsiideoloog püüdis seda teha. Teised lausa distantseerusid temast: „Nietzsche oli vastu sotsialismile, vastu natsionalismile, vastu rassimõtlemisele. Kui vaated neile kolmele valdkonnale oleksid olnud teistsugused, siis oleks temast võib-olla saanud väljapaistev nats,” kirjutas natsiideoloog Ernst Krieck.

      Seda hõlpsam oli heaks kiita Langbehni. Sel ajal oli tal ka tunduvalt rohkem publikut kui Nietzschel, kelle raamatute trükiarv oli ta eluajal väga väike. Langbehni raamatuid ülistasid peale konservatiivsete mõtlejate ka tolle aja juhtivad kultuuriisiksused, nagu kunstiteadlane Wilhelm von

2

„Ühiskond kui teater”. Tõlkija märkus