Röövlid. Anders Rydell

et ta on naiste seas populaarne muu hulgas oma seksuaalse veetluse tõttu. Selle külgetõmbejõu kaotuse hirm oli ka üks põhjus, miks ta Eva Brauni kuni lõpuni avalikkuse eest varjul hoidis. Pealegi ei võinud mitte miski, ka mitte suhe, ametlikul pildil konkureerida tema ohverdustega Saksamaa eest.

      Natsiesteetika ei olnud siiski iseseisev kunstivool, kuigi mõnikord on seda väidetud. Aluspõhimõtted võeti peamiselt 19. sajandi kodanlikest kunstiideaalidest. Natside eesmärgi, rassimüüdi arendamise jaoks oli mõttekam plagieerida juba olemasolevaid kunstižanre, mis enamiku teadvuses seostusid ilu ja harmooniaga, kui otsida oma „natslikku” vormikeelt, kirjutavad Arne Ruth ja Ingemar Karlsson raamatus „Ühiskond kui teater”. Kõige rohkem kasutatud voolud olid romantiline maastikumaal, kodanlik realism ja uusklassitsism.

      Kuid mõnikord kohtas ka modernistlikku lähenemist. Arno Breker elas 1920. aastatel Pariisis, kus ta kohtus Pablo Picasso, Jean Cocteau ja Jean Renoiriga ning sai neilt mõjutusi. 1930. aastate alguses häbimärgistas Alfred Rosenberg Brekeri varaseid töid kui dekadentlikke, kuid kunstnik oli jõudnud juba hankida endale parteis mõjukamaid kaitsjaid, sealhulgas Adolf Hitleri. Arno Brekeri edu taga oli arvatavasti suurelt jaolt see, et tema melodramaatiline stiil oli väga lähedal natslikule arhitektuurile.

      Sestpeale kuulus Breker kurikuulsasse „Gottbegnadete” nimekirja, mille Adolf Hitler ja Joseph Goebbels 1944. aastal koostasid. Eesti keeles „Jumala armu” nimekirja pandi kultuuriloojad, keda peeti natsionaalsotsialistliku kultuuri jaoks asendamatuteks.

      Hitler oli rohkem rahul Troosti ehitisega kui näitusele „Grosse Deutsche Kunstaustellung” pandud kunstiga. Natsid väitsid, et monumentaalne uusklassitsism on natsionaalsotsialismi kehastus. Tõele see küll ei vastanud, kuid neil õnnestus esitada seda arhitektuuri kui midagi uut ja ainulaadset, nagu uuestisündi. Troosti stiili nimetasid natsid „teutooniliselt germanistlikuks”. Tegelikult laenasid arhitektid ideid eri hoonetelt ja stiilidest, mille ühisnimetaja oli püüe luua suursugususe tunnet. Poliitilist mõjujõudu pidid hooned edastama esmajoones suuruse kaudu. Monumentaalsus peab avaldama vaatajale muljet, nii et too arhitektuuri mõjul allub. Suurus võttis grotesksed mõõtmed. Welthauptstadt Germanias, Kolmanda Reichi uues pealinnas, mille Adolf Hitler ja Albert Speer kavandasid, pidi peaparaadtänav viima üles koosolekuhalli Volkshalle juurde, mille mõõtmed on grotesksed. Tegemist on ligemale 320 meetri kõrguse sfäärilise kuppelehitisega, mis oleks mahutanud 180 000 inimest. Eeskujuks oli võetud kõigest 58 meetri kõrgune Rooma Pantheon.

      160 meetri pikkuse sammasfassaadiga Haus der Deutschen Kunst andis aimu, mis tulemas on. Muuseum oli natsirežiimi esimene monumentaalehitis ja üks väheseid, mis säilis ka pärast natsirežiimi lõppu. Sammaste taga katusel on säilinud haakristimotiividega paneelid.

      Kuigi Hitler marmorgaleriist läbi jalutades näitusega rahule ei jäänud, polnud põhjust arvustuste pärast muretseda. Kölnischer Volkszeitung kirjutas: „Kõikjal lehvib suursugusus. Tervislikud, terved ja optimistlikud kunstnikud näitavad oma mitmekülgselt isikupäraseid töid. Alanud on uue kunsti ajastu.”

* * *

      Paraadijärgsel päeval avati Münchenis Hitleri uusklassitsistlikust kunstitemplist jalutuskäigu kaugusel teinegi näitus. See oli Hofgarteni lossipargi kõrval väikeste akendega räpases kivimajas aadressil Galeriestrasse 4. Külastajad ütlesid, et näituseruumid on väikesed, niisked ja halvasti valgustatud.

      Vahe õhurikka ja avara muuseumiga paar kvartalit eemal ei olnud juhuslik. Näitus „Die Ausstellung Entartete Kunst” oli muuseuminäituse vastand. Siin oli natsliku Joseph Goebbelsi juhatusel natsliku propagandainstallatsioonina välja pandud umbes 600 kunstiteost.

      Nagu Hitler, teadis ka Joseph Goebbels, kui madala kvaliteediga on muuseumi näitus, ning kavandas paar nädalat varem teisegi näituse. Erinevalt muuseumi väljapanekust pidi seda saatma suur menu.

      Hofgartenis välja pandud tööd pärinesid publikule palju tuntumatelt autoritelt, modernismi esindajatelt, nagu Max Ernst, Marc Chagall, Vassili Kandinsky, Paul Klee, Ernst Ludwig Kirchner, Otto Dix, Franz Marc ja teised.

      Näituse peateoste hulka kuulus Emil Nolde üheksaosaline „Kristuse elu”, mille usuliste kahtluste küüsis kunstnik maalis aastaid enne esimest maailmasõda. Maal oli üks esimesi, mida külastajad pärast kitsast järsku treppi galeriisse jõudes nägid. Nolde maaliseeria võttis esimeses, usuteemalises saalis enda alla terve seina. „Kristuse elu” keskne maal kujutas Jeesuse ristilöömist. Maali värviplahvatus valgustas ruumi pimedust. Kristus kiirgas deemonlikult oma pärani silmadega, kust paistis rohkem hullumeelsust kui hingelist ülevust.

      Enamik teoseid selles saalis kujutasid Jeesuse viimast päeva, see teema oli hoolega planeeritud. Kuigi natsidel endal olid kirikuga pingelised suhted, ei takistanud see neid mängimast iidsel antisemiitlikul arvamusel, et juudid tapsid Jeesuse. Ühtlasi osutasid nad juutide mõjule kunstis, mis põhjustab Jeesuse kujutamist nii pühadust teotaval moel.

      Usuga seotud kunsti väljapaneku juurest oli edasi võimalik minna pisikesse ruumi, mis oli pühendatud juudi kunstnikele. Goebbels ei kavatsenudki sellele osale õrnakäeliselt läheneda. Maalid rippusid segamini, osa ilma raamita. Teoseid naeruvääristasid illustratsioonid, kritseldused ja lööksõnad „bolševistlik propaganda”, „juudi rassi hinge ilmutis”, „hullumeelsus kui meetod” ja „loodus nähtuna läbi haige aju”. Nagu paljud teised, kes külastasid muuseumi väljapanekut, läks Galeriestrasse 4 näitust vaatama ka kunstiajaloolane Paul Ortwin.

      Teosed olid surutud kitsastesse klaustrofoobilistesse ridadesse. Väljapanekus pisendati töid teadlikult, valgus oli kohutav. Maalid rippusid segamini, nagu oleks näituse eest vastutanud mõni laps või idioot. Seinad olid maale maast laeni täis. Puudus igasugune kord ja tööd olid pressitud sinna, kus neile kohta leidus, skulptuuride vahele, põrandale ja pjedestaalidele püsti. Neid kommenteeriti hüsteeriliste pealkirjade, kommentaaride ja nilbete naljadega.

      Kolmandas saalis olid teosed, mis natside arvates alandasid Saksa naisi, sõdureid ja talupoegi. Sealhulgas Saksa dadaisti George Groszi pildid, mis muu hulgas kujutasid tema üleelamisi esimese maailmasõja kaevikutes, mis põlastavalt nimetati „marksistlikuks propagandaks”. Väljapanek esindas seda, mida natsid kõige rohkem jälestasid: juute, kommuniste, anarhiste, patsifiste.

      Näituse sõnum oli otsene: modernistlik kunst on konspiratsioon, mille on loonud ja edendanud juudi bolševikud, soovides murda Saksa hinge ja panna rahvas manduma. Konspiratsiooni keskmes seisis „juudilik”, hoolimata sellest, et juudi päritolu olid 112 näitusel esindatud kunstnikust ainult kuus. Kõige rohkem, 27, oli väljas natside poolehoidja Emil Nolde töid. Nolde primitivism häiris Völkischi natse kõige rohkem.

      Modernne kunst ei tekitanud natsides üksnes jälestust, vaid ka põhjendatud ärevust. Seda alandades proovisid natsid varjata fakti, et alandati neid endid. Paljud väljapandud tööd ründasid Kolmanda Reichi hinge ja südant. Teosed paljastasid jõhkra tühjuse kodanliku maailma taga, mida natsid nii meeleheitlikult püüdsid säilitada. Modernism kummutas juba ammu stagneerunud ilu ja harmoonia ideaalid. Häbenemata kujutati alandust ja esimese maailmasõja kaevikutes miljoneid kaotatud elusid maksnud sõja mõttetust.

      See ei olnud meeldiv kunst. See näitas maailma, mida ei soovinud ega olnud valmis aktsepteerima ei natsid ega suur osa Saksa rahvast. Jälestust näidati avalikult ja tõlgendati terve reaktsioonina, mitte allasurutud tunnetena, mida nad tihti väljendasid: „Igal pool enda ümber näeme hullumeelsuse, ülbuse, ebakompetentsuse ja puhta mandumise koletislikke sünnitisi. See väljapanek tekitab meis kõigis jälestuse hirmu,” sõnas „Entartete Kunsti ” kuraator Alfred Ziegler näituse avapäeva kõnes.

      Goebbels teadis täpselt, kuidas näituse vastu huvi äratada. Muu hulgas ei lubanud vanusepiirang sisse alla 18-aastasi, et „kaitsta noorust”. Näituse vähem kui kolme nädalaga kokku pannud Goebbelsi propagandaministeerium orkestreeris kõike peenelt. „Entartete Kunst” sai suure publikumenu osaliseks. 1937. aasta sügiseks, kuni näitus novembrikuus lõppes, külastas seda ainuüksi Münchenis üle kahe miljoni inimese. Samal ajal meelitas „Grosse Deutsche Kunstausstellung” ligi 400 000 külastajat. Kohe saatis Goebbels mandunud kunsti häbiringreisile Berliini, Leipzigisse, Salzburgi, Viini ja Düsseldorfi. Ideed saatis selline menu, et seda kopeeriti teistes valdkondadeski.