Röövlid. Anders Rydell

olid lahenduse viimased lülid. Hugh Trevor-Roper lahendas mõistatuse. 29. aprillil 1945 allkirjastatud dokumendid kinnitasid Hitleri surma ametlikku versiooni.

      Adolf Hitler oli koostanud kaks testamenti, poliitilise ja isikliku. Pikas poliitilises testamendis kõneles ta oma poliitilisest tegevusest pärast esimest maailmasõda. Ta ennustas, et kord tõuseb natsionaalsotsialism jälle jalule, ja nimetas oma järeltulijaks Karl Dönitzi.

      Hitleri isiklik testament oli lühem, kuid seda tähelepanuväärsem. See hõlmas ainult kolme lehekülge ja oli oma lihtsuses banaalne. Hitler selgitas paari lühikese reaga, et on nüüd, kui võitlus on läbi, otsustanud Eva Brauniga abielluda ja allaandmise asemel on nad valinud surma. Kuid hauda ei tule neile rajada. Maha ei jää mingit vara. Hitleri viimne soov oli, et nende surnukehad põletataks viivitamatult pärast seda, kui nad on endalt elu võtnud. Adolf Hitler soovis vastu astuda samale saatusele, mis ootas Saksamaad. Kuu aega enne enesetappu, 19. märtsil oli ta saatnud punkri üha sügavamast eraldatusest välja käsu Nero, mis sai nime Rooma keisri Nero järgi, kes legendi järgi laskis Rooma maha põletada.

      Nero-nimelise käsu järgi pidi Kolmas Reich korraldama oma hävitamise. Saksamaa tuli maha põletada, õhku lasta, purustada. Rahvas pidi hävima. Adolf Hitler ei tunnistanud mingit allaandmist. Hitleri maailmapildis, kus käis rassidevaheline sõda, oli võimalik ainult võit või häving – ja Saksa rahvas oli määranud end selle meelevalda. Berliini kaitset juhtisid kodukaitse Volksturm liikmed, vanad mehed ja teismelised poisid. Järeltulevatele põlvedele ei pidanud jääma midagi peale ühe asja, mida Hitler testamendis ütles.

      Aastate jooksul minu kogudesse ostetud maale ei ole kunagi kogutud isiklikel põhjustel, vaid selleks, et rajada minu kodulinna Linzi Doonau äärde kunstigalerii. Minu kõige siiram soov on, et see vastavalt nii ka teostataks.

      Viimaste punkrielu kuude jooksul, mil Hitleri paranoia ja depressioon üha süvenes, tõmbus ta üha sagedamini üksinda väiksesse heledavärvilisse keldriruumi. Seal vajus ta tundideks oma viimasesse unistusse, vaadates maketti linnast, mida kunagi ei ehitatud. Vältimatu lõpp kadus hetkeks silme eest.

      Prožektoriga sai ta mängida päikesetõusu linna kohal ja kujutleda, kuidas hommikupäikese kiired aeglaselt läbi Linzi voolavas Doonaus peegelduvad ja monumentaalseid valgeid ehitisi valgustavad. Oma füüreriaja järel tahtnuks ta seda pilti näha iga päev. Pärast poliitilist karjääri, kui Saksamaa on vallutanud oma õiguspärase koha ajaloos, oli tal kavas tõmbuda just sinna.

      Teisel pool jõge nägi ta mausoleumi, kuhu pidi maetama tema vanemad. Ehitis oli inspireeritud Rooma keisri Hadrianuse panteonist. Ka tema enda haud pidi tulema Linzi, linna, kus ta oli veetnud noorusaastad. Neid pidas ta oma elu kõige õnnelikumaks ajaks.

      Ta suunas pilgu peatänavale, mis viis kultuuriväljakule, millest pidi saama Kolmanda Reichi kultuuriline keskus. Peatänavat ääristavate hiiglaslike uusklassitsistlikus stiilis hoonete hulka pidi tulema 250 000 raamatuga raamatukogu, 2000 külastajat mahutav grandioosne ooperimaja ja Austria heliloojale Anton Brucknerile pühendatud kontserdihall.

      Selleks et unistusele ruumi teha, kavatses Hitler suurema osa senist Linzi lammutada. Ta tahtis teha unisest tööstuslinnast Euroopa ja edaspidi kogu maailma kultuurikeskuse. Uue inimese Pariisi või Firenze. Linzist pidi saama natsionaalsotsialismi kultuurilise suuruse ülistus. Ehitiste esmased joonised tegi amatöörarhitekt Hitler ise, lihvis neid kümneid aastaid. Siis muutsid Natsi-Saksamaa esiarhitektid Albert Speer ja Hermann Giesler Hitleri joonised päris linnaprojektiks. Linzi ümberehitamine oli juba alanud. 1940. aastal valmis Nibelungenbrücke sild, mis sai oma nime keskaegselt kangelaseeposelt „Nibelungide laul”. Pärast Austria annekteerimist 1938. aastal ehitati Linzi 10 000 uut korterit ja mitme teise Kolmanda Reichi uue pealinna kõrval Führerstadti nime saanud linna kolis üle 50 000 uue elaniku. Tööd Linziga jätkati ka sõja-aastail, kui paljude teiste linnade plaanid olid kõrvale pandud. Ainuüksi Linzi maketi kokkupanek võttis ligi viis aastat. Hitler tahtis pidevalt midagi muuta, parandada ja lisada. Punkrisse paigutas Hermann Giesler maketi alles 13. veebruaril 1945 – samal päeval, kui Saksa kultuurilinnast Dresdenist sai põlev põrgu, sest linnale heideti 3500 tonni süütepomme.

      Hiljem rääkis Giesler, kuidas Hitler maketti esimest korda nähes selle ees vaimustunult seisis: „Ma ei olnud kunagi varem näinud, et ta oleks olnud mõne maketi ees nii tõsine … ja samal ajal nii eemalolev ja liigutatud.” Samal ajal, kui Berliini pommitati, kutsus Hitler kindraleid, juhtivaid parteiliikmeid ja juhuslikke külastajaid maketti vaatama.

      „Ta näitas neile maketti, nagu oleks see tõotatud maa, kuhu me peame sissepääsu leidma,” lausus Giesler.

      Gestapo ülemale Ernst Kaltenbrunnerile ütles Hitler 1945. aasta märtsis: „Kui me mõlemad ei oleks veendunud, et pärast sõja lõplikku võitu ehitame koos üles uue Linzi, siis laseksin ennast tänapäev maha.”

      Selles projektis köitis Hitleri tähelepanu kõige rohkem makett, millest oli saanud tema kinnisidee. Bulvari otsas paiknes Führermuseum – kunstimuuseum, mis pidi olema suurem ja parem kui Louvre, Ermitaaž ja Metropolitan. Innukaid külastajaid pidi vastu võtma 150 meetri pikkune marmorsammastega fassaad. Muuseumi kavatseti paigutada maailma suurejoonelisim kunstikogu, Adolf Hitleri enda oma. Sõjaajal oli tema kogu kontrollimatult kasvanud. Kaks korda aastas, jõuludeks ja sünnipäevaks, sai Hitler Prantsuse köites albumid, mis sisaldasid siidipaberiga eraldatud uusi fotosid. Ta lehitses innukalt pilte, mis kujutasid kogusse viimati lisandunud kunstiteoseid. Seal oli meistriteoseid maailma ajaloo suurimatelt kunstnikelt: Michelangelolt, da Vincilt, Rembrandtilt, Vermeerilt, van Eyckilt ja tuhandetelt teistelt. Kunstiteostest pidi saama Adolf Hitleri pärand järeltulevatele põlvedele – tema testament.

* * *

      Lõhe oli nii kitsas, et sellest mahtus korraga läbi ainult üks mees. Plahvatuse tagajärjel oli käik kokku varisenud, kaljuava varjas soolakivi, kruusa ja tolmu müür. Austria kaevurid olid vähem kui ööpäevaga lihtsate kirkadega käigu lae kohale väikese ava kaevanud. Esimesena pessis end lõhest läbi George Pattoni 3. armee neljakümnendates eluaastates ohvitser Robert Posey. Ta oli vaikne mees, keda kolleegid pidasid pigem erakuks. Posey oli kasvanud Alabama farmi lihtsates oludes, kuid Ameerika kaitsejõudude toetusel õnnestus tal õppida arhitektiks. Posey järel ronis läbi lõhe tema assistent, ülemusest märksa värvikam tegelane. Lincoln Kirstein oli rikkast Bostoni juudi perekonnast pärit biseksuaalne ja ekstravagantne kultuuriasjatundja. Paar aastat pärast sõda asutas ta koos koreograaf George Balanchine’iga New York City Ballet’.

      Robert Posey ja Lincoln Kirstein kuulusid ühte lääneliitlaste ainulaadsemasse üksusse, mis kandis monumentide, kaunite kunstide ja arhiivide programmi nime (The Monuments, Fine Arts and Archives, lühendatult MFAA). See eriüksus koosnes allohvitseridest, kes olid varem olnud näitusekuraatorid, professorid, raamatukoguhoidjad, arhitektid ja kunstiteadlased. Nende ülesanne oli päästa Euroopa kunstiaarded hävingust ja nii Hitleri kui ka oma vägede kätega röövimisest. Järeltulevatele põlvedele on nad rohkem tuntud kui The Monuments Men, monumendimehed. Kui Posey ja Kirstein kaevandusse sisenesid, oli Natsi-Saksamaa tingimusteta kapituleerumisest möödunud kõigest nädal. Saksamaa oli must auk, purunenud riik, kust põgenes miljoneid inimesi. Posey ja Kirstein vaatasid koos pimedusse ega teadnud õieti, mis neid ootab. Nad olid kuulnud jutte, kuid kas need vastasid tõele?

      Kuu aega varem andis kindral Dwight D. Eisenhower lääneliitlaste vägedele käsu Elbe jõe ääres pidama jääda ja Berliin Punaarmeele jätta. Lääneliitlaste viimane rünnak suunati hoopis natside koduväljakule Lõuna-Saksamaale. Eisenhower kartis, et Hitler, SS ja Wehrmachti riismed taganevad sinna ja varjuvad viimase võimalusena Alpidesse. Mägede varjus oleks natsidel olnud võimalik aastaid sissisõda pidada. Eisenhower ei teadnud, et lõuna poole viiv tee suunab nad Berliini omadest hoopis erinevate trofeedeni.

      Robert Posey ja Lincoln Kirsteini reis Lõuna-Saksamaale oli olnud nagu läbi hävineva tsivilisatsiooni Dante põrgusse laskumine. Söestunud varemeis linnad ja külad – kui neid ei hävitanud Briti ja Ameerika pommilennukid, siis tegid seda fanaatilised natsid, kes täitsid füüreri Nero-nimelist käsku. Teed täis sadu tuhandeid põgenikke, Vene orjatöölisi, kes püüdsid koju pääseda, ja idasakslasi, kes põgenesid Punaarmee pealetungi eest. Ja koonduslaagritest. Posey käis äsja vabastatud Buchenwaldi laagris,