Röövlid. Anders Rydell

hoolimata jäi Copernicusstrassele veel tuhandeid töid. 1939. aasta 20. märtsil viidi 1004 maali ja skulptuuri ning 3825 akvarelli lao lähedale Berliini tuletõrjedepoosse. Tööd põletati depoo siseõues tuletõrjeõppuse raames.

      4. PEATÜKK

      Tee Washingtoni

      WASHINGTONI HOLOKAUSTI MUUSEUMI suur mälestussaal oli rahvast tulvil. Templisarnases ruumis leidus neljakümne riigi esindajaid üle maailma. Väikestest akendest paistis valgustatud Washingtoni monument. Valitses vaikus, kohalviibijad asetasid roose ristkülikukujulise musta marmorploki ette, kus võbeles üksik leek. Kirstuna tühjaks tahutud marmori sees oli 38 koonduslaagri muld.

      Kohal olid saadikud ja ministrid kogu maailmast, samuti muuseumidirektorid, teadlased ja oksjonimajade esindajad. Nad olid kogunenud, et selgust tuua 20. sajandi suurimasse vargusse. 1998. aasta 30. novembri mälestusteenistusega algas kolm päeva kestev konverents The Washington Conference on Holocaust-Era Assets. Rohkem kui 50 aastat pärast teist maailmasõda oli kavas päevavalgele tuua Natsi-Saksamaa suured röövid, seda osalejad vähemalt lootsid. Lähenes aastatuhande vahetus ja 20. sajandi tragöödiatega sooviti lõpparve teha. Pool sajandit pärast sõda püüti lõpuks ometi tegeleda kunstivargustega, kõige raskemini uuritavate kuritegudega, mida natsid olid sooritanud.

      Lavale astus Ühendriikide presidendi Clintoni administratsiooni riigisekretär ja konverentsi üks käimalükkaja Stuart Eizenstat.

      „Rahvusvahelisele kogukonnale võib see olla viimane võimalus saada ühele poole selle sajandi, või veel mitme sajandi suurima inimliku tragöödia lõpetamata peatükiga,” sõnas Eizenstat sissejuhatuseks.

      Paljude sealviibijate jaoks oli see isiklik küsimus. Nagu ka Washingtoni holokausti muuseumi töötaja Wesley A. Fisheri jaoks, kes koos USA välisministeeriumiga konverentsi korraldas.

      Konverentsi asejuhatajana vastutas Fisher läbirääkimiste eest. Ta oli küll üles kasvanud USAs, kuid juba lapsena seotud natsidevastase võitlusega. Wesley isa, rabi ja advokaat Mitchell Fisher töötas peajuristina USA organisatsioonis Non-Sectarian Anti Nazi-League, mis pärast Hitleri võimuletulekut 1933. aastal toetas Saksa kaupade boikotti.

      „Ma kasvasin peres, kus me vaatasime iga söögiasja küsimusega, kas see on Saksa päritolu või mitte,” ütleb Wesley A. Fisher, kui ma peaaegu viisteist aastat pärast Washingtoni konverentsi temaga kõnelen.

      Praegu on Fisher Claims Conference’i teadusjuht. See organisatsioon on alates 1950. aastatest tegelenud holokausti ohvrite kahjutasude ja nende väljamaksmisega. Organisatsiooni peakontor asub Time Square’ist kiviviske kaugusel Broadwayl. Seal hoolitseb üle 200 töötaja pensioni maksmise eest enam kui 40 riigi holokaustiohvritele. Alates asutamisest 1952. aastal on organisatsioon nõudnud välja kahjutasud Saksamaalt ja Austriast, samuti ettevõtetelt, pankadelt ja teistelt organisatsioonidelt, mis holokaustist kasu said. Saksa riik on läbirääkimiste tulemusena alates 1952. aastast kahjutasuks maksnud 70 miljardit dollarit. Viimastel kümnenditel on organisatsioon üha rohkem tegelenud kunstivarguste küsimusega, selle valdkonna eest vastutab praegu Wesley A. Fisher.

      Ta ise komistas selle teema otsa, kui sattus 1970.–1980. aastatel külma sõja kahe superjõu akadeemilisse vahetusprogrammi. Fisher, kes oli tol ajal Columbia ülikooli nõukogude uuringute professor, sai ligipääsu Punaarmee pärast sõda Saksamaal konfiskeeritud kinnistele arhiividele. Nõukogude arhiivid andsid uusi andmeid Natsi-Saksamaa toimimise, eriti holokausti kohta.

      Arhiivimaterjaliga aitas Fisher mitmesuguseid asutusi, sealhulgas ka tulevast Washingtoni holokausti muuseumi. Muuseumi rajamise mõte tuli 1970. aastate lõpus president Jimmy Carterilt uuesti tärganud huvi tõttu uurida natside rassipoliitikat ning juutide, romade ja puudega inimeste mõrvu. Fisheri sõnul tekitas seda huvi uuesti mitu põhjust. Muu hulgas tahtis uus põlvkond teada, mida nende vanemad sõja ajal pidid läbi tegema. Oma mõju oli ka ühel telesarjal. 1978. aastal näitas NBC miniseriaali „Holokaust”, peaosades Meryl Streep ja James Woods. Film kõneleb juudi perekonna aeglasest ja piinarikkast hukust Natsi-Saksamaal. Lääne-Saksamaal vaatas „Holokausti” 15 miljonit inimest.

      „Telesarjal oli erakordselt suur menu. Paljud tundsid huvi, mis toimus, see tekitas ka rohkem huvi holokausti uurida ja sellesse sügavamalt tungida, kuna holokaust oli seni lõpuni lahti rääkimata. Tuleb mõista ja respekteerida, et ellujäänud põlvkond püüdis unustada. Nad olid saanud trauma, kuid paljud tundsid ka sügavat häbi. Nad tahtsid sellest asjast lihtsalt eemalduda ja proovida oma elu uuesti üles ehitada. Paljud tõusid ja lõid elu eimillestki. Noored inimesed olid kaotanud õpinguaastad. Minevikus kaevamiseks polnud neil aega ega võimalust.”

      Kuid tõelise hoo sai uurimine pärast Nõukogude Liidu lagunemist.

      „Määratult mõjutasid holokausti uuringuid Berliini müüri langemine ja külma sõja lõpp, sest avati endise Nõukogude Liidu arhiivid. Sealt ilmus välja hulganisti uut materjali. Varem väitsid holokausti eitajad, et gaasikambreid polnud olemas. Kuid Moskvast leiti projektid. Neid oli raskem eitada,” selgitab Fisher.

      Washingtoni holokausti muuseum avati 1993. aasta aprillis. Kõigest kaks kuud enne seda Ameerika Ühendriikide 42. presidendina vande andnud Bill Clinton pidas sel puhul kõne. Clintoni administratsioon oli holokausti küsimusega väga tihedalt seotud. Muuseumi üks ülesanne oli avatud arhiivide alusel uurimist juhtida ja Wesley A. Fisherist sai uurimisosakonna juhataja. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist kerkis esimesena üles omandiküsimuse teema.

      „Pärast Nõukogude Liidu lagunemist toimus Ida-Euroopas varade tagastamine ja siis küsisime endalt, mis saab juutidele ja juudi kogukondadele kuulunud majadest ja varast. Holokausti materiaalse poole kohta ilmusid päevavalgele uued andmed. 1960. aastatel maksti tänu paarile kokkuleppele muu hulgas Saksamaaga osa holokaustis ellujäänute kaotatud vara eest hüvitist, aga kunagi ei pakutud täielikku korvamist. Kuid nüüd avastati, et natside kuritegudes olid suuremal või vähemal määral osalised ka teised riigid peale Saksamaa.”

      1995 oli patukahetsuse aasta, mil sõja lõppemisest möödus 50 aastat – see oli tähelepanu all kõikjal maailmas.

      Natsi-Saksamaa kapituleerumise aastapäeval, 7. mail 1995 pidas Šveitsi president Kaspar Villinger föderaalassamblee ees kõne, mis tekitas ahelreaktsiooni. Villinger palus vabandust selle eest, kuidas Šveits oli juute teise maailmasõja ajal kohelnud: „Kas me tegime tõesti kõik, mis meie võimuses oli, nende heaks, keda jälitati ja kellelt võeti nende õigused?” küsis Villinger. Ta osutas Šveitsi sõjaaegsetele karmidele viisareeglitele, mis takistasid paljudel juutidel põgeneda.

      Villinger sai veel ühe võimaluse vabandust paluda. Kuu aega pärast kõnet avaldas The Wall Street Journal artikli, kui raske on Šveitsis pangakontole ligi pääseda perekondadel, kelle sugulasi on natsid mõrvanud. Paljud juudi perekonnad olid paigutanud raha konfiskeerimise eest Šveitsi pankadesse. Aastail 1933–1945 avati 60 000 säärast kontot.

      Pangad ei tahtnud vaikimiskohustust murda ega lasknud kedagi hoidlatesse vaatama. Šveitsi pangasektor oli rajanud oma edu lubadusele saladust hoida, kui tahes tume see ka poleks. Holokausti ohvrite vara olid Šveitsi pangad suures ulatuses ja salaja omastanud.

      Alguses andsid pangad välja mõne konto ja tunnistasid, et neile on kantud väiksemaid summasid paari miljoni dollari ulatuses. Küsimusega tegelev World Jewish Congress (Ülemaailmne Juutide Kongress) pankasid ei uskunud ja alustas lobitööd, et kaasata USA poliitikuid. New Yorgi vabariiklasest senaator Al D’Amato võttis vedu ja pidas Ameerika Ühendriikide Kongressi ees mitu suurt tähelepanu äratanud kuulamist. Peagi hakkasid küsimusega tegelema ka Bill ja Hillary Clinton. Nad andsid Stuart Eizenstatile ülesande panku uurida. Poliitiline surve Šveitsile tugevnes.

      „Kiiresti tekkis suur skandaal, mis andis põhjuse rohkem küsimusi esitada. Kahtlust äratas pankade hoiak neile vastates ja rahvas hakkas mõtlema: kas varad on alles?”

      Pangaskandaalile järgnes varsti kindlustusskandaal. Sadadel tuhandetel holokaustiohvritel oli olnud Euroopa kindlustusseltsides elukindlustus. Enamasti ei makstud hüvitist välja, kuigi kerkis orjatöö küsimus, sest sajad tuhanded koonduslaagrivangid olid töötanud Saksa tehastes. Paljud neist ettevõtetes, mis endiselt tegutsevad, Saksa