Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister. Enn Vetemaa

juurde on lõppenudki. Ma leian meie kultuuripärandis – peale kirjutajate tõsise vormi ja aatelise sisu – veel ka väärtusi, mida ainult gurmaanid nautida mõistavad. Hea lugeja, möödanik lõhnab põnevalt! (Lydia Koidula ütleks „lehkab”.) Eks käskinud ka kunagised mõisahärrad jahil lastud linnu mõneks päevaks mullasse kaevata ja alles siis, kui ta teatud pikantse lõhna oli võtnud, kokal maiuse praepannile lubasid panna. Ka vana kirjasõna, vanad raamatud lõhnavad iseäraliselt. (Neil teemil olen mõtteid vahetanud ka härra Milleriga, silmapaistva baltika-asjatundjaga. Me oleme Poska tänava õdusas eakate-majas kohvitassi taga istudes ikka samale arvamusele jõudnud.)

      Väliskirjandusest eelistan ma põnevaid ja kurbi jutte: Jenoveevast, Rinaldo Rinaldinist, Reinuvader Rebasest. Nende lugude iselaadset keeleilugi võib nautida.

      Aga eks kahekümnendal sajandil, nagu nüüd kahekümne esimeselgi – mõningase vaimse allakäigu tingimustes – oli ja on õnneks kirjamehi, kelle sõnum, nagu ka nende tööde selge sisu ja kena vorm rahvale otse südamesse läheb. Minuni muide, ma tunnistan seda ausalt, alati mitte kohe. Kuid ma töötan kirjasõna kallal hoolsasti; mõnevõrra samas stiilis kui maailma poliitikute pilte uurides. Hea tahtmine annab tulemusi. Nii olen jõudnud selleni, et Eesti nüüdiskirjandus on mulle arusaadav ja armaski. Praegustest suleseppadest armastan Jaan Krossi, kelle laused on pikad, aga siiski täpsed, tema stiilipoogen elegantne; ta on (minu teada) ka Eesti esimene martsipanikirjanik.

      Meil on meie Mihkel Mutt – terane satiirilis-satüüriline sõnameister; meil on noorepoolne sõnaosav luuletaja Andres Ehin, kes on oma elus nähtavasti palju kummalisi asju läbi elanud – eks neist tema köitev looming johtugi; Ehini(a) eesnimekaimu Vanapa(gana) võluvad värsid on mulle aga alati pakkunud huvitavaid lõhnaelamusi …

      Mehiselt luulendab meie uut, täisvereliselt pulbitsevat elu Kalev Kesküla, kes on muide suur veiniasjatundja, aga oma eraelus täiesti eeskujulik perekonnaisa.

      Ja üha uusi tublisid poisse ronib üksteise võidu Parnassose tipu poole – ei jõua neid kõiki kokku lugedagi. Nende seas on edukas ja mehine Kaur Kender. Ja kindlasti ka Peeter Sauter, kes minu meelest roppude väljendustega pisut siiski liialdab. Nendin seda, hoolimata asjaolust, et mõõdukas ropendamine käib praegu trendi, sisuliselt siis tunnustust leidnud käitumisviisi juurde.

      Nüüd aga keelelistest aspektidest. Neist just see kõrvalepõige ju alguse sai.

      Mis puutub minu keelepruuki, siis endale hingelähedasest mõnevõrra arhailisest väljendusviisist ma ei loobu, kuid rikastan seda jõudumööda, uurides ülemöödunud sajandi lõpul sündinud novaator-reformaatori Juhan Aaviku igivärskeid grammatikaideid. (Viimasel ajal huvitun tema i-mitmuse käsitlusest, mis mulle paraku veel päris omaseks pole saanud, mistõttu ma kogu aeg tema ettekirjutusi in optima forma täita ei suuda.) Grammatika, eriti keeleuuendus huvitab mind väga. Ma pakuksin „läinuksinuksin” kõrvale välja veel ühe uue verbivormi – „käinuksinuvat”, kuid kuidagi ei leia ma sellele päris õiget paika … Midagi see ilus vorm nagu ikka väljendab – kas mitte seda, et kuuldavasti arvatavat, et mingid „nemad” oleksid mingit, loomulikult minevikus aset leidnud sündmust ilmtingimata (üsnagi kindlasti) ära vaatamas käinud, kui mitte … Jah, minu üllitise sisu on tänasel päeval mulle endalegi nagu pisut hämar. Aga ma loodan, et just see hämarus peaks talle elujõu kindlustama. (Kas äkki just nimelt kõrgetes riigiorganites? Eks seal panda ju kirja seadusi, mis peavad meie advokaadirahvale andma võimalusi kõige peenemate vaimumanipulatsioonide teostamise tarvis.)

      Põneva grammatikauurimise ja vormikombinatoorika kõrval jätkub mul siiski aega filosoofilis-vaimuliku kirjanduse lugemiseks. Meie endi soost mõtlejaist hindan karskusliikumisele alusepanija Villem Reimani töid (eriti „Kas kultuura edendab või kisub maha”), imetlen mõistlikku ja terast Toomas Pauli, kelle jutluste mehelikku sarmi minu sõbratar, kelle käsitlemisele peagi jõuame, eriti hindab. Ning ega Hugo Masingust juba mööda vaata! Iseäranis lahedalt kirjutab kõva keele- ja mõttemees budismist. Siiski on + Uku Masing + minule veel üle jaksu käivalt tark mees. Aga kui edasi töötan, siis, loodan, mitte enam kauaks. Eks te allpool või ka ise selles veenduda – siis, kui mõtisklen teoloogiliste küsimuste, mitmesuguste olemiste ja mitteolemiste üle.

      Väga huvitab mind keskaeg. Sellealase kirjanduse ostmiseks olen isegi raha kulutanud. Ja mitte vähe.

      Keda veel mainida? Eks bolševik Vladimir Leninilgi ole meile üht-teist õpetlik-hirmutavat öelda. Tema kirjasõna on jesuiitlikult siiras.

      Nojah, nimekiri tuleks liialt pikk. Peab vist ajutiseks katkestama, et lugeja kannatust mitte proovile panna. Lisan vaid seda, et mul on ka kaks raamatut, mida ma väga harva loen. Kust nad siia, minu riiuleile üldse said? Ei tea. Need on MAASPORTLASE KÄSIRAAMAT ja ÕNGESPORTLASE KÄSIRAAMAT (Õngespordiraamatust sain siiski ka midagi uut teada: seda, et sägakala püütakse praetud kanapojukesega hõrgutades. Kui sellele mõelda, teeb mõnikord, kui omaenda sahver tühjavõitu on, kulinaarseid hellitusi pälvivale sägale mõtlemine meele kadedakski.)

      Ent aitab belletristikast – nüüd on teile kätte antud võtmed minu hingeväravate avamiseks. Saate mind lahti mõtestada, saate asuda mu hinge dekrüptografeerimisetöö kallale. Edasi jälgigem peatükki:

      § 4. NOORE MÕTISKLUSTESSE KALDUVA VAIMU ARENEMISEST PÄRASTSÕJAAEGSES KÜLAMILJÖÖS

      Kui ma tahan oma mõnevõrra ebaharilikust elust täiesti ausalt kirjutada ning kõik ära rääkida – oma kallist vanaisa olen teile juba jõudnud mõõdukalt tutvustada – , siis ainult selleks, et saaksite mõista, miks mu elu just selliseks kujunes, nagu ta kujunes. Sestap ei saa ma kuidagi mööda minna oma esimestest seksuaalsetest (sugulistest) elamustest, mis paljude teiste meeste omadest küllap üsna erinevad on. Kas selles on kokkuvõttes midagi traagilist või vastupidi – äkitselt pean ma oma saatusele hoopis tänulik olema – , selle üle ma ise otsustada ei julgegi.

      Lapsed on omapärane rahvas. Lastepsüühikat on põhjalikult uurinud Saksamaa kuulus juudisoost inimvaimu-asjatundja Sigmund Freud. Väikekodanlasi, kes lapsukesi süütuse kehastuseks, paideks illikukukesteks pidasid, kohutas ja vihastas Freud väga ära. Sellest, et nende maimukesed oma ihu ja selle eritisi suure hoolega nii ja teisiti uurivad ning sellest tegevusest huvi ja lõbugi tunnevad, ei tahtnud mammad-papad kuulda, ehkki nad seda ju teadsid küll. Rumalus! Eks ole see tegevus ju tutvumine iseenesega; vanad kreeklased kuulutasid just, et: „Tunne iseennast!” /Gnothi seauton!/.

      Laps on usin uurima; ei jää temal midagi tähele panemata, kõigele otsib ta vaim seletust.

      Oma varaseima maimukese-ea teadasaamahimu ja – rõõme ma ei mäleta. Küll aga köitis mu tähelepanu – olin siis vist neljandas-viiendas klassis – paarituvate loomade käitumise jälgimine. See huvi oli puhas, bioloogilis-filosoofilise suunitlusega. Ma olen ju loomult analüüsija. Häbi sellele, kes siinkohal midagi halba mõtleb!

      Kuna vanaisa talus peeti tublit sugukulti (Ferdinand), kes vähemalt kolmel päeval nädalas oma ülalpidamise vajalikkust emaste sigadega lävides (sellele, kes veel ei tea, olgu nüüd teada antud, et emaseid sigu kutsutakse maal lühiduse mõttes emisteks) kaunis ühemõtteliselt tõestama pidi, oli minul küllalt aega ja võimalusi looduses ja loomariigis valitsevate seaduste ja käitumistavade üle järele mõelda. Neis oli palju üllatavat ja ootamatut. Minu uuriv ja võrdlev mõistus tõmbas minu tahtest olenematult paralleele sigade ja end looduse krooniks pidava inimeste kommete vahele.

      Niisiis rinnutasin ma tihtipeale paaritamisplatsi ümbritseva laudaia äärel ja süvenesin oma lemmikasendis, see oli muide käsipõsakil, omapäraste, pisut ehk teatraalsete sündmuste jälgimisele, mis tavalistel linnapoistel enamasti küll nägemata jäävad.

      Kordan veel, et mind ei ajendanud noid loomulikke protsesse jälgima mingid ebaterved, siivutud huvid; olin ju hingelt ja ihult veel laps – mitte küll enam päriselt, sest eks üleminekuajad koputasid juba uksele. Keegi ei tohiks mind järgnevate kirjelduste – vast mõnevõrra siiski ebatavaliste – edasiandmise pärast aga hukka mõista; minu hing oli veel süütu, kuigi juba teadmiste järele janunev. Looduse poolt ettemääratud protsesse jälgisin ma ilma täiskasvanutele omase – kuidas nüüd öelda? – noh, apla huvita. Sõnad „ropp”, „inetu”,