Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister. Enn Vetemaa

ei vaja) olevat oma kirjutuslauasahtlis hoidnud mädanenud õunu – muidu polevat luuletamisest midagi välja tulnud. (See võib muidugi ka kuulujutt olla.) Kuid olgu kuis on – mina haisvaid õunapunne oma eneseteostuseks ei vaja.

      Mina võin alustada alati ja kohe.

      Ma tean, et esimese lause kirjapanekuga võib nõudlikul inimesel tõesti probleeme tekkida. Eriti siis, kui tahetakse alustada looduspildiga. See on iseenesest klassikaline komme, ja minagi hindan klassikalisi vormikaanoneid ja väljapeetud looduspilte. Kuid võetagu teadmiseks, et kena looduspildi võib ju ka hiljem töö algusse siirata; eks ole teada, et heliloojad näiteks ooperiavamängud kirjutavad ikka kõige viimasena. Inimesele, kes pole ei eriti vilunud ega ka andekas, soovitaksin (piltlikul) härjal kohe (piltlikuist) sarvist kinni haarata. Võin tuua näiteid ilusatest julgetest lausetest, millega liiga kauaks kõhklema jäänul suurepäraselt tööd alustada annab. Kogu kunst seisab julges hüppes mingisse juba toimuvasse tegevusse! Ja seda võimaldab ju otsene kõne.

      Näiteks:

      „SEE IGAHOMMIKUNE MUNAROOG ON MU LÕPUTULT ÄRA TÜÜDANUD!” käratas krahv Mannteuffel ja sakutas vihaselt hallikat karvatorti, mis kasvas välja ta ebasümmeetriliselt suurest, hämmastavalt kapsalehte meenutavast vasakust kõrvast. „TAHAN SEAJALGA KALLERIS!”

      Niisugune lause lausa kutsub jutustamist jätkama. Seejärel võite endale lubada juba ekskursse eelnenusse, sest teie mootor juba podiseb.

      Kirjelduste suur oht seisneb selles, et neid saab lõputult parandada. Kuulus prantslane Camus (möödunud sajandi poiss, tutvustamist arvatavasti ei vaja) annab teada: üks tema lootustandev sõber oli jäänud hirmsasse kitsikusse romaani esimese, iseenesest juba üsna hea lause viimistlemisega. Sellele koguni pea kogu oma elu kulutanud. Tolle lause, õigemini selle variantidega, täitnud visa mees tervelt seitsekümmend kolm hirmpaksu kaustikut, mis muidugi väärib täit imetlemist, aga siiski ka üks kurb lugu on. Lause ise on muide laitmatu:

      ÜHEL ILUSAL MAIHOMMIKUL RATSUTAS SALE AMATSOON UHKEL RAUDJAL MÄRAL MÖÖDA BOULOGNE’I METSA ÕITSVAID ALLEESID.

      Absoluutset täiuslikkust taga ajav mees ei jäänud aga sellega veel rahule. Kord ei meeldinud talle sõna „sale”, siis jälle „raudjas”, mis polnuvat elegantne. Ta katsetas oma hädas isegi kombinatsiooni „ratsutas sale amatsoon mustal raudjal märal” (või oli see vastupidi?), mille vilunud kirjanik Camus kohemaid maha laitnuvat kui ilmvõimatu.

      Ent muidugi võib oskaja mees alati ikka ka looduskirjeldusega alustada.

      Aga mulle näib, et praegu oleme peateemast – minust enesest – kõrvale libisemas, mis lugejat kindlasti kurvastab. Kirjasõna üle on mul plaanis ka edaspidi oma mõtteid avaldada. Kuigi minu just toodud näide oli huvitav, ei tulnud ma sellega välja oma (iseenesest väheste) teadmistega eputamiseks. See oli puhtenesehoiatuslik meenutamine, sest lausa pöörane viimistlemine on ka minu kunstnikuloomuse programmeeritud ning mul tuleb sellega pidevalt võidelda.

      Jah, aga praegu nendin ma, ja teen seda teatud üllatusega, et olen kirjatöö alustamisraskustest osanud kuidagiviisi juba üle libiseda: pole mul otsest kõnet ega erilisi kirjeldusi enam vajagi.

      Näib, et õige oleks edasi minna minu perekondlike taustsüsteemide paikapanemisega, millega seostub ka minu isiksuse ja minu maailmakäsituse sünd. Seejärel tuleb mul aga pihtida teile muljeid oma varastest seksuaalkogemustest; ma ei tee seda mitte tahtmisest ajavaimuga kaasas käia: ma ei kiida seda kohati lausa häbitusse kalduvat vaimu hoopiski mitte – ehkki mõistan ka maailma muutumise paratamatust kuid ma olen kindel, et noorus ja esimesed muljed armuelust (või millelegi sellele lähenevast) vermivad oluliselt meie vaimu, kujundavad meie egot ning selle eripära. Ja kuidas võiks lugeja minu hinge- ja ka loomeelu muidu mõista?! Väga komplitseeritud on nad. Seejärel kavatsen ma minna enam-vähem kronoloogilist rada pidi edasi, kuid siiski mitte orjalikult – tahan pikkida sündmusteritta ka oma mõtteid usuküsimuste, elu ja surma ning kunsti ja kirjanduse kohta, et lugeja minu kui isiksusega sügavamalt tutvuda saaks. Aga loomulikult saab suure osa kirjatööst enda alla võtma ka minu alles hiljuti alanud armuelu. Ei ole ju sellest palju aega möödas, kui leidsin oma unelmate Katariina, kellega agarasti – nagu vanasti öeldi – nii hinges kui ihus kokku elame.

      Ent kõigepealt siiski perekondlike sidemete juurde. Muide on mul ka oma sünnisaladus; sellest ei teadnud ma oma varasemas nooruses teps midagi. Teatud komplitseeritud asjaolud ja minu mõningad tollased leiud viisid selleni, et minu vanaisa lõpuks mulle kogu tõe rääkis. Aga hoidkem seda siinkohal veel vaka all. Ärgem rutakem ajast ette! Mainin oma sünnisaladust eeskätt sellepärast, et lugejale võib jääda muidu arusaamatuks, miks ma nii palju maaelust ja oma vanaisast kirjutan. Tema oli igatahes minu tõeline vanaisa.

      Niisiis – ma sündisin meie väikese vabariigi pealinnas Tallinnas, selles vanas hansalinnas, milles on vähe leebust, küllalt asjalikku karmust, linnas, mille arhitektuur on mornivõitu, linnas, kus üheksa kuud aastast valitseb midagi sügiselaadset, ülejäänud kolmel kuul on aga enamasti kehv ilm … Kuid ärgem olgem ülekohtused: esineb vahel meilgi lapsemeelset kevadet ja unisevõitu suve, mil meie veidi uimane linnakodanik sattub eufooriasse sinimerest valgepurjeliste jahtidega, pilvitust taevast, meie tagasihoidlikest argadest, natuke pleekinud linnataimedest ning nende ümber tiirutavaist lahjavärvilistest, kuid siiski omal moel kenadest liblikatest. Ja neil päevil riietub kodanik kergemeelselt: lühikesi seelikuid kannavad siis meie neiud, ja mehed vahel isegi lühikesi pükse, mille kandjad ei saa üldjuhul kiidelda apollolike säärtega – jah, karvased ja kõveravõitu on nad enamasti kuid me peame kaaslinlasi mõistma – kevad ja suvi on siin nii üürikesed. Ja neid lühikesi imeaegu kasutatakse, nagu osatakse. Mõnikord kaunis arulagedalt. Peetakse niinimetatud õllesummereid, vanalinnas röögib jumal-teab-kust-kurat-pärit ja meie aeglase, natuke ehk töntsigi vaimuga vastuolus olev võõras tümpsmuusika. Mina tunnen end siis ebakindlalt – nii on muide ka laulupidude ja üldse massikogunemiste ajal – ja sõidan enamasti siis oma maakodusse, kus möödus suur osa mu noorusest. (Pärast sõda ja märtsipommitamist oli meie perel raskusi oma positsioonile vastava korteri leidmisega.) Kuid sellest faktist hoolimatagi on maaelu minu lapsemälestustesse jätnud palju kirkamaid lehekülgi kui elu linnas.

      Minu suur eeskuju oli, nagu ju eespool öeldud, mu isapoolne vanaisa. Ta oli jõukas mees, jahu- ning lauaveski peaaktsionär, tundis elektri- ja sepatööd, puutööst rääkimata. Ta valdas hästi vene ja saksa keelt. Luges aga koguni inglis- ja prantsuskeelseid käsiraamatuid. Tema noorusajal, just siis ta neid luges, oli kahe viimati mainitud keele harrastajaid veel väga vähe. Eriti maakohas. Aga see kõik pole eriti olulinegi. Kõikemäärav – minule – oli ikka tema kui isiksus.

      Vanaisa kandis pea alati – sepapajas muidugi mitte – musta maavillast ülikonda ja vesti, mille taskust vingerdas välja kuldne uurikett. Minagi unistasin just sellisest riietusest, kuid Jõuluvana mulle midagi sellist paraku ei kinkinud, ehkki ma talle salaja anuvaid kirju saatsin. Milline tore väike härra ma oleksin olnud sellises ülikonnas, kell vestitaskus! Minu isa – jah, nimetagem teda esialgu isaks – riietus oli seevastu sportlikuma tegumoega; tihti kandis ta peas inglisepärast valget soni, kuid ei soni ega ka ruudulised, sportliku lõikega pintsakud pole mind eriti kunagi ahvatlenud. Just vanaisa ja isegi tema riietus olid minu meelest tõelise tõsise mehe väärilised. Mind paelus ka vanaisa kõnemaneer, tema suust tulevad sõnad – üksteisest eraldiseisvad – olid alati selged ja kõlavad. Mul heliseb tänini kõrvus kas või seegi, kuidas ta mind, kes ma söögilauas suurte inimeste jutust ülearu agarasti osa võtma kippusin, korrale kutsus:

      „Laps räägib siis, kui kana kuseb!”

      Oo, kuidas ta seda ütles – range, igati suurekaustaline, otsusekindel.

      Kord jälle olin ma unustanud vanaisale antud lubaduse temale teatud lillede õisikuid korjata. Need olid sellised valged, väikesed, hästi meelõhnalised. (Vanaisa lisas neid oma paberossitubakasse. Paberosse tegi ta ise imelise masinaga, mida ta tillukesest vändakesest, endal nägu asjalik ja väga tõsine, ringi ajas.) Ta vaatas minule, oma tööülesanded unustanule, üle söögilaua otse silma sisse ja kõneles väga põlglikult teatud inimtüübist, keda iseloomustavat kalduvus endale võetud töökohustused hooletusse jätta; sööma ei unustavat nemad aga teps mitte tulla …