Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister. Enn Vetemaa

keskmisele, pigem madalavõitu IQ-le. Tean seda hästi, kuna olen end asjatundjail mitmel korral testida lasknud. Neil on isegi piinlik olnud mulle tulemusi teatavaks teha – tulemusi, mis (kust võiksid nemad seda teada!) mulle just nimelt elujulgust lisavad. Tore on see, et mingil kindlal kunstialal väljenduv geniaalsus ei ole eespool mainit näitajaga kunagi otseselt seotud. Kaudne sõltuvus on aga pigem pöördvõrdeline. Eriti kehtib see mineviku – kunstide tõelise õitsenguaja kohta. Teame küllaldaselt imetlusväärseid muusika- ja kunstiloojaid, õukondade lemmikuid, kellel oli lugemisega raskusi, kes arvutasid sõrmedel ja kes vihkasid teadusi kogu hingest.

      Ma ei saa siiski jätta toomata näiteid ühekordse kiindumuse sündroomi hukatuslikust mõjust. Eks olnud ka andekas (oma luuletajatee algul muuseas sügavalt riigitruu mees) futurist Majakovski täielik ühekordse pühendumuse põdeja. Ta ju unistas koguni, et Keskkomitee peaks luuleviisaastakute ehk lüstrite (Aaviku sõna) plaane kinnitama hakkama. Ent poeedi terane mõistus ja analüüsivõime viisid õnnetu värsisepa katastroofini. Ta ei suutnud kaasa minna demokraatiale nii iseloomuliku ja päris loomuliku muteerumisega riigikapitalismiks ega totalitarismi ja diktatuuri tekkega (mis iseenesest ju luuletajaile-kojalaulikuile pigem kasulik võiks olla!), mees pettus kõiges ja kihutas endale kuuli pähe.

      Oli meie Vares-Barbaruski silmapaistev futurist ja multiplitseerit inimesest unistaja. Algul püsis Johannes Vene valitsusele päris paslikel vaatekohtadel, aga tedagi segas analüüsivõime ja riigimehe tarvis ohtlikult kõrge IQ. (Oldi ju ikkagi kõrge kvalifikatsiooniga mainekas naistearst.) Lõpp aga tuli kurb. Ma ei teeks sellistest asjadest probleemi, kui mul poleks tuleviku suhtes mõningaid hirme. Lähenen neile ettevaatlikult ja diskreetselt. Ärgu solvutagu!

      Kui ma täna mõtlen meie tublidele anderikastele noortele keskealistele suleseppadele (ilus sõna see viimane, eks ju! – ma ei mõista, miks seda ei armastata), siis kipub mind vaevama tõsine mure. Ei või olla midagi kaunimat, sulnimat, ka kasulikumat kui kunstiloojate platooniline kiindumine kas või mõnda pankurisse – tõelise võimu esindajasse. Asjade selline käik on igale arenevale riigile isegi tüüpiline. Sellistel puhkudel – ma vähemalt arvan nii – on see kunstilooja vere hääl, mis käib üle ka tema IQ-st. Kardan siiski nii väga-väga toda neetud ühekordse pühendumuse sündroomi. Kui seda põetakse, mis juhtub siis, kui riigikord äkki teise kanti kalduks ning võimu haaraksid näiteks hoopis ootamatud jõud, nagu juhtus esimeses Eesti Vabariigis neljakümnendal aastal?

      Muidugi on mõeldavad ka pehmed, sametised üleminekud – eks ela seltsimees Karl Vaino tänu oma tagasihoidlikele vaimsetele võimetele nüüd rahulikku pensionärielu suures Moskva linnas ja võib vabadel hetkedel, millest vist küll puudu ei tule, usinasti hoolitseda Leonid Iljitš Brežnevi hauarooside eest. Ta võib pühenduda ka kas või tuletikkude kokkuliimimisele – eesmärgiks näiteks Kremli torn – või gobeläänikunstile. Enesetapp ei tule temasuguste puhul kõne allagi. Vaimuhaigused kah mitte. Selleks peab vaimu natuke rohkem olema. Kuid Karl Vaino saatus on ebatüüpiline.

      Oo kui armas oleks kujutella meie tänase päeva suuri tegijaid – praegu veel noorepoolseid keskealisi vaimuinimesi, tulevasi mainekaid heli-, värvi- ja sõnameistreid, potentsiaalseid klassikuid aastate pärast rahulike, kirgastunud vanuritena kunstinäitusi külastamas, puutööd tegemas või kudumas, mälestusi kirjutamas, maiustamaski – vanadus tuleb ju ikka kommikarbiga … Mis kena oleks neid näha, suur rahu silmis, saatusega leppinuina kas või oma koolnud metseenide haudu korrastamas. Miks mitte koos sõbrannade, kunagiste lilleneiudega? Kuid kas ikka läheb kõik nii kenasti? Oma südames kardan ma siiski, et paljudel edukatel inimestel, kellel on veel suhteliselt noor hing ja kes end seetõttu ka nooreks peavad, tuleb aina muutuvas maailmas varem või hiljem pettuda. Austajad võivad kaduda üleöö. Pankurid võivad pankrotti jääda ja Toompeale jõuda uute, seni veel tekkimatagi mõtteviiside esindajad. Kas ambitsioonikad, kõrge IQ-ga, eduga harjunud inimesed, kelle geenidesse pole kodeeritud piiritut truudust mistahes võimu suhtes, peavad vastu? Jube oleks kujutleda, et mõnda anderikkasse trendipäraselt kiilastet peanuppu kihutaks selle suurepärase mõtlemisorgani omanik ise surmakuuli. Nagu Barbarus ja Majakovski ja veel paljud teisedki targad, andekad inimesed. Oh, et see nii ei läheks!

      Kaldusin jälle peateemast natuke kõrvale, ent siiski mitte liialt. Aga eks näita see kõrvalekalle ka seda, et ma ülearu egotsentriline pole. Kuid paraku ei saa ma siiski veel kohe oma huvitavate noorusaastate käsitlemisele ja süvaanalüüsile anduda. Miks? Aga sellepärast, et mõnele lugejale võib siiani läbiloetust jääda ekslik mulje, nagu armastaksin ma ainult riigivalitsust, prominente ja üldsegi mitte kõige laiemaid rahvahulki. Vastupidi – ma olen lihtsate inimeste suurim sõber. Niisiis:

      § 2. MINU JA MU RAHVA SUHTED

      Meie vabariigi aastapäeva varahommik aastal 2002 polnud eriti külm. Taevas polnud enne päikese tõusu veel ka selgineda jõudnud, kuid meie lipp, meie trikoloor on ilus alati, olgu taevas või porihall. Päikese tõusuni, mil lipp pidulikult heisatakse, oli aega veel üle poole tunni. Kui ma vana, paljusid aegu näinud Hirvepargi (suviti nii varjulisi) alleesid pidi jalutasin, et hiljem treppe mööda Toompeale tõusta – treppe, mis olid kohati kiilasjääs ja kohmakatele või ettevaatamatutele inimestele ohtlikudki – , püüdis mu pilk ainult mõne üksiku uitaja kuju. Ja needki kiirustasid kuskile, kardan et mitte Toompeale. Suviti ööbib selles kaunis ja mainekas pargis hulgaliselt pätte, kuid talv on nendelegi, elukatsumusis karastunuile, liiga külm. Kõle, tühi park … Üldse näib mulle, et meie vabariigi korralikud kodanikud on laisaks jäänud. Ei viitsita enam jalutada. Veel enam – ei viitsita enam pidulikku lipuheiskamistki hardunult vaatama tulla. Ei viitsita koguni, nii nagu nn. „Balti keti” aegu moes oli, lihtsalt üksteisel ilusti käest kinni hoides seista. Rahva südames on justkui vähem vaimustust kui neil aegadel, mil koos laulda pröögati, et eestlane olla on kohe iseäranis hea! – jah, neil päevil ja kuudel, kui minu armsal kodumaal toimus sametine, ei, vist siiski laululine (vokaalne) revolutsioon.

      Jah, oli vaikne-vaikne. Midagi erilist ei olnud kuulda, mis oli … väga ilus kuulata. Kuskilt linna poolt – mõnest varsti avatavast kohvikust tõenäoliselt – kandus ninna halva kohvi lõhna. Nad keedavad vahel vana paksu üle. Kokkuhoiu mõttes. Panevad pärast sutsu värsket kohvipulbrit juurde – käib küll. Noh, siiski mitte kõigile! De gustibus non est disputandum – mis sa maitse üle ikka vaidled, eriti kui see maitse ise suurem asi pole … Tundsin läilat, imalat lõhna imeselgesti, sest minu nina on hommikuti eriti tundlik. Enesetunne? Muidugi mõista ülev. Nagu sellistel päevadel ikka. Ja mul oli aega anduda mõtisklustele oma ilusa elu üle. Ka meie riigi üle mõnevõrra. Ent vähem. Riigid ju kaovad ja uuenevad. Aga möödanikule mõtlesin ma heldinult. Eredais värves heiastus see mu vaimusilma ees. Tundsin iga keharakuga, et mina armastan oma rahvast; et ka mind armastatakse.

      Tahan oma rahvast aidata, nagu oskan. See on tõesti tõsi! Et ka neile, kes elu rataste vahele on jäänud, nõu ja jõuga katsun abiks olla, sellest räägib kas või seegi, kuidas ma tol tähelepanuväärsel hommikul ühele eakale eesti mehele riietusealast nõu andsin.

      Niisiis, nagu ma juba kirjeldasin, oli hommik pidulik. Pidumeeleolu kodanike puudumisest hoolimata. Muusikerid häälestasid omi pasunaid, laulu- ja kõnemehed köhatasid hääli puhtaks. Kuid siis …? Mis piinlik lugu!: äkki märkan ma eakat härrat, minust vanematki, nii umbes üheksakümneaastast, kes seisab juba tükk aega katmata peaga – liialdamine mulle üdjuhul ei meeldi. Ega äkki taha too veidrik oma mõnevõrra tavatu mütsilodutõstmisega – inetu müts muuseas – kellegi tähelepanu võita? Vaevalt siiski. Küllap on ta üks aateline inimene nagu minagi. Kuid – paha lugu! – too eakas härra on silmatorkavalt halvasti riietet. Muidugi mitte närudes, aga kehvasti. Piinlik. Minugi silmale lausa valus vaadata. Nii pidulikul hetkel trügib vaene, õnnetu inimene auväärsete riigipeade lähedusse … Millise mulje ta neile võib jätta?! Meie üldiselt ju edukal maal. Igale poole pürival maal … Äkki tekitab ta riigijuhtide rahvale avatud südameis koguni süütunnet. Täitsa võimatu see pole – isegi nende karastatud, olude sunnil mõnevõrra soomustunud tundeilma arvestades. Igatahes võib see nende pidupäevameeleolu ära rikkuda. Ja milleks seda vaja?

      Üritasin hädist ätikest, ise enne lossist kaugemale taandunud, käega viibates endale lähemale meelitada. Ta ei tohi