Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

Читать онлайн.
Название Kuritöö ja karistus
Автор произведения Fjodor Dostojevski
Жанр Классическая проза
Серия
Издательство Классическая проза
Год выпуска 2012
isbn 9789949510245



Скачать книгу

võlg oleks ära tasutud. Selle summa aga (nüüd võin sulle kõik seletada, kallis Rodja) võttis ta peaasjalikult selleks, et sinule kuuskümmend rubla saata, mida sa tol korral nii väga vajasid ja mis sa ka mineval aastal meilt said. Me petsime sind tookord, kirjutades, et see raha on võetud Dunjakese varem kokkuhoitud summadest, kuid see polnud nõnda, nüüd aga teatan sulle, kuidas asi tõeliselt oli, sest nüüd läheb äkki kõik jumala tahtmisel paremuse poole, ja et sa teaksid, kuidas Dunja sind armastab ja missugune hea süda tal on. Tõsi küll, alguses käis härra Svidrigailov temaga väga toorelt ümber ja tegi talle söögilauas istudes igasuguseid sündsusetuid ja pilkavaid märkusi… Kuid ma ei taha hakata sulle jutustama neid masendavaid üksikasju, et sind mitte asjata erutada, kuna ju nüüd on kõik lõppenud. Lühidalt, hoolimata sellest, et Svidrigailovi abikaasa Marfa Petrovna ja kõik teised majakondsed kohtlesid teda hästi ja suursuguselt, oli Dunjakesel väga raske, iseäranis siis, kui härra Svidrigailov vana sõjamehe harjumuse tõttu sattus Bacchuse mõju alla. Kuid mis tuli hiljem välja? Mõtle ometi, sel ogaral oli juba ammugi Dunja vastu kirg ärganud, kuid ta varjas seda tooruse ja põlguse katte all. Võib-olla tal endalgi hakkas häbi ja hirm, võttes arvesse oma vanust ja seda, et ta perekonnaisana hellitab sääraseid kergemeelseid lootusi, ja seepärast oli ka Dunja peale tahtmatult kuri. Võimalik ka, et ta oma toore käitumisega ja pilkamisega tahtis ainult kogu tõtt teiste eest varjata. Kuid viimaks ei pidanud ta enam vastu ja söandas teha Dunjale avaliku ning häbematu ettepaneku, lubades talle mitmesuguseid kingitusi ja peale selle veel jätta kõik maha ja sõita temaga teise külla või isegi välismaale. Võid sa kujutleda kõiki Dunja kannatusi! Otsemaid kohalt lahkuda oli võimatu mitte ainult võla pärast, vaid ka lugupidamisest Marfa Petrovna vastu, kellel oleksid võinud äkki kahtlused ärgata ja selle tagajärjel perekonnas riiud tekkida. Aga ka Dunjakesele oleks see suureks skandaaliks olnud; niisama poleks asi igatahes mitte jäänud. Seal oli veel palju muidki põhjusi, nii et Dunjal polnud mingit lootust enne kuut nädalat sellest hirmsast majast pääseda. Muidugi, sa tead Dunjat, tead, kui tark ja kui kindla karakteriga ta on. Dunjake suudab nii mõndagi välja kannatada ja võib isegi äärmisel juhtumil endas niipalju suuremeelsust leida, et oma meelekindlust mitte kaotada. Isegi minule ei kirjutanud ta kõigest, et mitte minu tuju rikkuda, aga ometi vahetasime me sagedasti kirju. Lahendus tuli aga ootamatult. Marfa Petrovna juhtus kogemata pealt kuulama, kui tema mees Dunjat aias jumala keeli palus, ja saades sellest valesti aru, süüdistas ta kõiges Dunjat, arvates, et tema on kõigeks põhjust andnud. Sealsamas aias leidis aset hirmus stseen: Marfa Petrovna isegi lõi Dunjat, ei tahtnud midagi kuulda, ise aga karjus terve tunni ja andis viimaks käsu Dunja viivitamata linna minu juurde sõidutada – lihtsal talupojavankril, kuhu olid pillutud kõik tema asjad, riided ja pesu, nagu juhtus, ilma kokku panemata ja sisse pakkimata. Aga teel tuli vihmavalang ja teotatud ning häbistatud Dunja pidi talumatsiga tervelt seitseteist versta sõitma lahtises vankris. Mõtle nüüd isegi, mis võisin ma sulle oma kirjas kirjutada, vastuseks sinu kirjale, mille sain juba kaks kuud tagasi, või millest kirjutada? Mina ise olin ka meelt heitmas; tõtt sulle kirjutada ei söandanud, sest see oleks su väga õnnetuks teinud, sind kurvastanud ja pahandanud ja mida oleksid võinud sinagi teha? Võib-olla oleksid iseenda hukka saatnud, pealegi keelas mind Dunjake; kuid kirja tühja-tähjaga täita ja ükskõik millest kirjutada, samal ajal kui südant niisugune mure rõhub, seda ma ei suutnud. Terve kuu liikusid meil linnas ringi igasugused jutud selle loo kohta ja asi läks isegi niikaugele, et meil polnud Dunjaga põlglikkude pilkude ja sosistamiste tõttu enam võimalik kirikussegi minna, isegi meie eneste kuuldes peksti keelt. Kõik tuttavad hoidusid meist eemale, lakkasid meid isegi teretamast ja mina sain kindlast allikast teada, et poesellid ja mõned kantseleiametnikud kavatsesid meid alatult solvata – määrida tökatiga meie maja väravad, mistõttu pererahvas hakkas meilt nõudma korterist lahkumist. Kõige selle põhjuseks oli Marfa Petrovna, kes oli jõudnud Dunjat juba kõigis majades süüdistada ja mustata. Tema on ju siin kõigiga tuttav ja sõitis sel kuul alalõpmata linna vahet ja kuna ta armastab pisut lobiseda ning oma perekonnaasjust jutustada, iseäranis aga oma mehe üle igale vastutulijale kaevata, mis pole sugugi hea, siis kandis ta kogu loo lühikese ajaga mitte ainult linnas, vaid ka kogu maakonnas laiali. Mina jäin haigeks, aga Dunja oli minust tugevam, ja kui sa ainult oleksid näinud, kuidas ta kõike talus, isegi veel mind trööstis ja julgustas! Tema on ingel! Kuid jumala armust polnud me piinaaeg pikk: härra Svidrigailov võttis aru pähe ja kahetses oma tegu, tal oli vististi Dunjast kahju, ja ta esitas Marfa Petrovnale täielikud ja silmanähtavad tõendid Dunja süütuse kohta, nimelt kirja, mille Dunja juba enne seda, kui Marfa Petrovna nad aias tabas, oli sunnitud Svidrigailovile kirjutama ja kätte andma, et hoiduda isiklikest seletustest ja salajastest kokkusaamistest, mida Svidrigailov tungivalt nõudis. See kiri jäi pärast Dunja ärasõitu härra Svidrigailovi kätte. Kirjas oli Dunja kõige ägedamal viisil ja täis meelepaha teinud Svidrigailovile etteheiteid tema autu käitumise pärast just Marfa Petrovna suhtes, talle meelde tuletanud, et tema on laste isa ja perekonnapea ja et lõpuks on tema poolt alatu piinata ja veelgi õnnetumaks teha niikuinii õnnetut ja kaitsetut tütarlast. Ühe sõnaga, armas Rodja, see kiri oli nii üllalt ja liigutavalt kirjutatud, et ma seda lugedes nuuksusin ega suuda seda veel praegugi lugeda, ilma et pisarad silma tuleksid. Peale selle tunnistasid Dunja kasuks ka teenijad, kes nägid ja teadsid palju rohkem, kui härra Svidrigailov ise arvas, nagu see harilikult ikka on. Marfa Petrovna oli hoopis jahmunud ja «uuesti maha rabatud», nagu ta ise meile tunnistas, kuid selle eest sai ta Dunja süütuses täiesti kindlaks ja juba järgmisel päeval, pühapäeval, sõitis ta kirikusse ja palus seal põlvili maas jumalaemalt endale jõudu uue katsumise kandmiseks ja oma kohuse täitmiseks. Kirikust aga sõitis ta otseteed meile, ilma et enne kuhugi sisse oleks astunud, jutustas kõik, nuttis kibedasti ja kõigest südamest kahetsedes kallistas ta Dunjat ja palus, et see temale andeks annaks. Meilt läks ta samal hommikul ilma aega viitmata linna kõikidesse majadesse. Dunja ning tema käitumise ja tundmuste ülluse kohta kõige meelitavamaid sõnu kasutades ja pisaraid valades seadis ta tema süütuse uuesti jalule. Veel enam, ta näitas ja luges kõigile Dunjakese kirja, mille see oli härra Svidrigailovile kirjutanud, ja laskis sellest isegi ärakirjad teha (mis minu arvates juba üleliigne oli). Nõnda tuli tal mitu päeva järjest linnas tuttavaid külastada, sest mõned hakkasid juba pahaks panema, miks teisi on neist paremaks peetud; niiviisi tekkis järjekord, sest igas majas oldi ootel ning teati juba ette, et sel ja sel päeval loeb Marfa Petrovna nende juures seda kirja, ja igale lugemisele kogunes isegi jälle neid, kes olid seda kirja juba mitu korda kuulnud niihästi endi kodus kui ka järjekorras olevate tuttavate juures. Minu arvates oli selles kõiges nii paljugi ülearust, kuid Marfa Petrovnal on juba kord niisugune iseloom. Vähemalt seadis ta Dunjakese au täiesti jalule ja kogu selle loo alatus langes kustutamatu häbiga tema mehe kui peasüüdlase kaela, nii et minul on temast isegi kahju; liiga karmilt talitati selle peastpõrunuga. Dunjat hakati kohe mitmele poole kutsuma tunde andma, kuid tema ütles ära. Üldse muutusid kõik tema vastu eriliselt aupaklikuks. Peaasjalikult see kõik aitas kaasa selleks ootamatuks juhtumiks, mille tõttu nüüd, võiks öelda, kogu meie elusaatus muutub. Tea, armas Rodja, et Dunjale tuli peigmees kosja ja et Dunja on andnud juba oma nõusoleku, mille tõttu sinule viivitamata ruttan teatama. Ja ehk küll see asi on otsustatud sinult nõu küsimata, ei pane sa seda vististi ei minule ega õele pahaks, sest nagu isegi kõigest näed, polnud selle asjaga võimalik viivitada või seda kuni ainult vastuse saamiseni edasi lükata. Ja pealegi poleks sina võinud ainult kaudsete andmete järgi asja põhjalikumalt kaaluda. Asi juhtus järgmiselt. Peigmees Pjotr Petrovitš Lužin on juba õuenõunik, ja Marfa Petrovnale kaugelt sugulane, millepärast see ka palju kaasa aitas. Pjotr Petrovitš alustas sellega, et avaldas Marfa Petrovna kaudu soovi meiega tuttavaks saada; võtsime ta nagu kord ja kohus vastu, jõi teine meil kohvi, aga juba järgmisel päeval saatis ta kirja, milles väga viisakalt tegi Dunjale abieluettepaneku, paludes rutulist ja kindlat vastust. Ta on töökas ja asjalik inimene ning kiirustas Peterburi sõitma, mispärast talle oli iga minut kallis. Iseenesestki mõista olime alguses väga üllatatud, sest et kõik sündis liiga ruttu ja ootamatult. Arutasime ja mõtlesime kahekesi koos kogu selle päeva. Tema on usaldusväärne ja varanduslikult kindlustatud inimene, teenib kahes kohas ning tal on juba oma kapital. Tõsi, ta on juba nelikümmend viis aastat vana, kuid välimuselt on üsna kena ja võib veel naistele meeldida, ning üldse on ta küllalt soliidne ja viisakas inimene, ainult pisut sünge ja nagu kõrgivõitu. Kuid see võib-olla näib ainult nõnda esimesel silmapilgul. Hoiatan sind, armas Rodja,