Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

päeval ärkas ta hilja, pärast rahutut und, mis teda ei karastanud. Ta ärkas sapisena, ärritatuna ja kurjana ning vaatas vihaga oma toapugerikku. See oli pisitilluke toake, sammu kuus pikk, oma kollakate, tolmuste ja seintel lotendavate tapeetide tõttu väga viletsa välimusega, ja nii madal, et pikemal inimesel temas pisut hirm hakkas, kuna ju näis, et iga silmapilk võid pea vastu lage lüüa. Mööbel oli ruumikohane: kolm vana, mitte päris korras tooli, nurgas värvitud laud, millel lebas mõni raamat ja kaustik; juba ainult selle järgi, kuidas nad tolmunud olid, võis näha, et neid polnud juba ammugi kellegi käsi puudutanud; ja lõpuks suur, kohmakas sohva, mis oli Raskolnikovile sängiks ja võttis peaaegu kogu seina ja poole toa laiust enda alla; millalgi oli see sitsiga üle tõmmatud, aga sellest olid järele jäänud ainult räbalad. Sageli magas ta siin, nagu ta oli, riides, ilma linata, peale võttes oma kulunud puruvana üliõpilasepalitu, pea all väike padi, mille alla pani kogu hinge taga oleva pesu, puhta ja musta, et peats saaks kõrgem. Sohva ees seisis väike laud.

      Raske oli sügavamale langeda ja lohakamaks muutuda, kuid Raskolnikovile oli see tema praeguses meeleolus isegi mõnus. Nagu kilpkonn tõmbub oma koore sisse, samuti puges ka Raskolnikov kõigi eest kõrvale, ja isegi teenijatüdruku nägu, kes teda pidi ümmardama ja seepärast vahetevahel pilgu tema tuppa heitis, ärritas tema sappi ja tõi talle krambid. Nõnda juhtub mõnede monomaanidega, kes on millessegi liiga keskendunud. Korteriperenaine ei andnud talle juba kaks nädalat enam süüa, aga veel tänini polnud tal mõttesse tulnud alla minna asja seletama, ehk ta küll ilma lõunasöögita istus. Nastasja, köögitüdruk ja perenaise ainuke teenija, oli üürniku niisuguse meeleolu üle osalt rõõmus ja jättis tema juures koristamise ning pühkimise täiesti, ainult ajuti, nii nädalas kord, nagu kogemata, võttis ta mõnikord viha pihku. Tema ärataski nüüd Raskolnikovi üles.

      «Tõuse üles, mis sa magad!» karjus teenija tema kõrva ääres. «Kell käib juba kümmet. Ma tõin sulle teed; teed tahad ju? Oled nälginud?»

      Üürnik avas silmad, võpatas ja tundis Nastasja ära. «On see tee perenaiselt või?» küsis ta, pikkamisi ja haiglase näoga end sohval üles ajades.

      «Või perenaiselt!»

      Tüdruk pani tema ette omaenda mõranenud teekannu järelejäänud teega ja kaks kollast suhkrutükki.

      «Säh, Nastasja, võta, ole hea,» ütles ta taskus kobades (riietes ta ju magaski) ja peotäit vaskraha välja tõmmates, «mine ja osta mulle saia. Ja võta vorstipoest natuke vorsti ka, kuid odavamat.»

      «Saia ma toon sulle otsekohe, aga kas sa vorsti asemel ei tahaks ehk hapukapsasuppi? Hea supp, eilne. Juba eile panin sinu jaoks kõrvale, kuid sina tulid hilja. Hea supp.»

      Kui supp oli kohal ja Raskolnikov selle kallale asus, istus Nastasja tema kõrvale sohvale ja hakkas vaterdama. Ta oli külast pärit ja suur lobamokk.

      «Praskovja Pavlovna tahab politseis sinu peale kaevata,» ütles ta.

      Raskolnikov kortsutas tugevasti kulmu.

      «Politseis? Mis tal siis vaja on?»

      «Sa ei maksa ju üüri ega lähe ka korterist välja. Teadagi, mis ta tahab.»

      «Eeh, kuradi päralt, see veel puudus,» pomises Raskolnikov hambaid kiristades. «Ei, see tuleb mulle praegu… sobimatul ajal… Ta on loll!» lisas ta valjult juurde. «Lähen täna tema juurde, räägin temaga.»

      «Loll on ta muidugi, nagu minagi, aga mis siis sina, tarkpea, lamad nagu kott, midagi pole sust asja? Varem, nagu sa räägid, olevat sa lapsi õpetamas käinud, aga mispärast sa nüüd enam midagi ei tee?»

      «Ma teen…» lausus Raskolnikov karedalt ja vastu tahtmist.

      «Mis sa teed?»

      «Tööd…»

      «Mis tööd?»

      «Mõtlen,» vastas noormees vähese vaikimise järel tõsiselt.

      Nastasja pahvatas laginal naerma. Ta oli naeruhimuline, ja kui tal kord naeruhoog peale tuli, siis naeris ta hääletult, kogu kehast õõtsudes ja vabisedes, kuni tal endal süda pahaks läks.

      «Oled sa mõtlemisega juba palju raha kokku ajanud?» sai ta viimaks lausutud.

      «Kui pole saapaid, siis ei saa lapsi õpetama minna. Pealegi – ma sülitan kõige peale.»

      «Ära sülita kaevu.»

      «Laste õpetamise eest makstakse vaskveeringuid. Mis sa kopikatega peale hakkad?» jätkas ta vastu tahtmist, nagu vastaks ta omaenda mõtetele.

      «Aga sina tahaksid ühel hoobil saada terve kapitali?»

      Raskolnikov vaatas talle imelikult otsa.

      «Jah, terve kapitali,» vastas ta üürikese vaikimise järel kindlalt.

      «Noh, hakka ikka väikselt peale, muidu kohutad ära; liiga hirmus kohe. Kas ma saia tooma lähen või mitte?»

      «Kuidas soovid.»

      «Ah jaa, unustasin! Eile, kui sind kodus polnud, tuli sulle kiri.»

      «Kiri? Minule? Kellelt?»

      «Kellelt, seda ma ei tea. Andsin postimehele omast käest kolm kopikat. Kas maksad ära?»

      «Too siis kiri siia, jumala pärast, too siia!» hüüdis Raskolnikov suures ärevuses. «Issand!»

      Veidi aja pärast oli kiri käes. No muidugi: emalt, R. kubermangust. Kirja vastu võttes ta isegi kahvatas. Juba ammugi polnud ta enam kirju saanud; kuid nüüd äkki pitsitas veel miski muu ta südant.

      «Nastasja, mine ära, jumala pärast; siin on kolm kopikat, ainult, jumala pärast, mine ruttu ära!»

      Kiri värises tal käes; ta ei tahtnud seda teenija juuresolekul avada: ta tahtis selle kirjaga üksi jääda. Niipea kui Nastasja oli läinud, tõstis ta kirja kärmesti huulile ja suudles seda; siis silmitses ta veel kaua aadressi käekirja, see oli talle tuttav ja armas, peenikeselt ja viltu kirjutatud ema käekiri, – ema oma, kes oli teda kunagi lugema ja kirjutama õpetanud. Ta viivitas; ta isegi otsekui kartis midagi. Viimaks rebis ta kirja lahti: see oli suur ja paks, kaks loodi raske; kaks suurt postpaberi poognat olid tihedalt-tihedalt täis kirjutatud.

      «Minu armas Rodja,» kirjutas ema, «juba üle kahe kuu on sellest möödunud, kui ma sinuga pole kirja teel kõnelnud, millepärast olen ise kannatanud ja nii mõnegi öö mõtteid mõlgutades unetult mööda saatnud. Kuid loodetavasti sa ei süüdista mind selle sunnitud vaikimise pärast. Sa tead ju, kuidas ma sind armastan; sina oled meile, minule ja Dunjale, ainus, sina oled meile kõik, kogu meie ootus ja lootus. Mis ma siis küll üle elasin, kui ma teada sain, et sa juba mitu kuud tagasi ülikoolist lahkusid, kuna sul polnud võimalust end ülal pidada, ja et tunnid ning muud sissetulekud on sul otsa lõppenud! Millega võisin ma sind oma saja kahekümne rublase aastapajuki juures aidata? Need viisteist rubla, mis ma sulle neli kuud tagasi saatsin, laenasin, nagu isegi tead, oma pajuki arvel siinselt kaupmehelt Afanassi Ivanovitš Vahrušinilt. Ta on hea inimene ja oli omal ajal sinu isa sõber. Kuid lubades tal enda eest pajukit välja võtta, pidin ma ootama, kuni võlg tasa saab, ja see sündis alles nüüdsama, nii et ma sulle kogu selle aja jooksul kõige vähematki ei saanud läkitada. Nüüd aga, tänu jumalale, saan ma sulle vististi jällegi saata ja üldse me võime nüüd isegi oma õnnega kiidelda, millest sulle tõttan teatama. Ning kõigepealt, aimad sa, armas Rodja, et sinu õde juba poolteist kuud minu juures elab ja et meie ka tulevikus enam lahku ei lähe. Issand olgu tänatud, õe piinad on lõppenud; kuid ma pajatan sulle kõigest kordamööda, et sa teaksid, mis siin kõik on juhtunud ja mida me sinu eest oleme tänini varjanud. Kui sa mulle kaks kuud tagasi kirjutasid, et sa olevat kelleltki kuulnud, nagu tuleks Dunjal palju kannatada jõhkruste pärast, mis talle härraste Svidrigailovite juures on osaks saanud, ja minult täpseid andmeid pärisid, – mis võisin ma sel ajal sinule vastata? Oleksin ma sulle kirjutanud, nagu asi tõepoolest oli, siis oleksid sina ehk kõik sinnapaika jätnud ja kas või jalgsi meie juurde tõtanud, sest ma tean niihästi sinu iseloomu kui ka sinu tundeid, ja sa poleks lasknud oma õele liiga teha. Ka mina ise olin juba meelt heitmas, kuid mis pidin ma tegema!