Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

te nõdrakesed, tulge, te jõledad.» Ja meie tuleme kõik, tuleme häbenemata, ja seisame tema ees. Ja ütleb: «Teie, sead! Teil on ju metsalise kuju ja metsalise täht; kuid tulge ka teie!» Ja siis hakkavad rääkima targad ja mõistlikud: «Issand! Miks võtad sa need vastu?» Ja ütleb neile: «Sellepärast võtan nad vastu, oh targad, sellepärast võtan nad, oh mõistlikud, et ükski nendest ise ei arvanud ennast selle vääriliseks!..» Ja sirutab meile oma käed ja meie langeme maha… ja hakkame nutma… ja mõistame kõik! Siis mõistame kõik!.. Ja kõik mõistavad… ja Katerina Ivanovna… ka tema mõistab!.. Issand, sinu riik tulgu!»

      Ja kurnatult ning rammetult laskus ta pingile, ilma et oleks vaadanud kellegi peale, nagu oleks ta kogu ümbruse sügavas mõttes unustanud. Tema sõnad avaldasid teatavat mõju; üürikeseks valitses vaikus, kuid varsti kõlasid endine naer ja sõimusõnad:

      «Aga mõistis kohut!»

      «Küll õige luiskab!»

      «Ametnik!»

      Jne., jne.

      «Lähme, härra!» ütles Marmeladov äkki pead tõstes ja Raskolnikovi poole pöördudes. «Viige mind koju… Kozeli maja, hoovi peal. Aeg on minna… Katerina Ivanovna juurde.»

      Raskolnikov tahtis juba ammugi lahkuda; teda aidata mõtles ta isegi. Jalust oli Marmeladov palju nõrgem kui sõnades ja raskelt toetus ta noormehe najale. Minna oli kaks-, kolmsada sammu. Kartus ja hirm valdasid joodikut kodule lähemale jõudes üha enam.

      «Mitte Katerina Ivanovnat ei karda ma praegu,» pomises ta ärevalt, «ja mitte seda, et ta nüüd hakkab mind karvupidi kiskuma. Mis tähendavad juuksed!.. Juuksed on tühi puru!.. Seda ütlen ma! On isegi parem, kui hakkab kiskuma, mina seda ei karda… mina… kardan tema silmi… jah… silmi… Punaseid laike tema palgeil kardan ka… ja veel kardan ta hingust… Oled sa näinud, kuidas selle haigusega hingatakse… kui ollakse ärritatud? Laste nuttu kardan ma ka… Sest kui Sonja pole neid söötnud, siis… juba ei tea ma, mis! Ei tea! Kuid peksmist ei karda… Tea, härra, et minule pole niisugused hoobid mõnikord mitte valuks, vaid magusaks naudinguks… Sest ilma selleta ei oska ma läbigi saada. On parem. Las peksab, rahustab meelt… on parem… Näe, juba ongi maja. Kozeli maja. Lukussepa, rikka sakslase oma… vii sisse!»

      Nad läksid hoovi pealt majja ja tõusid neljandale korrale. Trepp muutus mida kõrgemale, seda pimedamaks. Kell oli peaaegu üksteist ja ehk küll Peterburis sel ajal veel õiget ööd ei ole, ometi tundus ülal trepil väga pime.

      Ülemisel korral, trepi otsa juures oli väike suitsunud uks avatud. Küünlajupp valgustas verivaest tuba, mille pikkus oli sammu kümme. Tuba paistis tervikuna esikusse. Kõik oli laiali pillutud ja korratuses, iseäranis igasugused laste nadid. Tagumise nurga ette oli tõmmatud auklik lina. Selle taga seisis vististi säng. Toas endas oli ainult kaks tooli ja vahariidega kaetud väga närune sohva, mille ees oli vana männipuust köögilaud, värvimata ja katmata. Lauaserval seisis küünlajupike raudses jalas. Selgus, et Marmeladov elab eraldi toas, mitte aga nurgas, kuid tema tuba oli läbikäidav. Uks, kust pääses kaugemaisse ruumidesse või toakestesse, milleks Amalia Lippewechseli korter oli jaotatud, seisis praokil. Sealpool oli müra ja karjumist. Lagistati naerda. Nähtavasti mängiti kaarte ja joodi teed. Ajuti lendasid uksest väga valimatud sõnad.

      Raskolnikov tundis kohe Katerina Ivanovna ära. See oli hirmus kõhn naine, peenike, kaunis pikk ja sale, alles ilusate ruugete juustega ja tõepoolest punaste laikudega paletel. Ta käis käsi rinnale surudes tardunud huulil oma väikeses toas edasi-tagasi ja hingas katkendlikult ning närviliselt. Silmad hiilgasid nagu palavikus, kuid pilk oli terav ja liikumatu ja kustuva küünlajupi viimasel valgusel, mis värises naise näol, avaldas see rinnahaige ja ärev nägu haiglast muljet. Raskolnikovi arvates võis tal olla aastat kolmkümmend ja Marmeladovile ei kõlvanud ta tõepoolest kuidagi eluseltsiliseks… Sisseastujaid ta ei kuulnud ega pannud tähele; näis, nagu oleks ta mingisuguses uimastuses, mis võttis kuulmise ja nägemise. Toas oli lämmatav, kuid akent ta ei avanud; trepilt tuli haisu, aga sinna viiv uks oli lahti; siseruumidest, läbi praokil ukse, lainetas tubakasuits, mis ta köhima pani, kuid ust ta ei sulgenud. Kõige väiksem tütarlaps, aastat kuus vana, magas põrandal, kuidagi poolistukil kõveras, nina sohva sisse pistetud. Poiss, temast aasta vanem, värises tervest kehast nurgas ja nuttis. Teda oli vist just enne nende tulekut pekstud. Vanem tütarlaps – üheksa aastane, pikk ja peenike nagu tuletikk, seljas ainult vilets ja üleni närune särk, selle peal paljastel õlgadel puruvana villane mantlike, mis talle vististi aastat kaks tagasi õmmeldud, sest nüüd ei ulatunud see enam põlvinigi, – seisis nurgas väikese venna kõrval ja hoidis oma pika, kuivetunud, tuletikusarnase käsivarrega tema kaela ümbert kinni. Tütarlaps püüdis nähtavasti poissi vaigistada, sosistades talle midagi ja hoides teda igapidi tagasi, et ta uuesti nuuksuma ei hakkaks, kuna ta samal ajal hirmuga valvas ema järele oma suurte-suurte tumedate silmadega, mis paistsid tema kõhnal ja hirmunud näol veelgi suurematena. Marmeladov langes juba enne tuppa astumist uksel põlvili, kuna ta Raskolnikovi enda ees sisse tõukas. Võõrast nähes jäi naisterahvas hajameelselt tema ette seisma, silmapilguks nagu virgudes ja mõista püüdes: milleks ta küll siia sisse astus? Kuid vististi näis talle kohe, et võõras läheb teistesse tubadesse, sest nende tuba oli ju läbikäidav. Seda arvates ja temale tähelepanu pööramata läks naine kojaukse poole, et seda kinni panna, ning karjatas äkki, nähes just lävel põlvitavat meest.

      «Ah!» pistis ta hullustuses karjuma. «Tulid tagasi! Kurjategija! Peletis!.. Kus on raha? Mis sul taskus on, näita välja! Ja ka teised riided! Kus sinu riided on? Kus raha? Räägi!..»

      Ja ta tormas meest läbi otsima. Marmeladov ajas kohe sõnakuulelikult ja alandlikult käed laiali, et seega taskute läbiotsimist kergendada. Raha polnud kopikatki.

      «Kus siis raha on?» karjus naine. «Oh issand, kas tõesti jõi ta kõik maha! Kirstu jäi ju kaksteist hõberubla!..» Ja äkki kargas ta hullustuses mehele karvu kinni ning vedas ta lävelt tuppa. Marmeladov ise kergendas naise vaeva, ronides alandlikult põlvili talle järele.

      «Ja see on mulle naudinguks! Ja see pole mitte valuks, vaid naudinguks, ar-mu-li-ne härra,» karjus ta, kuna teda juustest raputati ja kord isegi peaga vastu põrandat löödi. Põrandal magav laps ärkas üles ja hakkas nutma. Poiss ei suutnud nurgas seda välja kannatada, lõi värisema, pistis karjuma ning jooksis koledal hirmul, peaaegu nagu mingi tõvehoo aetuna õe juurde. Vanem tütarlaps värises lehena unisest peast.

      «Jõi maha! Kõik, kõik jõi maha!» karjus vaene naine meeleheitel. «Ka riided pole enam need! Näljas, näljas!» (ja käsi murdes näitas ta laste poole). «Oo, põrmuni neetud elu! Aga teil, teil pole häbi,» kargas ta äkki Raskolnikovi kallale, «tulite kõrtsist! Kas sina jõid ühes temaga? Ka sina jõid temaga! Välja!»

      Noormees tõttas sõna lausumata minema. Pealegi avanes sisemine uks pärani ja sealt vahtis mitu uudishimulikku. Sirutusid ettepoole häbematud, naervad pigimütsis pead, hambais paberossid ja piibud. Paistsid öökuubedes kujud, hõlmad üsna lahti, ebaviisakuseni kerged suvised ülikonnad, mõnedel kaardid käes. Eriti lõbusalt naersid nad sel silmapilgul, kui Marmeladovit karvupidi kisti, kuna aga too ise karjus, et see on talle naudinguks. Tulid isegi tuppa sisse; kostis lõpuks ähvardav kiljumine: Amalia Lippewechsel ise puges ettepoole, et omal viisil rahu jalule seada ja sajandat korda vaest naist hirmutada sõimuga ja käsuga homme korterist välja kolida. Väljudes jõudis Raskolnikov käe taskusse pista, kahmas sealt, niipalju kui pihku hakkas, vaskraha, mida ta kõrtsis rubla vahetamisel oli tagasi saanud, ja pani selle tähelepandamatult aknalauale. Alles trepil tulid talle teised mõtted ja ta tahtis tagasi minna.

      «Mis lolluse ma küll tegin,» mõtles ta. «Neil on ju Sonja ja mina ise vajan seda.» Kuid arvates, et tagasi võtta on võimatu ja et ta niikuinii enam poleks tagasi võtnud, lõi ta käega ja läks koju. «Sonjale on ju ka pumatit vaja,» jätkas ta tänaval astudes ja naeratas mürgiselt, «raha maksab ju see puhtus… Hm!.. Sonja aga võib-olla jääb ise täna pankrotti, sest on ikkagi risk punase looma peale jahti pidada… kullakaevamine… seega oleksid nad homme ilma minu rahata kõik jännis… Ai, ai, Sonja! Missuguse kaevu leidsid! Ja tarvitavad! Näe, tarvitavad ju! Nutsid, aga harjusid! Kõigega harjub inimjätis!»

      Ta jäi mõttesse.

      «Noh,