Olen ammu tahtnud sinust loobuda. Tiit Sepa

meenutasime vanu aegu.

      Kady rääkis hingelisest kaosest, mis oli teda pärast lahutust vallanud, ja kuidas ta oli ihanud sellest õudusest pääseda. Häda oli selles, et kuigi ta mind tol ajal ikka veel armastas, ei suutnud ta enam kooselu minuga taluda. Ta oli meeleheitlikult otsinud kedagi, kes oleks aidanud mind unustada. Aga enne kui ta jõudis kaaslast leida, ilmusin jälle mina välja ning me olime taas koos. Ta jagas minuga armastust ega jaksanud ennast pärast ära kiruda. Mina polnud ju muutunud ning tema masendus aina süvenes. Nii kestis see vahelduva eduga päris mitu aastat: mina tulin ja läksin, tema otsis uut hingeravitsejat. Lõpuks kadusin ma jäädavalt. Aeg-ajalt me muidugi kohtusime, kuid kõik, mis kunagi oli meid sidunud, oli kadunud. Elu läks edasi ja ta poleks ealeski uskunud, et elab nüüd uuesti koos minuga, kuigi see on noh… natukene poolik. Ta kannab ikka veel seda sõrmust, mille olin talle aastaid tagasi ostnud.

      Kady näitas üsna kulunud sõrmust ja mullegi meenus üht-teist: kuidas mu hing oli pärast lahutust põlenud ja alles aastatega oli valu mu südames vaibunud. Õnneks oli Lauris tookord mulle suureks toeks olnud. Ma polnud suutnud ühtegi naist tõsiselt võtta ega uskunud, et võiksin veel kord kedagi tõeliselt armastada, kuni mu teele sattus Synne. Jah, tema oli pannud mind uuesti jäägitult armastama. Muidu oli armastus mulle ainult mänguks. Kady meeldis mulle, aga vanade haavade ja eelkõige Synne pärast poleks ma suutnud temaga tõsisemaid suhteid luua. Nii et parem lihtsalt vanadeks sõpradeks jääda.

      „Ma tean, et sa armastad Synnet. Kuigi sa oled tihtipeale irooniline ja me vahel tülitseme, mõistan ma, et sa hoolid minust, aga Synnet armastad sa kogu oma hinge ja ihuga. Rohkem, kui midagi muud siin ilmas. Ma austan sind selle pärast. Sa pole enam see, kes olid vanasti. Aga kas mina olen muutunud?” uuris Kady.

      „Muidugi oled. Usu, me kõik muutume. Tead, mis ma mõtlesin,” sõnasin pilku aknast välja heites. Õues juba hämardus, kuid kevadine loojang on aeglane ja pikaldane nagu sklerootiku mõte.

      „Mida?” küsis Kady. Naine toetas ennast vastu voodi seljatagust, tõmbas teki põlvedele ja jäi mind vaatama.

      „Me võiksime Pärnusse minna. Sa pole juba ammu oma korterit vaadanud ja üldse… Teeme vahelduseks ühe väljasõidu,” pakkusin.

      „Nüüd kohe või?” imestas Kady.

      „Miks ka mitte,” olin valmis.

      „Lähme!” kilkas Kady ja oli valmis mind suudlema, kuid taipas siis, et see poleks enam kohane, ja ta tõmbus tagasi, kuid rõõmus naeratus ei kadunud ta näolt, kui me ennast teele sättisime.

      „Kuhu teie siis lähete?” uuris Lauris, kui nägi, et võtsin laualt Honda võtmed.

      „Käime tibakeseks Pärnus ära. Sina vaata, et plikad homme kooli saavad,” kamandasin.

      „Küll ma vaatan,” lubas poeg. Ma ei kahelnud, et Lauris saab pereisa kohustustega suurepäraselt hakkama ja tüdrukud kuulavad teda. Epp oli ka siin ja majapidamise pärast ma ei muretsenud. Vähemalt on toad puhtad ja kasitud. Tüdruk oli peaaegu puhtusefriik.

      Istusime autosse ja sõitsime alevisse keeramata joonelt Via Baltikale.

      Pärnusse jõudsime juba täispimeduses. Parkisin auto Riia maanteel asuva maja taha, kus asus Kady korter. Korteris oli kõik korras ja Kady vaatas kähku üle ka magamistoa. Midagi polnud muutunud peale kuudega ladestunud paksu tolmukorra.

      Mina istusin aknast välja vaadates köögis. Oli aeg, mil minagi olin siin elanud. Enamasti polnudki mind kodus, viibisin siin mõne päeva ja kadusin siis jälle. Meil oli midagi visiitabielu taolist. Kady töötas Pärnu koolis, aga mina leidsin tööd mujalt. Siiski olid mul olnud siin oma kruus, tass, lusikas, isegi madrats, kus ma magasin siis, kui Lauris pisike oli ja tahtis pidevalt ema kaisus olla. Ja hiljem samuti, sest Kady ei lasknud mind enam enda kõrvale ja eelistas üksinda magada. Tegime oma asja ära ja kõpsti – igaüks oma kotile. Kuna korter oli väike, siis magasin ma köögis radiaatori kõrval. Muidugi polnud seal enam ei minu madratsit ega ka magamisriideid. Kady oli need ammu minema visanud. Tegelikult ei lasknud ta mind enam sissegi ja ma pidin sama lollilt tagasi tulema. Mu kruusi lõi ta kildudeks ja taldriku viskas minema. Ja siis ma enam ei tulnudki. Ma tahtsin juba ammu sinust loobuda, ütles ta… MA TAHTSIN AMMU SINUST LOOBUDA!

      Äkki tundsin õhupuudust ja mulle meenus taas mind viimasel ajal tihti kummitanud unenägu. Närviliselt trummeldasin sõrmedega lauale ja mõtlesin. Kõik tuli nii selgelt meelde, nagu oleks see alles eile olnud. Ei, täna, just äsja, mõni hetk tagasi. Kusagil esikukapis on ikka mu madrats. Minu kruus on kildudest kokku kleebitud ja naine vigiseb pahaselt, kui ma tema kohvi võtan. Kady mängib jälle telefoniposti, kui tahan teda kallistada, ja ta silmad on ikka nii kurjad. Ta ei räägi eriti minuga ja jätab oma mured enda teada, sest on kindel, et mina teda ei aita. Olen üksnes mehe aseaine. Lihtsalt Laurise isa.

      „Sa oled nii kurb,” sõnas Kady areldi ja näksis alumist huult, pilgus kurbus. Ta istus minu vastu ja pisikene köök sai meid ühekorraga täis.

      Ohkasin ja tõusin püsti. Läksin vannituppa käsi pesema ja nägin, et aastaid tagasi maha kukkunud kahhelkive polnud keegi uutega asendanud. Kõik oli nii, nagu oleksin ma alles äsja siit lahkunud. Olin ennegi Kady korteris käinud, kuid ei olnud neid pisiasju märganud. Olin siin ka koos Synnega olnud, kuid siis olime nagu… Koos Synnega siin viibides polnud ma midagi seesugust tundnud. Kady oli elanud siin ju mitu aastat koos teise mehega, kellest oli ka jälgi märgata, ometi jäi mulje, nagu elaks siin ainult Kady oma naiseliku puhtuse ja hoolitsusega. Siiski häirisid mind need vähesed jäljed ning see aura, mis oli Raimost maha jäänud. Teadmisest, et tema oli siin elanud, piisas. Võimatu oli alustada Kadyga puhtalt lehelt nagu nooruses. Kady jäi selleks, kes ta oli, ja minevikus olnut olematuks ei tee. Tuleb elada olevikus, mille oleme kujundanud.

      Kady küsimusele, kas mind häirib tema aastaid kestnud kooselu Raimoga, olin ma eitavalt vastanud, kuid ilmselt ma valetasin. Tegelikult näib see mind päris tugevalt häirivat. Eriti nüüd, kus naine mulle iga päevaga aina lähedasemaks on saanud.

      Ma elasin Synnega, kuid sellele ma ei mõelnud. Ma ei mõelnud, et see võiks Kadyle haiget teha. Ma olen ju egoistlik mees, tunnistan seda otsekoheselt. Ma võin mõne uue naisega hakata armatsema, aga Kadyga ma seda enam ei suuda. Punkt!

      8

      Madratsit küll enam polnud, aga ma keerasin suure vatiteki kokku ja magasin köögis oma vanal kohal. Sirutasin end välja, kuid mind vaevas tunne, et ma tahan siit jooksu panna. Jätan Kady maha, istun autosse ja põgenen. Kadyt ma enam enda juurde Kurrule ei lase. Mida kaugemal ta minust on, seda parem. Mida vähem ma teda näen, seda rahulikum mul on. Kunagi olin ma seda teinud ja vältinud teda igati. Ma ei võtnud isegi Kady telefonikõnesid vastu, nii et ta pidi Laurisele helistama, et teada saada, kuidas me Vainul elasime. Sel ajal elas ta Raimoga ja mina olin üksinda. Õigemini koos Laurisega ja ma ei tahtnud Kadyst midagi kuulda. Ent aja möödudes hakkasime taas suhtlema ja ma sain isegi Raimoga sõbraks. Leppisin sellega, et elu muutub ja paratamatuse vastu ma ei saa. Pealegi olin oma elule eesmärgi leidnud ning ka valu mu hinges oli vaibunud. Aga kui palju aastaid ma seda piina endas kandsin. Kui palju aastaid…!

      Vähkresin sedasi pool ööd ja aina mõtlesin. Tõusin istukile ja mõtlesin, jõin vett ja ikka mõtlesin. Kõik oli kuradi tuttav ja koduselt äratuntav. Isegi rõduukse lingid olid sedasi rikkis nagu toona, kui ma seal suitsetamas käisin.

      Kady oli loomulikult solvunud, et ma tema juurde ei tulnud. Kurrul magas ta minu kõrval, kuid seal oli ka üüratult lai voodi. Kady magamistoa kušett oli üsna kitsuke ja ma ei riskinud tema juurde minna. Pealegi oli Raimo sellel aastaid maganud. Seevastu radiaatori kõrval oli mees vaevalt ööbinud ja see koht oli ainult minu. Aastaid tagasi olin ma veetnud öid teiste jalgade all, kui nad hommikul kohvi jõid. Nagu koer. Ja eks ma üks paras koer olingi, aga ma armastasin teda. Ka tema oli mind armastanud, nagu nüüd välja tuli, aga tol ajal kinnitas ta, et on minust tüdinud ja alates Laurise sünnist polevat tal minu vastu mingeid tundeid, ta elavat minuga koos ainult harjumusest ja haletsusest minu vastu. Ma olin neid armastuse jäänuseid lausa tikutulega taga otsinud, aga… ei leidnud. Kady oli need osanud need nii sügavale ära peita ja olematuks maalida. Muidugi olin minagi teinud kõik endast oleneva, et need ilusad tunded