Olen ammu tahtnud sinust loobuda. Tiit Sepa

ja su ema hakkame ornitoloogideks,” seletasin Laurisele. „Me vaatleme lindude rännet. Vaatame, kuidas kured, haned, pardid, kalkunid ja pelikanid meie maile tagasi jõuavad ja…”

      „Ole ometi vait.” Kady ohkas ja kiikas võimsasse teleskoopi, mille ma olin ateljeesse statiivi peale üles pannud. „Sa poiss! Meil pole kodust vaja välja minnagi. Siit saab ka linde vaadelda,” kiitis naine.

      „Loodus on ikka loodus. Seal on hoopis teine asi. Juba feeling ise on midagi väärt,” sõnasin ja hakkasin asju uuesti kokku pakkima.

      Varustusega olin pisut üle pingutanud. Selleks et Värdi Jaaniussi maja vaadelda, pidime hoopis tükk maad tagasi minema, mitte edasi. Alles seal saime enam-vähem normaalse pildi kätte. Kaksikud tahtsid ka meeleheitlikult kaasa tulla, kuid me ei võtnud neid. Nad oleksid kisklema läinud ja vaatlusest poleks midagi välja tulnud. Tülitajate vältimiseks ei öelnud me kellelegi oma asukohta. Lubasin Laurisele helistada ja öelda, kuhu sööki tuua. Üht-teist võtsime ka ise kaasa.

      Kady tegi terve seeria suurepäraseid pilte varestest ja võttis siis sihikule käblikud.

      „Kuule, Kady, milleks me siia õieti tulime?” küsisin naise käest, kes ennastunustavalt mingisugust mulle tundmatut halli sabaga lindu jälitas. Ema võis tal olla harakas, aga isa…? Ehk oli toonekurg, aga päris kindel ma selles polnud.

      Kady keeras toru jälle Värdi talu poole.

      „Kõik on vaikne,” sosistas ta, nagu võiks keegi meid kahe kilomeetri kauguselt üsna sügavalt metsast kuulda.

      „Tore on,” arvasin ja otsisin termose välja, et ennast kuuma kohviga kosutada.

      Pärastlõunal hakkas vihma sadama ja pilt kadus. Läbi halli udu polnud enam midagi näha. Katsime varustuse hoolikalt kinni ja läksime telki. Päeval on küll soe, aga mis öösel saab, mõtlesin endamisi.

      Kükitasime telgis ja arutasime, et kui sadu jätkub, siis läheme õhtuks koju tagasi, aga õnneks ilm selgines. Taevast kadus viimanegi pilveraas ja ilm oli ilus. Kusjuures ka soe. Puid silmitsedes märkasin neil juba väikesi pungi. Kui nii edasi läheb on varsti kogu loodus roheline.

      Kady hakkas jälle operaatoriks. Ma ei keelanud ka. Olgu, kui tahab.

      „Värdile tulid külalised,” teatas Kady ja tegi pildi.

      Vaatasin pilti ja see ei öelnud mulle midagi. Tavalised inimesed, võisid olla sugulased või niisama tuttavad.

      Haigutasin, vägisi tikkus uni kallale. Tahtsin magada, aga Kady oli hoos ega raatsinud teleskoobi tagant lahkuda. Mugavuse mõttes oli meil selleks tarbeks toolgi ühes võetud, et ei peaks kogu aeg seisma.

      Pugesin telki ja lasin silma looja. Hommikul ärgates leidsin Kady ikka veel teleskoobi tagant. Ta oli endale kõik kampsunid selga ajanud ja muudkui väri… vaatles.

      Otsisin kiiresti üles termose ja kallasin naisele kuuma kohvi.

      „Jõ… jõ… jõle hu… huvitav,” kokutas ta ja jõi kohvi. „Aitäh, kallis!” tänas ta siis juba veidi kindlama häälega.

      „Kas on midagi uut?” uurisin.

      „Paljukest sa öösel ikka näed. Ma vaatasin tähti ja kuud. Ma pole nii suurt kuud veel elus näinud,” sõnas ta.

      „Jajah.” Ma ohkasin. Mulle meenus, kuidas me Synnega Hagudis varitsesime ja siis polnud meil sellist 150 000-kroonist varustust kaasas. Oli ainult lihtne binokkel ja sellest piisas. Kükitasime raudtee ääres ja meil oli hea olla. Ma ei ütleks, et meil praegu halb oli, aga toona oli olukord teine ja hinge kippus pisuke äng.

      „Tahad ka vaadata?” pakkus Kady.

      „Ei.” Ma lõin käega ja läksin kaugemale. Tõotas tulla ilus päev ja päike oli juba kõrgel üleval. Linnud siristasid ning loodus tahenes eelmise päeva vihmast tasapisi. Tundsin juba puutüvedest õhkuma hakkavat soojust ning embasin ühte tugevat mändi. Ta vist rääkis jälle minuga ja ma oleksin tahtnud mõista tema salapärast sosinat, mis kajas vastu okstes, tema suures ja võimsas ladvas.

      „Tule siia!” kutsus Kady.

      Läksin lähemale ja Kady laskis mind okulaaride juurde. Vaatasin ega saanud aru, mis seal huvitavat. Maja oli vaikne, ei midagi erilist.

      „Vaata sinna kuuride juurde,” soovitas naine ja näitas mulle suuna kätte.

      Mina ei näinud ikka midagi ja uurisin asja lähemalt. Ühtäkki tundus mulle, nagu oleks mingi peaaegu märkamatu vari vaikselt maja poole libisenud, varjates end kuuride ja hõreda heki taha. Kas tõesti oligi see Kaur? Suurendasime ja tegime pilte, kuid olend (inimene selle kohta kindlalt öelda ei saanud) kadus silmist, nii et me ei saanudki täpselt aru, kellega oli tegemist. Me polnud kindlad selleski, oli see üldse inimene, veel vähem, et tegemist võis olla Kauriga. Ehk otsis hoopis mõni loom maja lähedalt söödavat. Sellise maa tagant oli täiesti võimalik ka optiline pettus. Siiski uskusime, et olime märganud seal inimest hiilimas.

      „Nüüd on meil tõendid käes, et Kaur varjab ennast kodus. Peame uurima, kas täna öösel juhtus alevis midagi,” arvas Kady, kes viimaks puki otsas maha sai ja ennast oiates sirgu ajas.

      „Mis tõendid?” küsisin teravalt. „Isegi kui see oli Kaur, ei tõenda see veel midagi. Võib-olla nuhkis seal mõni loom ringi või oli hoopistükkis varas saaki otsimas. Peab küsima, ega Värdil ole midagi maja juurest või hoovist kaduma läinud.”

      Kady vajus norgu. Ta kükitas telgi juures tekil ja katkus oma punakaspruune juukseid. Mul hakkas temast isegi kahju ja ma lohutasin:

      „Igatahes tegime ikkagi ära tubli töö.”

      „Mis töö?” kiljatas Kady.

      „Vaata, kui palju ilusaid ja suurepäraseid pilte sa lindudest said. Sa võiksid selle kollektsiooni nimeks panna „Aprill Naistevallas”.”

      „Mhm,” noogutas Kady tujutult.

      Kady sõi ja keeras end siis magama. Mina asusin ise seniks okulaaride taha ja tegin samuti hulga pilte. Eriti meeldis mulle udune põld, kaetud pärlendavate kastepiiskadega. Siis sain veel paar toonekurge peale ja ma läksin hoogu. Lõpuks õnnestus isegi üle põllu põtra pildistada. Vahepeal kohvipausi pidades leidsin, et sihuke optika on ikka väärt asi küll. Otsisin metsast raage ja tegin väikese lõkke. Polnud karta, et ma laane põlema ajan, sest loodus oli ikka veel kastemärg.

      Kuulsin metsas raginat ja ehmatasin. Kes võiks siia küll tulla? Kindlasti mõni loom. Igaks juhuks võtsin toeka teiba ja teise kätte pika pussi. Pugesin puu taha ja jäin ootama. Ragin aina lähenes.

      „Kuradi padrik, raisk!” kuulsin kuidagi väga tuttavat häält.

      „Kui isa kuuleb, et sa sedasi vannud, saad peksa,” ähvardas teine.

      „Me oleme kogu selle võpsiku juba läbi tuulanud, aga ei midagi,” vandus esimene.

      „Sealt servast lähme välja ja aitab sellest mõttetust ringitrampimisest. Mina tahan koju,” ägas teine.

      Nüüd polnud enam kahtlustki, et tegemist oli kaksikutega, kes olid meid otsima tulnud. Viimaks ilmusid nad puude tagant nähtavale.

      „Miks te täna koolis ei ole?” küsisin kohe.

      „Me teeme täna uurimistööd. Me rääkisime, et isa ja Kady on metsas linde pildistamas, ja õpetajad lubasid meid täna vabaks. Homme tahavad nad pilte ka näha.”

      Nii palju siis ülisalajasest luuramisest, mõtlesin ja sülitasin vihaselt. Lasin Gaili aparaadi juurde ja tüdruk hakkas pildistama. Maili oli vihane, et pidi ootama.

      Kady ärkas ja nähes Gailit-Mailit, muutus naine tõsiseks. Temagi päris, miks plikad poppi teevad, ja tüdrukud rääkisid talle sama juttu. Kady lõi käega ja piigad pildistasid edasi.

      Õhtuks oli meil selline fotokollektsioon, et nende läbisirvimiseks ja kaustadesse paigutamiseks kulub ilmselt mitu päeva. Pakkinud varustuse kokku, tarisime selle Kurrule tagasi. Vähemalt aitasid kaksikud meil asju tassida, ehkki kõva kirumise saatel.

* * *

      Piltidega