Olen ammu tahtnud sinust loobuda. Tiit Sepa

istuli tõustes. „Parimateski perekondades tuleb ette nägelusi ja ütlemisi. Aga ma tunnen ennast siin hästi. Kes teab, kas Synne tulebki enam tagasi, ja miks peaksid sa siis naise hoolitsuseta elama? Igaüks vajab armastust. Mis olnud see olnud, me ei pea ju minevikku endaga kaasa lohistama. Anna mulle andeks minu eksimused ja et ma sinusse usu kaotasin. Sinagi tegid vigu, aga ma pole enam sinu peale pahane.”

      Tõmbasin käega üle karvase lõua ja vaatasin hajameelselt magamistoa suure akna poole.

      „Igaüks vajab armastust, seda ütlesid sa õigesti, aga kallis Kady, me ei ole juba ammu enam perekond. Muidugi ma hoolin sinust, aga see ei ole niisugune armastus,” rääkisin vaikselt. „Ma ei kanna minevikku kaasas, sellel pole tõepoolest tähtsust. Anna andeks, aga vana suppi, mis on juba väga hapuks läinud, süüa ei sünni. Katsu sellest aru saada.”

      Kady puhkes nutma ja keeras mulle selja.

      Arvasin targemaks alla ateljeesse magama minna ja tõusin voodist. Tõmbasin hommikumantli selga ja olin juba toast lahkumas, kui Kady ennast keeras.

      „Kuhu sa lähed?” küsis naine.

      „Alla magama,” laususin vaikselt.

      Kady ei öelnud sõnagi, vaid keeras taas selja. Ta nuuksus vaikselt edasi ja mul oli temast kahju, kuid mul polnud vähimatki soovi koos Kadyga uut lehte pöörata. Ma ei tahtnud ka Synnele truudust murda.

      Istusin pool ööd üleval ja mõtlesin. Lõpuks leidsin, et inimene, kes arvab, et on oma elus jõudnud viimaks rahusadamasse, kogeb jälle midagi, mis tema maailmapildi sassi lööb. Minu õnn oli see, et Synne oli elus ega olnud mind unustanud. Sellest mulle piisas. Täiesti.

      Hommikustes uudistes oli lühike teade, et Märjamaal oli ühes korteris kolm asotsiaali jõhkralt tapetud. Olin uudiseid vaid poole kõrvaga kuulanud ega saanud täpselt aru, mis oli toimunud, sellepärast otsisin internetist lisa. Tõepoolest, tundmatu mõrvar oli tapnud just naised. Mehed olid pääsenud ainult metsiku keretäiega. Kummaline oli see, et keegi ellujäänutest ei osanud mõrvarit kirjeldada. Küll räägiti hiiglasest ja siis jälle väikest kasvu ülikiirest tegelasest. Isegi seda ei osatud öelda, kas tegemist oli mehe või naisega.

      Istusin ja mõtlesin vaikuses. Oli laupäeva hommik ja kõik alles magasid. Millegipärast kaldusin arvama, et tegemist on Kauriga, kellel oli viha joodikutest naiste vastu. Mul polnud vähimatki aimu, kus mees ennast peita võib. Vaevalt et… Aga miks ka mitte? On täiesti võimalik, et noormees peidab ennast kodus vanemate juures ja kõik on ainult pelgalt kokkumäng. Isa ja ema teavad, et noormees on kodus, ja varjavad teda. Poisil on kruvid hakanud logisema ja vanemad ei taha teda hullumajja saata. Aga mõnikord pääseb pojuke jooksu ja teeb siis oma jõledaid tegusid.

      Tore teooria, aga seda tuleks tõestada. Ma ei saa politseid sinna saata ja öelda, et kusagil laka peal varjab ennast isehakanud Voitka.

      Magamast tõusnud Kady oli tujust ära ega rääkinud minuga sõnagi. Ma ei suutnud temaga tõepoolest armatseda, sest teadsin nüüd kindlasti, et samuti kui mina ootab ka Synne kohtumist. Sellest, et Synne mulle helistas, ei rääkinud ma kellelegi sõnakest. Nägin, kuidas kaksikud teda taga igatsesid, ja teinekord jäi isegi Lauris mõttesse. Muidugi ei läinud ma uurima, mis radu mööda tema mõtted käisid, aga mulle näis, et temagi polnud Synnet unustanud.

      „Kady,” sõnasin naisele. „Mul on üks mõte.”

      Rääkisin naisele oma mõtteist seoses Kauriga ja tegin ettepaneku hakata maja eemalt jälgima. Tahtsin Kadyle lihtsalt tegevust ja vaheldust pakkuda, aga seda kuuldes naine võpatas ja katsus instinktiivselt oma jalga.

      „Mina sinna ei tule,” teatas ta kindlalt.

      „Eemalt,” rõhutasin. „Umbes kilomeeter või veelgi kaugemalt.”

      „Küll sul on head silmad,” märkis naine ja kallas endale kohvi.

      „Silmades pole asi. Selleks on vastav varustus. Käime Tallinnas ja vaatame ringi. Midagi ikka leiab. On ju võimsaid teleskoope ja muud sellist. Neid saab isegi kaameraga ühendada ja nii edasi,” seletasin hoogsalt.

      Nüüd jäi Kady mõttesse.

      „Võiks ju ka, aga need on hirmkallid.”

      „Küllap ongi kallid, aga ma arvan, et mu rahakott kannatab selle ikka välja,” laususin, mõeldes ise, et tegelikult ei tea vaene naine, kui rikas ma olen.

      „Nojah,” mühatas Kady ja pani kohvitassi kõlinal valamusse. „Sina oled meil ju rikas. Mis meie vaesed sinu kõrval… Koos Synnega võite te…”

      „Kady, jäta, palun, Synne rahule,” sõnasin vaikselt. Kady oli eeldanud, et ma vihastan, ja nüüd ta lausa võpatas mu rahulikku häält kuuldes. „Kas sa tahad asjaga tegelda või mitte? Ütle selgelt ja ära mõnita.”

      „Tahan,” kostis Kady nüüd nii tasaselt, et mina ehmatasin. Sellist häält olin ma tema suust ainult kord elus kuulnud ja see oli siis, kui olin teda naiseks kosinud.

      7

      Tallinnast ostsime vägeva varustuse. Kui sellega Kurrule tagasi jõudsime, hakkasid kaksikud oigama:

      „Mida teie nüüd tegema hakkate?” küsisid nad.

      Tagasiteel olin Kadyga sõjaplaani valmis haudunud ja nüüd vastasin ludinal:

      „Me hakkame ornitoloogideks,” seletasin.

      „Mis see on?” päris Maili.

      „Linnuteadlased,” vastas Kady tähtsalt ja õngitses karbist välja mitmekümne tuhande pikslist digikaamerat. Sellega oleks saanud pildistada isegi sääse unenägusid, rääkimata sääsest endast. Loomulikult läks varustus maksma mulle sellise summa, et tagasi autosse minnes, tahtis Kady mind elusast peast nülgida. Naiselik kokkuhoid lõi välja ja kuna me juba koos elasime, siis pidas ta ennast osaliselt meie majanduselu eest vastutavaks, ehkki tal endal raha polnud.

      „Kady, see on minu raha ja ma teen sellega, mida ise tahan,” sõnasin vaikselt.

      „Nüüd oled sa paljas nagu püksinööp,” oletas Kady.

      „Kady, kallis, ma ei ütle sulle oma varanduse täpset suurust, aga ma kinnitan, et järelejäänud rahaga võin ma osta kaks või isegi kolm sellist maja veel, nagu meil praegu Kurrul on,” teatasin ja kahetsesin. Mul polnud ju vaja eksnaise ees rahaga keksida, aga mehelik uhkeldamissoov ei lasknud mul vait olla.

      „MIDA!?” karjatas Kady, nii et inimesed meid tänaval vaatama jäid.

      „Ei midagi. Hakkame minema,” kamandasin ja vajutasin käigu sisse. Üht-teist oli vaja veel osta ja ma lootsin vaatluse ajaks laenata kaksikute telki. Vaevalt nad aprillis väljas magada kavatsevad.

      Tagasiteel oli Kady ilmatu aeg vait ja küsis siis:

      „Kas ma pean nüüd hakkama sind teietama?”

      „Kurat, Kady, ma viskan su välja, kui sa järele ei jäta. Raha ei tee inimest, vaid inimene on ikka see, kes ta on. Ah… põrgut. Ole vait ja ära nääksu mu kallal,” põrutasin.

      Varsti saime ikkagi jutule ja päris normaalselt. Teietama Kady mind loomulikult ei hakanud ja siis me selle sõjaplaani kokku leppisimegi. Inimestel võib ju igasugu hobisid olla!

      „Milleks sa selle välklambi ostsid?” päris Kady ja keeras paberist välja juba laetud akudega välklampi, mille võimsus… Oh, ma ei teagi. „Kuda pidi see õieti töötab?” uuris naine ja kruttis lampi peos. Ta vajutas mingit nuppu ja kui see lahmakas ära käis, olime meie pooleldi pimedad, rääkimata Kadyst. Välk sähvatas poolviltu talle näkku. Naine vaatas meid silmad suured peas nagu öökullil. Polegi enam vaja kaugele minna, et linnuvaatlusi teha. Naisel olid juuksed sassis ja käsikaudu otsis ta teed oma toolini. Imelik, et koos nägemisega kadus naisel ka kõnevõime. Ta oli ligi tund aega vait ja me saime rahulikult kaksikutega kraami lahti pakkida.

      „Mis emaga lahti on?” küsis Lauris, kes oli koos Epu ja Agne-Mariga ämma eest jälle pakku tulnud.

      „Tegi endast passipilte. Nüüd ootab, kuni need valmis saavad,” seletasin.

      „Lõuad!”