Olen ammu tahtnud sinust loobuda. Tiit Sepa

      5

      Sain aru küll, et lapsed tahtsid mulle rõõmu valmistada, kuid ikkagi näris mind kurbus. Synne ei kadunud mu meeltest ja kuidas saabki sellist naist unustada? See oleks patt, see oleks… Igatahes sõitsin ma aprilli keskel mõneks ajaks Tallinna Synne endiste töökaaslaste juurde ja elasin seal. Lülitasin isegi oma telefoni välja, et olla eemal kõigest ja kõigist. Olin koos Synne ning nende kahemeetriste hiiglastega nii mõndagi läbi elanud. Rego oli mõnus ja Madis lihtsalt mesi. Kuigi esialgu nad mind ei sallinud just minu terava keele pärast, saime hiljem suurteks sõpradeks, peaaegu lahutamatuteks.

      Rego õpetas mulle natukene turvamehe nippe, kuid eriti kaugele me harjutustega ei läinud, sest minule oleks see lõppenud kindlasti visiidiga Mustamäe haiglasse.

      „Millega sa siis praegu tegeled?” küsis Madis minult ühel õhtul.

      Kehitasin õlgu.

      „Niisama kasvatan karva.”

      Madis naeris.

      „Sul hakkab sedasi igav. Tule meile turvasse tööle,” kutsus ta. „Oled küll pisut tormakas, aga nutti sul ju on. Lahendasid selle loo nii kiiresti, et poleks osanud arvatagi,” kiitis ta.

      „Ah, see oli juhus,” vastasin käega rehmates. „Lihtsalt tähelepanek.”

      „Mine siis reisima,” soovitas Madise naine Jaanika. Ta ei jäänud sugugi alla oma mürakast mehele, aga Rego naine oli seevastu pisike blondiin nagu kotinõel. Pealegi oli Kelly Synnele kaugelt sugulane.

      „Raha sul on. Tee maakerale tuur peale.”

      „Seda ma saan niigi teha,” arvasin.

      „Kuidas?” hämmeldus Madis.

      „Ostan poest gloobuse ja muudkui keerutan. Pealegi ei saa ma neid lollakaid seal Märjamaa kandis omapäi jätta,” kostsin. Rääkisin Madisele ja Jaanikale Liliti ja Kady potipõllundusest ja paljust muust. Igatahes igav meil polnud.

      Järgmisel päeval otsustasin siiski koju tagasi sõita. Süda hakkas valutama, ikkagi lähedased… Jumal teab, millega hakkama saavad. Vääksu-eide sõnnikuratas oli alles algus, nagu mulle tundus.

      Koju naasmine polnud just kõige targem mõte olnud, sest Kurrule jõudes leidsin sealt eest tulivihase Kady ja veidi rahulikuma Riina. Mõlemad olid haiglast välja saanud.

      „Meie saame haiglast välja, tuleme koju, et turvaliselt rahus puhata, aga tema on otsustanud Tallinnasse endiste prutade juurde sõita!” kukkus Kady süüdistama.

      „Ma ei käinud mingisuguste prutade juures,” õigustasin end. „Lihtsalt külastasin vanu tuttavaid. Ja mis see üldse sinu asi on, kus mina käin? Sina tegele oma uurimisega ja lase jälle oma labidas üles lüüa! Kui sa tahad turvatunnet, siis otsi endale kusagilt natuke turvast ja keera ennast selle sisse!” käratasin ja jäin siis mõtlema, kas ma hakkan nüüd juba noorte keelepruuki üle võtma. Aga kui ta siiski sedasi edasi õiendab, kaon ma üldse minema, nii et mitte keegi mind üles ei leia. Raha mul selleks on. Ütlesin seda ka Kadyle, kes seepeale pisut vaiksemalt võttis

      „Naine vajab hoolitsust,” kobises ta.

      „Mees samuti, mitte ainult naine,” ühmasin.

      „Nojah.” Vastumeelselt näis ta minuga nõustuvat. „Kas sind Kauri saatus üldse ei huvita?” küsis ta.

      „Ei tea,” kostsin. Mida targemat osanukski ma öelda. Kaur Kauriks, aga mu oma hing oli ju igatsusest haige ja parema meelega oleksin tahtnud hoopis Synne saatuse kohta selgust saada.

      „Sinul on muidugi ainult Synne mõtteis,” hakkas Kady jälle peale.

      See oli valus okas ja ma torkasin vastu:

      „Mitte ainult. Ma tahaksin midagi veel.”

      „Mida siis?” Kady silmad vaatasid mind ootavalt.

      „Natuke seksi sinuga.”

      „Laku panni, lollakas!” röögatas Kady.

      Teadsin küll, et naine on pehmeks taotud ja mina tulen veel oma seksisooviga. Olen ikka üks vastik inimene küll.

      Ma tahtsin juba ammu sinust loobuda, kumises mu peas nagu õel herilane. Kes seda hetkel laulis, ma aru ei saanud. Lihtsalt kumises ja kõik. Taustaks automüra. Mingisugune BBB ja veel midagi. Nad sõidavad kuhugi pidu panema, aga mina pean koju jääma, sest ta tahtis ju ammu minust loobuda. Ja see lõputu juulikuu… Küll lõppemas. Aga ikka soe ja kuum nagu neegri grillahi. Õhtupoolik ja kahisevad kased maja akna all. Losutan diivanil ja mul on hinges raske äng. See ei kao, vaid aina tiheneb. Nemad aga sõidavad, sest ta otsustas juba amm-mm-uu minust loobuda. Nii pagana ammu, aga miks see alles nüüd juhtus, sellest ma aru ei saanud. Ja selle tähendust ma ka ei taibanud. Kas see on enne? Ei tea. Imelik…

      Avasin silmad ja vaatasin kella. See näitas pool viis hommikul, aga und enam polnud. Edasi väherda ei olnud ka mõtet ja ma tõmbasin hommikumantli selga. Ringutasin ja pidasin plaani, mida sellisel kellaajal ette võtta. Õigemini mida mina sellisel kellaajal ette võtan?

      Lonkisin trepist alla, läpakas kaenlas, ja istusin köögilaua taha. Tegin kohvi ja hakkasin ajaviiteks hommikusi ajalehti lugema. Midagi huvitavat ei olnud. Ajalehed olid nagu ikka kõiksugu sündmusi täis, aga minu mõtted olid mujal.

      Korraks kiikasin köögiaknast välja, aga näha polnud midagi, sest õues oli alles vanapime. Järsku tundus mulle, et mingi nägu vilksatas hetkeks akna taga, kuid hetk hiljem sain aru, et see olen mina ise. Tõstsin käe ja liigutasin seda ja klaas kordas mu liigutust. Hakkan kummitusi kartma nagu laps, kes emme ööjutust ilma jäi. Äkki seal siiski oli midagi? Läksin trepile ja vaatasin ringi. Mitte midagi. Isegi Pollyt mitte. Too jalutas muidugi kusagil kaugemal, et oma suure ninaga uut lõhnamaailma nuusutada.

      Küla oli vaikne, kusagil eemal haugatas koer. Metsa taga juba ahetas pisut, peagi pidi päike tõusma, aga sinna oli veel aega. Igatahes mõnus oli. Maja ees kuur ja muud midagi. Vabadus ja avarus. Niiskelt ligane loodus ja lirtsuvad teed, aga uskuge või mitte, mulle meeldis.

      Kui hakkasin ust kinni tõmbama, volksatas Renoir sisse ja nuuskis uurivalt köögis ringi. Mina otsustasin konnatiigi külastuse veel edasi lükata ja läksin tuppa tagasi.

      Jõin kohvi ja lugesin ajalehte. Öine unenägu kummitas mind aina edasi ja ma ei osanud sellele mingisugust tähendust leida. Ja kas oligi vaja? Mida ma ikka siin tähendan? Minu maailm oli Synne ärasõidust saadik veidi sassis ja kas ta enam korda saabki.

      Omaette laulu ümisedes sirvisin jälle läpakast ajalehti, kui Kady longates trepist alla tuli.

      „Kellest sa siin juba ammu oled loobunud?” küsis naine vaevaliselt.

      Tõstsin silmad ja silmitsesin teda.

      „Lihtsalt uni oli selline,” vastasin.

      „Imelikud unenäod sul,” arvas naine ja istus laua taha. Hoolitsev Lauris oli ema jaoks sinna pehme tugitooli toonud. Teine tool kuulus minule ja katsugu ainult keegi sinna istuda!

      „Miks imelik?” küsisin ja jäin korraga mõttesse. Imelik, aga ma ei saanud aru…? Mis asi, seda ma ei osanud isegi seletada. Imelik, imelik!

      „Sa oled keele alla neelanud või?” õelutses Kady.

      „Mis sa norid? Mine Kopsikule mehele ja õienda temaga õllepudeli taga, palju tahad, aga minu hing jäta rahule. Ma üritan nautida seda rahulikku hommikut, enne kui kaksikud üles ajan ja nad kooli saadan. Siinne vaikus oleks nii nauditav, kui poleks sinu viginat. Maa annab sellele oma õnnistuse, linnas midagi seesugust pole. Kuulata loodust ja mõtle oma tulevasele õnnele koos Kopsikuga. ”

      „Ah nii!” Vihaselt ajas Kady ennast püsti ja vaatas näost punetades mulle tigedalt otsa. „Pole sinu asi, kellele ma mehele lähen! Kui tahan, siis lähen ka sellele Kopsikule mehele.”

      Mina ei vihastanud. Vaatasin Kadyt ja sõnasin rahulikult:

      „Muide, selle Kopsiku õige nimi on Muri.”

      „Pole tähtsust! Mina võin minna ka sellele Murile mehele.”

      „Palju