Ohtlik lend. Ahvatlus. Mihkel Ulman

Väga haritud. Intelligentne. Ja julm. Lõpuks hakkas asi vaatamata tema virtuoossele juhtimisele viltu vedama. Kogu maailma üks kaunis ja kuri tüdruk siiski juhtida ei suuda. Kuna ta oli olnud tõsiselt tragi, lausa geniaalne, siis oli mendimajas isegi kurb ja kaastundlik meeleolu, kui vapra piiga asjad hakkasid kontrolli alt väljuma… Aga ta ise kadus enne kohut üle piiri… teised läksid kinni… igatahes tegi ta meid siin kõiki parasjagu lolliks…»

      Rein mõistis ka ise, et oli just äsja veidi liiga palju paljastanud. Andres ei teinud märkama. Rita ei tahtnud üldse ühegi mehega tegemist teha. Mitte kunagi enam.

      Andres sai asjale pihta: «Ja nüüd on esimest päeva sünnilinnas tagasi, ja jamad hakkavad jälle peale…»

      Rita ei mõelnud kummalise rivaali geniaalselt kuritegelikule lapsepõlvele, vaid mõtles üldinimlikult loogilises suunas: «Kui ta isa hauale tuli, siis miks ta esmalt randa läks?»

      Tõepoolest, kas teie päevitaksite end esmalt kenaks, et isa hauale minna?

      Rein urises: «Ei tulnud ta midagi isa hauale. Sellisel ei ole tundeid. Midagi on tal siin kindlasti plaanis, aga mis?»

      Rein tõusis.

      Oo, selline hetk – ära peatu…

      Vananev politseinik mühatas: «Ma otsin tema vana toimiku igaks juhuks juba varakult välja… Miski ütleb, et nüüd hakkab meil juhtuma… Või isa hauale! Selle daami suust ei tasu ühtki sõna tõena võtta…»

      Seilasime, teame…

      Rein väljus kabinetist – kühmus, morn, fataalne.

      Andres ja Rita polnud näinud kõige esimest hetke, mil Rein naise ära tundis. Hetkeks ununes kõik halb: käskkirjad ja koosolekud, depressioon ja elumõttetus, ja korraks ärkas vanas mehes eluvend. Ta nõksatas sirgu, raputas lakka, aga see oli hõredaks jäänud, hall ning hõredalt rasvjas. Reinule meenus, et pole kuigi arukas oma olematuks kulunud lakka raputada. On uued isased. Noored ja vastupandamatud. Õnneks. Nüüd satuvad suurde jamasse nemad. Kahjuks.

      Andres muigas veel üsna pahaaimamatult: «Papa on meil siin päris oimetuks löödud. Ilmselt sai omal ajal piiga käest kõvasti sakutada…»

      Polnud ta nii rumal midagi.

      Rita hoiatas emalikult (ja Andres nentis, et see ei teinud teda üldsegi seksikaks): «Vaata, et ka sina sakutada ei saa.»