Ohtlik lend. Ahvatlus. Mihkel Ulman

öeldes elu mõtte kaotanud, polnud oma hävimisohus peaajuga sedavõrd heas ühenduses, et teda oleks saanud appi kutsuda ja seljaaju ohjeldada.

      Västrik avastas ehmatusega, et ta tahab seda naist. Põhjenduseta ja sissejuhatuseta. Tema lõug vajus iharalt tölli, alumises peas hakkas piinlikke protsesse juhtuma ning ta haaras naisest kinni: «Lähme nüüd siit eemale!»

      Milline õnnis amet, mis annab viiel eri moel põhjust oma atraktiivseid kliente ja objekte või subjekte käsitsi kohelda.

      Vilgas ja vilajas Eva rahmas käsivarre higise kapi käest lahti, ehkki higisena vastupandamatuid feromone levitav Andres polnud talle iseenesest mitte sugugi ebameeldiv. Vastupidi. Sekundi murdosa jooksul – Eva on meil erakordselt kiirete pööretega tüdruk – otsustas ta, et seda ponksi poissi peaks proovima, seda enam, et tema elukutse andis selleks rakenduseks lisapõhjuse.

      «Kuulge, ma ei luba oma autot ära rikkuda!» sisistas naine Västrikule kumedalt näkku, ent sisina kammertoonis peitus varjamatu kutse.

      «Hei, teie seal, lõpetage kohe ära!» käratas nümf kaunitaride-kabriote-pommitustajatele sedavõrd teistsuguse tämbriga, et isegi Andrese paljukannatanud ülemisse peasse jõudis kohale: ta meeldib sellele iludusele!

      Andres kaitses naist nüüd juba kui väljavalitut, ehkki sõnavara suutis mees veel professionaalsena säilitada: «Saage aru – see on pomm!»

      Vaene Västrik ei saanud aru, et ta on jah ise pommi otsa sattunud.

      Eva kui käskima harjunu nõudis kuukiire-teravate silmade sähvides: «Ma tahan seda pommi enne näha!»

      Vaevumärgatav, ilmselgelt saladusi teadev naerukurd lõi Västriku kindlameelsuse kõikuma. Mees vaatas kimbatunult üle õla…

      …Eva oli läinud.

      Kui Andres pohma-kohmakalt ringi vaatas, nägi ta auto juures kaunitari silmipimestavaid saledaid kannikaid. Naine kummardus ja võttis kabrio alt lapsikult traaditatud koogikarbi. Dekoratiivsetest tuharatest lummatud ja igaöistest enesepõletustest aeglustatud Andres tuikus ehmunult rannapargi männi taha, kui pommionud pikali viskusid.

      Andrese paljukannatanud kolbasisu laulis telereklaami parafraseerides: «Tulemujuurdeeeeeee!»

      Olenemata sellest, kas imeiludus oli tankinud isamaises Olerexis või muumaistes derivaatides – kabriosse tangitu kippus kujunema stardipaketiks.

      «Pange see ettevaatlikult käest ära!» hüüdis Västrik vapralt rannamänni tagant. «Kuulete?»

      Eva vaatas üle nurgelise sodinguga koogikarbi (ei õpi need sõbrad ka kunagi joonistama, kolmnurgagi moodustamine käib üle jõu), kuidas Andres käsivarred näo ette tõstis ja tema õhkulendamist kartis.

      Naisele meeldis mehe hirm. Hirmunud mehed on voodis teistmoodi head kui enesekindlad olukorra peremehed. Ta kavatses selle hirmu järellainetust täiel rinnal nautida – praegu aga ei teinud ta mehest väljagi, vaid hakkas pakki lahti harutama.

      Kohmakalt kinni norsitud traadi lahtikruttimine jättis osava Eva silmad vabaks nägema, kuis kõik maas ja puus varjuvad professionaalid sulgesid silmad. Ehkki pinge oli just seda tüüpi, mida naine täiega nautis, ei suutnud ta vaadata metsikuid mehi sedasi püherdamas ja peitust mängimas, ilma et turts kurku kerkinuks. Kõigis meist elab õhuline lapsemeel. Ka Evas – ta hakkas oma madala häälega hukutavalt seksikalt naerma. Ta valas karbist laiali rannaliiva, mille laialipuistamine nägi välja dekoratiivne ja filmilik.

      Naine silmitses kohmetunult puu tagant väljuvat Andrest ja põrmust tõusvaid sangareid ning mõtiskles nobedasti: kookide hulgipakendamise karp, rannaliiv… Rannakohviku butafooria, ei mingit kahtlust.

      Kõik siin ilmas on kord juba olnud.

      Miski siin ilmas ei ole absoluutne.

      See viimane käib ka näiteks suitsetamisvastase seaduse kohta. Samal ajal, kui kõik see politseinik käis suitsuruumis kiiruga ja väga väikese naudinguga popsimas ning suuremas osas asutustest polnud üldse suitsuruume ja kui suitsetamine keelati järjest ära ka tänavatel ja bussipeatustes, istus hullutavalt hurmav Eva politseimajas Andrese ja Rita kabinetis akna alla nihutatud toolil ning suitsetas pikka ja peenikest sigaretti. Lihtsalt.

      Laia äärega kübar daami peas teatas: ma pole siinsest ühiskonnast ega siinselt planeediltki mitte – mina võin!

      Kord-juba-olnud-asi tuli oma alalises paikapidavuses taas kord ilmsiks seoses Eva asendiga. Tema lühike õhuline seelik oli kõrgele üles nihkunud ja ta ei lükanud seda tagasi alla.

      See vaatepilt oli juba olnud.

      Sharon Stone oli kord juba tõestanud, et basic instinct töötab. Polnud mõtet jalgratast uuesti leiutada – miks mitte copy-paste Hollywoodist Eestimaa suvesse üle tõsta. Kindel snitt ju. Seetõttu oligi professionaalsel politseinikul Andresel lootusetult tõsist tegemist, et oma pilku mitte allapoole langetada.

      Ta pühkis laubalt higi. See oli kahtlemata kuumusest, mitte pohmellist ega isasest erutusest…

      Rita põrnitses suguõe nahaalsust oma laua tagant.

      Kõigepealt suitsetab siin nende… Västriku… kalade peale. Siis välgutab veel tutti ka. Västriku peale.

      Andres püüdis olla sundimatult väga mees.

      Enesestmõistetav võitja. Ainumõeldav valik siinses väikelinnas. Kõikvõimas ja täiuslik.

      Mees kinnitas armulikult: «Loomulikult ma ei arva, et te kutsusite ise endale pommirühma. Ehkki teie söakus ohtliku eseme kahjutustamisel oli muljetavaldav. Ilmselt tegi keegi nalja. Võib-olla võtsid lapsed rannast liiva kaasa… ja kui kandam liiga raskeks osutus, panid ta käest ära. Või oli kellelgi plaanis kassile liiva koju viia, aga midagi tuli ette ja…»

      Rita mõtles: «Käi õige kassipissile, tead! Silmad kilavad, käed vilavad – kõik soovid ja mõtted lapsikusse, pohmakast pundunud näkku kirjutatud…»

      Eva ütles vaevumärgatava rootsi intonatsiooniga: «Igatahes oli see loll nali.»

      Kuna Eva oli sündinud võitja, muutis enesekindlus iga tema näolihase ja sõrmeliigese suisa üleinimlikult esteetiliseks.

      Kuna Rita tajus allajäämist, langes tema kena tütarlapselik nägu ja tegu toonusest välja, sorgus näojooned ja longus õlad polnud pooltki nii kaunid kui neil hetkil, mil ta oli hoos ja töös ja vahel lausa liigutavalt kenakene.

      Andres vaatas täna kolleegist, kelle peal tema silm igas muus olukorras üsna häbematult puhkas, tuimalt mööda ja läbi.

      «Te ei aima, kes see naljategija võiks olla?»

      Eva raputas pead.

      Isegi seda tegi ta mõõdetud dekoratiivsusega.

      «Teil pole siin vaenlasi?

      Kui Västrikul oleks olnud vähegi tähelepanuvõimet, oleks ta vastust ka ise näinud – oli, isegi siinsamas ruumis oli!

      Eva muigas.

      Ta puuris külmalt võiduka pilgu Rita silmisse.

      Rita vastas küsimusega: «Te ei ole kaua Eestis käinud?»

      Spetsialist Leidpalu langetas vastumeelselt pilgu.

      Suguõde oli talle vastumeelne.

      Olukord oli vastumeelne.

      Västriku kiimlemine oli veel kõige vastumeelsem.

      Eva venitas: «Kümme aastat.»

      Ta ajas suitsu välja puhudes alumise huule hurmavalt ette.

      Rita, keda sedasi kaugeltki hurmata ei saanud, jätkas tuimalt: «Ja pärit olete Pärnust?»

      Eva muigas suuremeelselt: «Armas sünnilinn võtab mu kenasti vastu.»

      See siin polnud küll koht, kus nostalgitseda ning pihtida, mida kõike on see armas sünnilinn temaga ta kõige õrnematel-haavatavamatel hetkedel teinud.

      Ega Ritat ei oleks huvitanud ka. Ehkki tänase Rita käitumise mustrid ja saladuste võti peitus just õrnas neiueas. Pealegi on nii politseiniku