Ohtlik lend. Ahvatlus. Mihkel Ulman

kehitas oma voolujoonelist õlga – tema puhul oli looja saanud hakkama peene nipiga ühitada väga sale ühtlasi pehmega. Ei olnud kondine ega kõõluseline. Kuradi ilus õlg oli. Nentisid endamisi Rita ja Andres mõlemad.

      «Eksabikaasa nimi. Oleme lahutatud.»

      Valküür puuris pilgu Andresele silmapõhja, kus nüüd peale selle pilgu enam midagi muud polnudki, ja kontrollis, kas mees saab vihjest aru. Sai küll.

      «Kümme aastat olete Pärnust eemal olnud – see on päris pikk aeg, et vana vimma unustada…» podises mees, kes oleks tahtnud olla kusagil väga mujal. «Kui nüüd tõesti keegi sihilikult teid atakeeris, siis see keegi pidi teie peale väga solvunud olema. Noh et… nii kaua ikka viitsib…»

      Eva pilk meeliskles üleolevalt Rita peal: «Solvujaid leidub alati…»

      Ta süütas järgmise imepeenikese sigareti.

      Rita kirtsutas nina nii, et täna polnud see kirtsutus armas. Ta küsis kimedalt: «Viimasel ajal elate Stockholmis? Töötate Globuse kunstigaleriis?»

      Eva nõudis tüdinud sõjakusega: «Kas ma pean nüüd kogu oma elu ka ära rääkima? Siin maitsetus kabinetis – nii ilusa ilmaga? Mida ma kurja olen teinud? Mind tembeldatakse enda vastu suunatud terroristiks, paranoilised politseinikud tahavad veekahuriga mu auto peal märkilaskmist harjutada – ja nüüd ma pean siin teiega oma hinnalist jälle-Eestisaega raiskama?»

      Rita turtsatas: «Kui teil on pretensioone, esitage tekitatud kahjude nimekiri ja maksumaksja maksab teile kõik välja.»

      Eva muigas: tänan, mina jõuan oma kulud ise kanda. Nii moraalsed, emotsionaalsed kui materiaalsed. Ta oli alati iseseisev olnud ning alati kõik saanud, mida tahtis.

      III

      Rita jõllitas kadeda tülgastusega, kuidas Eva silmitses nõudliku kuningannalikkusega Andrest, kes oli tema esimese sigareti tuha oma pihku kogunud. Mis sa sellisega ikka teed, eks ole. Västrik ulatas talle taas taltsalt oma peopesa. Selle asemel et öelda: siin ei suitsetata – kalad ei luba!

      Ja daam raputas enesestmõistetavalt Andrese higisesse pihku tuhka. Mehel oli seepeale totralt õnnelik ilme, nagu oleks lind talle pihku essunud. Ritale see miskipärast ei meeldinud… Olge lahked, kui Västrik oli jorm macho, oli neiu Leidpalul võrdõiguslikkuse seisukohast põhjust tüli kiskuda, et mees sõidab naistest üle. Nüüd, kus ärajäämanähtudega heitlev paarimees – pilk ees, soovid järel – ilmselgelt meesteõgijast kunde saba alla ronis, polnud jälle hea. Olge lahked, Ritale ei passinud Andrese ootamatu alandlikkus.

      Rita püüdis olla vahepeal suisa sõbraks saanud kolleegile abiks, kui see ilmselgelt kuristiku poole tuikus. Ta küsis kõrbekuiva ametlikkusega: «Siiasõidu eesmärk?»

      Eva vastas jäise formaalsusega: «Tahan isa hauda külastada. Ega see veel Eestis keelatud pole?»

      Ootamatu kraadelikkus, tänavatüdrukulik kaklemisvalmidus oli mõõdetud daamilikkusega ootamatus kontrastis.

      Andres ja Rita vahetasid pilgu.

      Eva sirutas oma laitmatud koivad välja, kohendas seelikut, tõusis Andrest oma püstipidise iluga uuesti kimbatusse ajades jalule ja küsis nii, et see kõlas kui käsk: «Olen ma nüüd vaba?»

      Andres kohmas: «Jah. Me püüame välja selgitada selle helistaja, kes pommist teatas – uurime, kas ta pani ise pommilaadse eseme või kahtlustas kellegi kassiliiva seitsmes surmapatus – ja anname siis teada.»

      Andres tõusis samuti püsti. Mõnevõrra pika viivitusega selleks, et tasemel olla. Ent salaihara pilguga Eva näis talle väikesed koperdused andeks andvat.

      Elus kiusatus ulatas mehele käe. Millegipärast mees, kes polnud kordagi elus vabatahtlikult ülearu galantne olnud, suudles seda. Vaeses Västrikus lõid selle spontaanse žesti tagajärjel hormoonid lõkkele – ta lendas nagu isasputukas feromoon-püünise poole. Ninasõõrmed hakkasid imepeent aroomi tundes võbelema. See bioloogiline allaandmine ei jäänud Ritale – naine ju! – märkamata. Ta turtsatas pahuralt. Väga professionaalne see polnud…

      Eva väljus kabinetist aeglasel cat-walk’i sammul, teades suurepäraselt, mäherduse iha ja vihaga talle tagant järele jõllitatakse.

      Rita kähvas Andresele: «Hea, et sa oma pintsakut talle jalgade alla ei laotanud.»

      Västrik tõstis üllatunult pilgu.

      Ta märkas, et naine on väga teist nägu kui tavaliselt. Tema suu oli inetult kõverdunud, silmad pahameelest pisikesed ning vastumeelsusest vastu rinda surutud lõug tekitas mitmekihilise lõualoti. Ehkki Rita oli tegelikult pigem kõhn kui lotikõlbulikult kogukas.

      Andres vaatas üllatunult, kui inetu tema muidu nii kenakene paarinaine oli, ning küsis peaaegu vastumeelselt: «Oled armukade või?»

      Rita hakkas aimu saama, kuidas tunnevad end petetud abielunaised. Oi elu-elu, alles oli ta oma linnaomanikust härgsõbrast hüljatud – too oli alalistöötava Rita juurest tema alati-vaba sõbranna juurde jalutanud. Nüüd kippus paarimees, kellega nad nii palju koos olid ning kellega midagi kohati isegi justkui susises, samuti ära libisema juba enne, kui nende vahel midagi ilusat juhtuma hakkaski.

      «Mina?» lahvatas Rita näost punaseks – ja oli sel hetkel jälle peaaegu sama kena kui tavaliselt. «Häh! Kust sa seda võtad?»

      Andres irvitas – keskpäevaks oli tugev organism ta patu palgast peaaegu vabaks lunastanud –, ent ei jõudnud vastama hakata, sest sisse astus Rein. Väga mitte-reinulikult. Täiesti endast ära. Ei mingit kärrmürr-trahh stiilis Reinu – väga vaikne. Võiks isegi öelda hiiliv.

      Ta istus suisa murtud mehena toolile ja pühkis salvrätikuga laubalt higi.

      Rein oigas: «Niisiis – ta on jälle tagasi…»

      Turjakas ja rohmakavõitu Rein pühkis uuesti otsmikku, mis hoobilt taas vaevapärleisse mattus. Milles asi? Mis vaev see Reinu siia sedasi higistama ja toolil kössitama tõi?

      Rita ja Andres vaatasid teda imestunult.

      Rein sosistas: «Tundsin ta koridoris ära – ta pole raasugi muutunud… Tegelesin selle daamikesega kümme aastat tagasi… möödunud kuul aegus tema süütegu, ja nüüd on ta jälle siin… Anu Suuder…»

      Oi taevas, et kolleegid midagi teada ei saaks. Mida rohkem inimesi seda piinlikku lugu teavad, seda suurem on tõenäosus, et naine saab teada. Praegusel hetkel järgneks täiesti teenimatu skandaal. Kümme aastat möödas… Selles mõttes muidugi saaks Rein asja eest sähmata, et tookord läks värk väga käest ära. Ta oli valmis tolle daamiga koos jalga laskma. Ta kaotas täielikult pea. Ta… Häbilugu. Ja kurb ka, sest see oli ilmselt tema elu viimne armumine. Ülepeakaela. Pärast tulgu või veeuputus. Kõik läks sassi ja meelest, kokkulepped ununesid, töökohustused… neist me üldse ei räägi.

      Anukese probleemide kallale saadetud Rein oli ennast järsku nii põhjalikult sisse mässinud, et kogu tema elu oligi üleni vaid Anu. Naine sai mõistagi aru, et midagi on väga valesti, aga mida ta tegema pidi? Laste pärast, kes olid siis veel teismelised, jättis ta Anuga põgenemata. Pisarad kurgus ja eluisu kadunud.

      Siis aga andis ilmajäämise ahastus, viimse kire tagatulede kaugenemine ja tappev tühjus tasapisi järele. Häbelikult ja ettevaatlikult sirutus Reinu käekene taas põllumaa ja mullariistade järele. Naine andis andeks. Ju mõistis. Kes teab, ehk oli tal eneselgi… Naised on kavalamad valvama, et midagi välja ei paistaks. Nad märkavad pisiasju, millega mehed vahele jäävad, ning oskavad ise neid vältida.

      Peaaegu.

      Rita, kel oli selles vassimise elukoolis veel palju õppida, teatas: «Nüüd on ta Eva Talberg.»

      Rein niheles väsinult: «Jõudis juba nime vahetada.»

      Pattu peitev boss vangutas masendunult pead.

      Andres adus, et midagi on õhus… või ajaloos. Ta irvitas ettevaatlikult: «Ära salapäratse, džiif. Mida see kaunis nümf korda saatis?«

      Rein püüdis