Ohtlik lend. Ahvatlus. Mihkel Ulman

küll enam – või veel – end kuristikku ei kukuta. Küll ta välja magab. Klõps.

      Andres valis lauanumbri.

      Loogiline.

      Nii loogiline, et Katrin oli selleks juba valmis ning vudis oma kiiretel lühikestel jalgadel telefoni juurde. Katrin haaras lauatelefoni toru esimese piiksu järel hargilt.

      Kaja ei pea kuulma ega teada saama. Niigi pole asjad üheski eluvaldkonnas põrmugi nii lillelised, nagu olla võiksid.

      «Jumal küll – sa ajad tõesti plika üles!»

      Andres kähises väsinult: «Näed, ma veel mäletan meie kodust numbrit!»

      Katrin tundis korraga täiesti võimatut ja rumalat tunnet ja tungi.

      Tahakski voh just Andresega rääkida. Tahakski talle tunnistada, kui kaugel ideaalsest on tegelikult kogu ta praegune elu. Kuidas ta mõnikord oma tütre isa meenutab. Kuidas…

      «Hea-küll, Andres, ole nüüd kena ja lõpeta siia helistamine…» sosistas Katrin.

      Ta ei öelnud, et see teeb talle haiget.

      Inimesed ei ütle sageli asju, mida peaksid.

      Kuna inimestele on kõnevõime antud ütlemiseks, saavad nad selle eest karmilt karistada, kui seda ei kasuta.

      Jumala antud anne on ülesanne.

      «Ma esitan ainult ühe küsimuse, ja siis on kõik.»

      Katrin kahises: «Noh?»

      «Ütle mulle ausalt, kui sa käe Piiblile paned nagu valedetektoris või nii – kas sa oled temaga õnnelik? Kas sa oled, Kats?»

      Mina olen üksi nii kohutavalt õnnetu ja olematu – palun ole vähemalt sina nüüd ometi õnnelik, et sellel kõigel oleks ikkagi mõte. Maailm täis mõttetuid kannatusi…

      Katrin vaikis. Tema silmad valgusid pisaraid täis. Just sel hetkel, kui ta lootis, et saab need märkamatult alla neelata ja ära pühkida, võttis tasa tema selja taha ilmunud Marek toru oma kätte.

      «Mida sa, raisk, talle ütlesid?!» tõstis omanikuinstinkt ja samas allajäämise hirm Marekis pead.

      Seda, mis ühendas Katrinit Andresega, ei saanud ta iial ei omale ega olematuks teha. See tegi ta haavatavaks. Halvas ja alandas.

      «Mis see sinu asi on, tillinahk?»

      See tühi asi väga ei alandanud. Talumatu oli teada, et on miski, mille vastu Marek ei saa, milles ta Katrinit aidata ega õieti kaitstagi ei oska.

      Marek toimetas brutaalset ja lootusetut juurdlust: «Mis sa talle ütlesid, elajas? Ta nutab!»

      Andres irvitas kaeblikult: «Peabki nutma – loll selline!»

      «Sa oled ikka tõesti täielik sooda,» teatas Marek ja sai ka ise aru, et käitub siin nagu lasteaialaps.

      «Kui sa endiselt mu alluv oleksid, siis ma teeks sulle alles soodat…» ärples Västrik nagu sama rühma poisu.

      «Tähendab, nüüd on nii – kui sa veel siia helistad, siis ma saan tõesti väga kurjaks!» püüdis Marek end lasteaiakasvataja kohale ülendada.

      Andres röhatas nagu lasteaia katlakütja: «Tead, mees, mis ma sulle ütlen, mine õige pikalt ja pidevalt…»

      Andres valis 112: «Päästeteenistus? Tore. Teatan teile pommist. Väga ilge ja haisev pomm. Jaa! Aadressil… aadressil… oeh… sorrikene, see oli valehäire. Unustage ära. Ei ole pommi. Mitte midagi ei ole. Ei ole pommi – ega üleüleüldse mitte kuradi midagi ei ole. Ei. Tegin nalja. Ma olengi jõle hea huumorimeelega vend. Jah, olen tibakese võtnud. Palun andeks. Ma enam ei tee. Pioneeri ausõna. Ma ei ole nii loll, et ei teaks, mis valehäire eest tehakse. Ma ise teengi tavaliselt. Hihii! Jube hea nali, on ju? Ise teen… Lihtsalt tuju on siuke… kehvake. Head valvekorda!»

      Andres oleks võinud korrapidajagagi rääkida. Nii kangesti oli tarvis kellegagi kõnelda. Mees vajus röötsakile letile.

      «Oh, Kats, Kats, kui sa teaksid, kui pagana sant tunne mul praegu on…»

      «Ma võin su oma autoga koju viia,» pakkus baarmän, kes oli äsjaseil eluliselt huvitavail hetkil end tsiviilrõivile seadnud ja kõlgutas autovõtmeid näpus.

      Abivalmi inimese kõrvale autosse ronides laulis Andres Västrik teisele väga väsinud mehele korraga nagu Jan Uuspõld Olerexi tankla reklaamis: «Tulemu-juurdeee-eeeee!»

      Vaatamata äsjasele kesisele kassale ja omaalgatuslikule lisakohustusele hakkas väsinud mees südamest naerma. On teatud rahvuskehandilisi inside-nalju, mille meenutamine teeb olemise kergemaks ja kindlamaks.

      II

      Rahu, Kim Cattrall!

      Kerttul ei olnud aluspükse. Ta polnud küll «Seksi ja linna» suure orgasmoloogi ühtki teost lugenud – vanglas neid polnud ja väljas olid igasugused raamatud küll kõige viimane asi, mida sai oma elu uuesti järje peale seadev ning Kallet ülal pidav naine endale lubada. Kerttu lihtsalt ei kandnud sellise ilmaga ei bikiine ega tangasid – erinevalt supelsakstest ei saanud ta ujuma minna. Tulisesse kohvikusse suletuna oli ta ainus ellujäämise võimalus õhukese suvekleidi all alasti olla.

      Vaevalt et higised ja pronksjad kunded selle peale tulid – Kerttu oli tagasihoidlikku ja isegi ilmetut tüüpi naine, kelles elav ürgnaine avanes vaid ühele. On selliseid naisi.

      Oli kuum tuulevaikne ilm. Pärnu rand kihas suvitajatest. Rannahoone ette oli kogunenud lihaturg. Letil olid selle hooaja kuumemad bikiinid – mingid majandusseisud ei takistanud neid ostmast. Nagu ka polnud Balti mere äärses ulakaimas lõbulinnas enne rannahooaja algust kunagi liiga vähe vaba raha, et endast pandav solaroid praadida. Las suleti ja ühendati kunstikoole ja teatristuudioid – viimase moe pakenditeks ja ilutehinguteks ikka jätkus.

      Üle suvekohviku kõlas võõrapärane suvehitt – selle sõnu megusta la manjaana, megusta marihuaana ilmselt lihaletil väga ei kuulatud. Ehkki suvel polnud manana-mentaliteet siin sugugi võõras, käis just selles biitši-piirkonnas tihe töö – kes kelle õhtuks ööklubisse võlub ja ööseks endale saab ning suurimad võimalikud summad kasinast raharinglusest seeläbi endale saab. Töö! Sama tõsine töö nagu jõusaalis musklite pumpamine medalite ja karikate nimel, oli nende võidmine ja turule toomine ka võimalikult maksujõulise partneri nimel. Kaup on kaup ja diil on diil. Tasandid ja tasemed on erinevad.

      Ühe kauba tõid kohale kogu ranna kauneimad jalad. Neil oli sitke sääremari ja liigutavalt ovaalne põlv, peenike pahkluu ja õrnad lihased – mitte ühtki brutaalset kõõlust ega veresoont. Tõeline meistriteos.

      Need jalad olid kängitsetud väga elegantsetesse kingadesse. Viis tonni tükk. King, tähendab. Jalakesed olid ilmselgelt nii hinnalised, et neid ei saanud keegi, kes hinda küsis. Ferrari-laadne värk. Need luksussääred liikusid asfaltrada pidi rannahooneni. Liiva ees peatusid. Nüüd vabanesid jalad kingadest. Luksuslike säärte juurde ilmus sama kaunis pikkade küüntega käsi ja tõstis kümnetonnised kingad üles.

      Uhh! Tegi isegi õhk ümber selliste voolujooneliste dekoratiivküüntega sõrmede. Ooo! Pöördusid pilgud, millesse oli kirjutatud iha ja kergendus – mehed tundsid täitumatut iha, nagu tutikat kabrio-Lamborginit jõllitades, naised kergendust. See oli nii kõrgest kihist kraam, et ei ohustanud neid siin millegagi. Nende liivakastis mängiti ikka omi mänge. Keegi võis ju püüda ehitada liivast torni, aga ta ei jõudnud sellega kosmiliste kõrgusteni. Isegi surnuks ei kukkunud. Nii lootusetu oli see üritus.

      Jalad jätkasid häirimatult oma filigraanset teekonda liivas. Filigraansed olid nii autoriloominguna kujundatud varbaküüned, ühtlased ja väga meeldiva kujuga varbad kui jalgade rütmiline, osav ja esteetiline liikumine.

      Jalad äratasid pehmelt öeldes tähelepanu. Kaelad venisid igast suunast pikaks ja mõnes imetlevas pilgus oli küsimus: on see võimalik, et see on tema? Ei saa olla.

      Jalad peatusid veepiiril. Nende kõrvale langes õhuline rannakott. Käed võtsid kotist rannalina ja laotasid maha. Linale heitis graatsiliselt pikali noor naine.

      Tema