September. Peeter Helme

“Vendade Lõvisüdamete” viimastel lehekülgedel nutsin nii meeletult, et ajasin sellega nutma ka oma õe …

      Ajan pintsaku selga ning soovin Evele head kojujõudmist ja veelgi paremat ärakuivamist. Ta noogutab äraolevalt, jõllitades klaasistunud pilgul arvutiekraani. “No mine siis …” mõtlen omaette ja lahkun toast. Karmenit ei paista ning astun kiirustades lifti. Pean seda tükk aega ootama ja lähen aina närvilisemaks. Pääsen siiski lõpuks ilma vajaduseta kellegi teisega lifti jagada.

      Vihm on lõppenud ja tänavad on väga märjad. Liigun ettevaatlikult kõnnitee majadepoolset serva mööda ning püüan astuda nii, et mu kannad pori püksisäärtele ei pritsiks. Raske öelda, kas see õnnestub, aga elus on ilmselgelt hullematki.

      Kinno jõuan kümmekond minutit enne seansi algust. Pileteid on küllaga, saal jääb ilmselt täitsa tühjaks ja mul on isegi natukene kahju. Kui juba kino, siis kino: popkornikrõbin ja suudlevad pubekad. Astun trepist kiirustamata üles ning peatun korraks leti ees. “Kas osta või mitte osta – on see küsimus?” lausun iseendale ja võtan lõpuks Coca-Cola, vist kolmanda täna.

      Minu koht on üsna saali keskel ja vähesed ülejäänud külastajad istuvad kõik enam-vähem ringis minu ümber. Kokku on saalis alla kahekümne inimese. Ekraanil hakkavad jooksma filmitreilerid. Vaatan neid alati mõnuga. Paari nädala jooksul ei ole nad küll jõudnud eriti muutuda, aga mis siis. Meelelahutus seegi. Pealegi osatakse treilerites jätta ka kõige viletsamast filmist mulje kui suurejoonelisest spektaaklist.

      Imen Coca-Colat ja jälgin ekraanil toimuvat mürglit, kus sajad autod plahvatavad, helikopterid põrkuvad vastu pilvelõhkuja klaasseina, mis naljakalt paindub ja lainetab, et pudeneda siis miljoniks killuks. Ammu juba vaeseomaks pekstud peategelane ei jäta ikka veel jonni … Tore, tore … Võiksin end lausa unustada, kuid paraku katkeb see kõik nagu lõigatult ja film algab.

      Tiitreid ei ole, selle asemel läheb tegevus kohe lahti ja see meeldib mulle. On intensiivsust, elu on justkui kokku surutud, kõige olulisem üles leitud ja tihendatud kujul vaataja ette toodud: valmistatud 100 % kontsentraadist. Tegelikult on see klassikaline armastuslugu. Mõjuvõimas, aga eraelus üksik mees ihaldab teise mehe naist, oma positsiooni tõttu peab ta aga tegutsema ettevaatlikult ning kasutama veel ühe kolmanda mehe abi. Edasine on omamoodi ette ennustatav – ka kolmas mees armub ning teeb otsa lahti lõpuks saabuvale katastroofile. Naine saab surma ja kõik kolm võivad oma suu puhtaks pühkida. Natuke imelik muidugi. Sest: a) kas siis maailmas tõesti teisi naisi polegi? b) miks peab see olema ikka nii, et armutakse ühte ja samasse naisesse?

      Need mõtted hakkavad mind vaevama kohe pärast filmi lõppu. Saalis istudes üritasin siiski keskenduda filmile, sest tegelikult oli temas tõesti nii pinget ja põnevust kui ka tundeid ja erootikat. Ja head muusikat. Hea muusikaga on võimalik nii mõnigi piinlik kaader kinni mätsida või kaunimaks võõbata. Tegelikult mitte ainult filmis. Elus ju tegelikult ka.

      Kahju, et ma ei oska ühtegi pilli mängida. Kui väike olin, siis unistasin sellest, aga muusikakooli minek oli viga. Ma lihtsalt ei oska, ja kõik … Eks see pillimängu õppimine on teinud mind muusika suhtes tundlikuks. Igasugust jama ma ikka ei kuula. Mingi distants peab olema. Ma ei suuda kuulata muusikat, mida teevad suvalised, ent seda enesekindlamad pubekad, kes ise ka ei saa aru, kust see tuleb, et nad ühtäkki oskavad. Ja paljukest nad ikka oskavad? Natuke jah, aga mitte küllalt, et mõista. Kodus eelistan klassikat või filmimuusikat. Eriti jaapanlasi – näiteks Akira Yamaokat ja Shigeru Umebayashit … Ja üle kõige meeldib mulle muidugi vaikus.

      Bussi astudes meenutan moe pärast, kas olen selle kuu piletiraha ikka maksnud. Olen, kindlasti olen … Leian aknaaluse koha ja tunnen eneselegi üllatuseks, et olen ikka veel nähtud filmi lummuses. Selle kurvameelne soundtrack kumab kõrvus. Ja võtmestseenid korduvad ja korduvad silme ees … Auto ette sööstev naine, meeste meeleheide, kibestumus … Aga tõesti – miks?

      Põhimõtteliselt on ju maailmas küllalt naisi, me kujutame endale tihti lihtsalt ette, et ei saa ilma ühe ja konkreetseta …

      Saame küll, on alati saadud ja saadakse edaspidigi. Aga nojah – teisest küljest ei räägigi filmid ju mitte tavalisest, vaid ikka erilisest. “Või mis?” küsin iseendalt justkui lõpetuseks. Mul ei jää muud üle, kui vaikimisi nõustuda.

      Enne kojuminekut astun veel poest läbi ja ostan “võileivamaterjali”, nagu salamisi juustu-vorsti-leiba nimetan. Ma ei kasutaks seda sõna mitte kunagi mitte kellegi teise kui ainult iseenda ees. Või vahest … Püüan mõelda, mis oleks, kui mul oleks keegi; keegi, keda ma tõesti, päriselt armastaksin, kelle ees ei oleks saladusi. Paratamatult meenub see ülikooliaegne tüdruk, kes siiski ei olnud see. SEE. Aga selline rõhutamine mulle ei meeldi. Mitte keegi ei ole SEE. SEE on fantaasia, totrus, vist ühe õudusfilmi nimi on see ka …

      Ülikooliaegne tüdruk oli lihtsalt see, keda või mida kutsutakse “noorpõlvearmastuseks”. Maksan sularahas ja laon asjad kilekotti. Surun haigutuse alla ning taipan, et kell on juba kaheksa. Päev on peaaegu otsas ja see on hea. “Jälle see SEE …” nendin endamisi, kuid mu ilme jääb loodetavasti läbitungimatuks, näolihased liikumatuteks.

      Kodus teen paar leiba juustu ja vorstiga – juutidele (Eve sõbrannale?) see ei meeldiks – ning istun postkastist toodud lehti ja reklaamlipikuid lugema. Ega neis midagi huvitavat polegi. Varem mulle ikka meeldis vaadata, mida uut ja huvitavat kõike olemas on, aga pole ju vahet, kas fotoaparaadil on kaks või seitse megapikslit või kas auto võtab seitse või kuus ja pool liitrit bensiini saja kilomeetri kohta? Lehitsen kogu mõttetuse süveneva tülpimusega läbi, vaevumata lõpuks enam isegi mitte teesklema huvi ühtviisi igavate originaalitsevate reklaamide vastu. Kunagi tundusid nad mulle põnevad. Vaatasin originaalseid ja nutikaid lahendusi ning rõõmustasin vaimukuste üle. Nüüd on see möödas. Läinud.

      Läbi. Jäänud on kõige põhilisem – kõige põnevamad tunduvad need reklaamid, kus kasutatakse kauneid naisi. Nõus, selles on midagi eriti läbinähtavalt kiimast. Mida see kakskümmend tuhat ja enamgi krooni maksvate kellade müügile ikka annab, kui minusuguse pilk reklaamfoto seksika välimusega tüdrukul mõni sekund kauem peatub? Mitte kui midagi …

      Viskan paberid käest, nõjatun tugitooli seljatoele ja jään vahelduseks hoopis tapeedi mustrit uurima. Mälun võileiba ja mõtlen, et tapeet on vana, lausa väga vana. Ilmselt kuuekümnendatest. Ta on pleekinud ja luitunud, ühest ülemisest nurgast lahti. Aga las ta olla. Nii on ka hea. Mööbel on uus ja kontrast meeldibki mulle. Ema on küll korduvalt nõudnud, et võtaksin midagi ette, paneksin uue tapeedi või kisuks hoopis maha ja värviks seinad üle, aga … aga ta on teisigi asju tahtnud. Et võtaksin naise ja saaksin lapsi. Et käiksin sirge seljaga. Et helistaksin talle sagedamini. Et sööksin tervislikult … Nagu oleks tal endal aimugi tervislikust toitumisest. Kuigi, võib-olla et isegi on. Ta ei tee ju päevad läbi muud, kui loeb naiste-, kodukujundus- ja toiduajakirju. Need ongi tema haridus ja tema intellektuaalne maailm, kui nii võib öelda. Kohati ema unustab end ja arvab tõesti, et võib säärasest allikast ammutatud “info” järgi hakata ettekirjutusi tegema. Üldiselt, jah, on ta siiski tagasihoidlik ja tunneb end vist ise ka seetõttu halvasti, et ta on “lihtne inimene”. Ema lugupidamine hariduse ees pole ju ka mitte midagi muud kui kompleks …

      Tegelikult ongi imelik, kuidas need “lihtsad inimesed” jagunevad haridusalase hoiaku põhjal kaheks. Ühed vihkavad haritud inimesi. See on isegi omamoodi loomulik. Ka mina vihkan kõiki, kes tahavad minust paremad olla; veelgi enam aga neid, kes tõepoolest ongi paremad. See on loomulik. Selline teravdatud klassiteadvus on omamoodi alalhoiuinstinkt, mis paneb meid tundma hirmu nende ees, kellel on võimeid või kellel aimame olevat võimeid, mis teevad nad meist võimsamateks. Kui otse öelda, siis kardame, et targemad/tugevamad/mõjukamad võtavad meilt ilusamad/ paremad/viljakamad naised ära.

      Aga sellele vaatamata on olemas ka sellised inimesed, kes tunnevad aukartust hariduse ja harituse ees. Ka see on tegelikult loomulik, eriti naiste puhul. Naised ju ikka otsivad paaritumiseks tugevamaid isaseid. Noh, ja haridus ei ole mitte midagi muud kui üks tugevuse tunnus. Iga ema on uhke oma poja üle, kellel on eeldused geneetiliselt täisväärtuslikuma naise leidmiseks.

      Klõpsutan korra telekakanaleid, kuid mitte midagi põnevat