September. Peeter Helme

tahab sind. Kas mu vanemad tahtsid mind? Noh, põhimõtteliselt küll, aga nad ei valinud mind. Nad valisid lapse ja see laps osutus üsna ootamatult minuks. Seega ongi mind valinud peamiselt võõrad: ülikool, mõned naised, asutus. Kummaline. “Kum-ma-line,” maitsen silpe ükshaaval enda räpasel keelel ja sülitan veel korra. Vesi kraanist voolab metsiku pahinaga ja peaks summutama minu kurgu rögisevad helid. Loputan veel kord suud, seejuures jälgides, et lips ja särk märjaks ei saaks, ning otsustan siis lõunale minna. WCst tulles põrkan Eve väikeste rindade vastu. Ta ehmub vist rohkemgi kui mina, pomiseb midagi lõunasöögist oma abikaasaga ja tormab mööda koridori minema.

      Ma ei taha temaga samasse lifti minna. Jalutan selle asemel uuesti Alo ukse juurde. Ta on veel kohal ja viipab mind sisse. “Alles ma siin olin. Mida kuradit ma teen?” Sellised laused paistavad mulle meeldivat, nendin mõrult – neis on “mehisust” ja “karmust”. “Jube, jube, jube …” Ma ei pane tähele, mida Alo vatrab. Püüan keskenduda ja saan aru, et nüüd on kõik korras, aga Alo sõnastab mõned asjad lihtsalt ümber, sest nii “olevat kombeks”. Minu töö olevat hea ja ma võin lõunale minna. Veel ütleb Alo, et võtab tööd koju kaasa ega tule enam pärast lõunat tagasi. Mind ta lõunale ei kutsu ja mul on selle üle hea meel.

      Mitte et mul oleks midagi Aloga lõunatamise vastu. Mõned korrad oleme seda teinud ja, ausalt öeldes – “Miks ka mitte? Tõesõna, miks ka mitte …” Aga täna siiski pigem mitte … Need lõunad koos Aloga on naljakad.

      Esimene kord juhtus see minu teisel või kolmandal nädalal. Ma ei saanud veel mitte millestki aru ja veetsin suurema osa ajast seadusi lugedes. Iseenesest oleksin muidugi pidanud neid teadma juba ülikooli ajal, või hiljemalt eksamite ajal, aga see valdkond polnud minu rida ning olin kuidagimoodi pääsenud. Nüüd pidin end ikkagi kurssi viima ja ega keegi seda pahaks ka pannud. Kõik olid õnnelikud, et olid ühe juristi juurde saanud ning keegi ei kujutanud ettegi, et peaksin enne tööle asumist kõike teadma. Seega – ma lugesin.

      Ühel päeval astus sisse Alo ja teatas võrdlemisi ametlikul häälel, et võiksime koos lõunale minna. Mul polnud just erilist tuju, aga andsin jaatava vastuse lootuses teada saada, mis peitub Alo ametlikkuse taga. Seda ei tea ma siiamaani. Jalutasime teineteisega sõnagi vahetamata ühte keldrikohta, tellisime päevaprae ja sõime. Alo rääkis eelmisel õhtul telekast nähtud Uganda-teemalisest dokumentaalfilmist ja küsis teel tagasi, kuidas mul sisseelamisega läheb. Mul läks hästi. Mul läheb hästi.

      Pärast oleme selliseid lõunasööke korranud. Vahel on Eve ka kaasas, aga enamasti kaob ta kuhugi oma “abikaasaga”.

      Vestlusteemad on alati samad, alati sama napid. Ning mulle tundub, et Eve ei lähe oma “abikaasaga” lõunatama mitte otseselt tema pärast, vaid pigem meie, või noh, Alo pärast. “Aga kurat seda teab?”

      Olen tagasi oma laua juures, trummeldan sõrmedega vastu lauaplaati ja vaatan üle vahepeal saabunud kirju. Ei midagi erilist. “Kas üleüldse kunagi on midagi erilist?” Maailmalõpp oleks eriline, kõik muu langeb paraku kategooriasse same shit, different day. Ja iseenesest – kui sitt on sama, mille poolest need päevadki nii erilised on? Aga ei, ma ei virise … Mul on hea. Olen õnnelik. Või vähemasti mitte õnnetu. Kordan neid kolme lauset mõned korrad ja mul hakkab hea asemel imelik. Kustutan järjekordse portsu sisutühje ja ebahuvitavaid kirju ning lähen lõpuks ometi sööma.

      Lifti jõuab mulle viimasel hetkel järele ei-tea-kust välja ilmunud hingeldav Karmen. Ta ei küsi, kuhu ma lähen, küll aga seda, kuidas ma eile koju sain ja kas ma kodus veel midagi tegin. “Imelikud küsimused,” märgin iseendale, häälekalt ütlen aga, et eile oli väga tore ja kodus ei teinud ma enam suurt midagi. Ta lausub hingeldades, et tema ka mitte, ning ma vaatan ta võimsalt tõusvat ja laskuvat rinda.

      Rohkem ei ütle me midagi, astume asutuse uksest koos välja, ning jään hetkeks ootama, et näha, mis suunas Karmen minema hakkab. Kui ta küsib, kuhu poole mina lähen, viipan otsemaid teisele poole ja ütlen, et kahju küll. Ta ütleb mulle head aega ja läheb minema. Jään natukeseks veel ta tagumikku põrnitsema, kuid hakkan vist lühinägelikuks jääma.

      Jalutan sinnasamasse keldrikohta, kus olen vahel Aloga käinud. Muidugi eksisteerib väike oht, et Alogi tuleb, aga see on ülimalt ebatõenäoline. Kui ta pohmellisel päeval ütleb, et ei naase enam pärast lõunat, siis see tähendab, et ta läheb otse koju. Koju telekat vahtima, koju masturbeerima, koju magama. “Kurat seda teab!” sunnin totrad mõtted vaikima ning küsin menüüd uurimata ühe päevaprae ja suure keefiri.

      Suur keefir ähvardab mu päeva-eelarve lõhki ajada, kuid olensenikuidagitoimetulnud.Üht-teistonkõrvalekapandud– raha, mille vanemad ülikooli lõpetamise puhul kinkisid. Ma ei lõpetanud mingite eriliste tulemustega, aga isa, kes on ise omamoodi nurgaadvokaat – nõukogudeaegse lõpetamata juriidilise haridusega “konsultant”, nagu ta end kutsuda laseb –, on ääretult uhke selle üle, et tema poeg on “väljaõppinud õigusteadlane”, omamoodi isegi suurem kui isa. Nii ta tõesti ütleb. Räägib, et poeg peab isast suurem olema! Ema tunneb aga paljude primitiivsete inimeste seas levinud ebaususarnast aukartust kõrgema hariduse ees.

      Neil polnud vähimatki kahju kinkida mulle suurem summa raha. Minul polnud ka vähimatki kahju seda vastu võtta. Ning et olin juba kingituse saamise hetkel otsustanud minna tööle riigiasutusse, ei raisanud ma raha ka ära. Natuke ikka – ostsin oma esimese ülikonna (varem olin kombineerinud viigipükse ja pintsakuid) ja jootsin ülikooli lõpetamise puhul oma sõpru. Või noh, mis sõbrad nad ikka nii väga olid …

      Nende mõtete juures söön ära viimase kergelt kuivanud servaga keedukartuli ja pühin taldrikult leivatükiga kokku hakklihakastme jäänused. Keefir on joodud ja arve maksin leti ääres. Seega pole mul mõtet enam kauaks istuma jääda. Nõjatun siiski korra küünarnukiga lauaservale ja toetan teise käe põlvele. Nii on mõnus, väga mõnus isegi … Libistan laisalt pilgu üle lõunatajate. Paari nägu tean ma varasematest käikudest, kuid enamik on tundmatud, tundmatud ja suvalised inimesed. Mitte et need tuntud näod vähem suvalised oleksid. Lihtsalt neid oskan ma kuidagi juba mingisse süsteemi asetada. Neile olen mingid lood välja mõelnud, nende elude üle fantaseerinud …

      Näiteks see paks mees seal nurgas, kes lõunasöögi kõrvale kohvi tellis … Ta on kindlasti keskastme kindlustusametnik. Pärast lõunat peab ta veel lõpetama mingid keerulised arvutused ega saa endale seetõttu lubada täiskõhuuimasust. Või see asjaliku olemisega vanem naine. Ta võib näiteks olla mõne advokaadibüroo sekretär-asjaajaja; selline vana kooli sekretär, professionaalne, korralik ja võimekas, mitte lihtsalt mingi kohvikeetja-kannukallaja.

      See mäng tüütab mind ära, pühin leivapuru sülest põrandale ja asutan end minekule. Väljas on pilves ja tuuline. Loodan enne vihma asutusse tagasi jõuda. Tee pole pikk, vaid viis minutit, ja pääsengi sissekäiguesise varju hetkel, mil taevast kostab läbilõikav raksatus, välgud sähvivad ja hakkab kallama nagu oavarrest. “Oavars,” lausun omaette, viipan logelevatele turvameestele omamehelikult ja astun lifti.

      NELJAS PEATÜKK

      Üles jõudes on tunne, et mitte kedagi ei ole. Akende tagant kuuldub ühtlast vihma. See summutab kõik majasisesed hääled. Sekretär istub endassetõmbunult ja märkamatult nurgas ja viilib küüsi. Korraks ta justkui muigab mu poole. Ma ei viitsi teda tähele panna ja möödun vaid vaevumärgatava peanoogutusega. Alo uks on kinni, nagu oligi arvata. Samuti on lukus ka minu ja Eve kabinet. Kougin taskust võtmekimbu ja avan ukse. Aken on lahti ja taevast sadava vee mühin kõrvulukustav. Seisatan ukseavas ja kuulan. “Kuulan lummatult ja aeg peatub,” lausun endale.

      Hetke pärast kostavad koridorist sammud, riputan pintsaku puu peale ja istun kähku oma kohale, kummardudes süvenemist teeseldes ennelõunaste paberite kohale. Üldiselt tuleks nad kokku korjata ja jõuangi seda tegema hakata, kui uksest astub sisse läbimärg ja üleni tilkuv Eve. Tahaksin naerda, kuid pean seda siiski liiga reetlikuks reaktsiooniks ja naeran oma sisimas nagu kassidel kombeks. Evelt küsin hoopis, mis juhtus – kuigi saan ise ka aru, mis juhtus … Vihmavari oli jäänud koju ja asutus asub ju jalakäijatetsoonis, mistõttu “abikaasa” pidi Eve laskma välja kvartali teises otsas ja just siis hakkas sadama ja ta sai täiesti märjaks …