September. Peeter Helme

Mitte midagi targemat mul ju teha ei ole. Selgub, et helistajaks on mingi Eve sõbranna. Ta kutsub teda õhtuks kuskile. Eve uurib ettevaatlikult, kas kutse kehtib ühele või kahele, ja mulle tundub, et kutsuja vist tegelikult ei taha Eve “abikaasat” näha. Eve vajub natuke ära. Pööran pilgu aknaklaasile, mille peegeldusest saan Evet veidi vabamalt jälgida.

      Vasaku käega näpib ta oma pintsaku revääri, paremaga surub aga telefoni musta toru kõrva vastu, ilme närviline ja häiritud. Ta püüab midagi öelda, kuid tundub, et toru teises otsas olija on ise ametis selgitamisega. Lõpuks kostab Eve lihtsalt mõned korrad sõnakese “jah” ning ütleb siis, et ta peab mõtlema ega ole milleski kindel. Telefonitoru paneb ta hargile vihaselt. Kuid see on siiski kontrollitud viha – “Ju ta on selliste asjadega harjunud,” mõtlen endamisi naise peegelpilti pingsalt jälgides – ning toru mitte ei lenda hargile, vaid asetatakse sinna.

      Eve sõrmenukid on telefonitoru pigistamisest valgeks tõmbunud. Ta mühatab midagi. Pööran abivalmis pilgu klaasipeegelduselt Eve poole. Minu pilku nähes teeb ta käega tõrjuva žesti ja nendib midagi selle kohta, kui nõmedad võivad inimesed ikka olla. Vabandan ja ütlen, et ma tõesti ei jälginud. Eve naeratab kibedalt ja ütleb, et ei olnudki midagi jälgida.

      Alo kabineti uks prõmmitakse kinni ja hetk hiljem astub Alo meie tuppa. Esmalt pöördub ta Eve poole, küsides, kuidas läheb. Eve kehitab õlgu ega taha Aloga rääkida. Telefonikõne suutis ta tuju vist tõesti ära rikkuda. Alo ei hakka Evet pinnima, vaatab hoopis minu poole ja ütleb surmtõsiselt ametliku häälega, et on aeg.

      Jätan Evega hüvasti ja läheme linna. Ma ei küsigi Alolt, kuhu me suundume, sest tean seda varasematest kordadest ja Alo monotoonsetest joomajuttudest. Alati üks ja seesama, alati kindel rutiin – kõigepealt paar kannu “ametnike klubiks” nimetatud õllekeldris, pärast aga üks popp baar, mida peetakse parimaks üksikute naisterahvaste leiukohaks. Minul pole seal küll veel kunagi vedanud, aga mõtlen, et kui saan veidi vanemaks, kasvatan õllekõhu ja liigun karjääriredelil pulga või paar edasi, siis võib isegi minul seal ühel päeval näkata …

      Sisenedes tellib Alo juba üle ukseläve astudes joviaalse hõikega kaks sanga ning me istume maha. Vaikime, kuni viisakalt naeratav ettekandja õlled lauda toob ning joome siis. Katsun vähemasti nüüd Aloga sammu pidada ja rüüpan temaga ühes taktis kannu poolenisti tühjaks. Siis püüab Alo rääkida tööasjadest. Mina katsun säilitada professionaalselt abivalmis näo.

      Selleks ajaks, kui järgmine kannupaar lauale maandub, on mul juba suuri raskusi. Alo räägib midagi “ülemiste korruste” survest meie osakonnale, asutuse üldisest positsioonist ning rahvusvaheliste suhete tähtsusest. Mulle meenub lugu, mida paari päeva eest rääkis Eve. Tahan seda juba jutustama hakata, kuid siis taipan, et see on meelest läinud. Bulgaarlased. Bulgaarlased … midagi oli nagu bulgaarlastega. Või olid need hoopis rumeenlased? Ja mis nendega oli?

      Vahet ei ole, kuid on üsna selge, et olen juba purjus. “Purjus, olen purjus …” kordan, lausa trummeldan omaette peas. Alo räägib.

      Mina aga lausa mudin peas aina põrisevat ainukest sõna: “Purjus, purjus, purjus …” Ma ei kuule, mida Alo räägib. Meenub hoopis, et väiksena arvasin alati, et purjusolekul on midagi pistmist purjede ja tuulega. Küsin Alolt. Ta on segaduses. Katkestasin vist ta jutu. Alo kohmab midagi, küsib siis, miks ma nii küsisin, ja räägib oma lugu edasi. Vastutus, professionaalsus … Veel mingid sellised sõnad.

      Vabandan ja lähen WCsse. “Kõlks-kõlks, kõlks-kõlks,” lollitan endamisi, üritamatagi ennast kontrollida. Teen seda paraku vist pisut liiga valjult, sest pissuaari ääres seistes tunnen endale vasakult ja paremalt suunatud pilke. Püüan end kokku võtta.

      Tagasi laua ääres, näen juba uut kannupaari ning tundub, et Alo on kuidagi kannatamatu. Selle põhjus selgub kohe. Lisaks täis kannudele seisab laual üks poolik, minu eelmine kann. Istun ja kummutan selle ühe sõõmuga tühjaks. Alo hinnang minu kohta näib tõusvat. Olen endaga rahul. Küsin Alo arvamust eilse ülevaate kohta. Alo vaatab mind tõsiselt. Tajun, et mu pilk on ilmselt laialivalguv ja kisub õliseks. Pingutan. Fokuseerin. Ka Alo silmad näivad hägused ja klaasistunud.

      Minu ümber hakkab hämarduma. Püüan arvutada, mitu õlut olen joonud. Alo muudkui räägib. Jutt käib ülevaatest. “Lahing ülemise korrusega” on enam-vähem kõik, mis läbi udu minuni jõuab. Olen joonud vähemalt viis, võib-olla ka kuus õlut. Ruumi pimedus on mõistetav.

      Lõpuks saan aru … ei, aiman, et Alo jutt on lõppenud, et minu ülevaade on kellegi juures kooskõlastamisel ja ilm selt ei näe ma seda enam kunagi. Kas tunda kergendust või mitte? Otsustan baaripuki peal kõikudes esimese variandi kasuks. Sest – üks töö on tehtud. Samas kerkib ilmselt peagi esile midagi uut … Aga sellele ei suuda ma praegu mõelda.

      Tajun hoopis mõnuga, kuidas enesekontroll jätab mind maha ja küsin Alolt, kas tal naine on. Ta vaatab mulle otsa. Tõredalt, ütleksin. Jõllitan vastu. Alo matsutab suud, ei vasta, vaid küsib hoopis ise, miks ma seda küsin. Kehitan õlgu ning ilmselgelt saab Alo sellest julgust juurde. Ta uurib, kas keegi käskis mul küsida. Olen purjus, tahan vastust ja raputan ägedalt pead.

      See on ka ülim – diplomaatilisem ei oska ma praeguses seisus enam küll olla. Tegelikult tahaksin talle hoopis käratada, et ta küsimusele vastaks ja kõik! Seda ma aga teha ei saa. Saan vaid vabandavalt naeratada. Kui see naeratus on vabandav – ma ei kontrolli oma näolihasete motoorikat enam kuigi hästi. (Miks ma nii ruttu nii purju jään?!) Mu naeratusest on vist siiski tolku, sest Alo rahustab mind sõbralike õlalepatsutustega ja ütleb, et kõik on korras. Selgub, et ta elab naisest lahus, lapsi ei ole.

      Mingil hetkel seisame tänaval ja Alo patsutab mind uuesti. Olen häiritud, alles ta tegi seda! Alo küsib, kas pean veel vastu. Püüan midagi vastata ja veidi hoiakut säilitada. Noogutan ja katsun viia jutu veidi konkreetsemaks. Küsin, kas Alo ei pea seda nõmedaks, et kipume ilma riideid vahetamata otse töölt kõrtsi. Ta ei vasta, hakkame hoopis kõndima. Liigume mõnda aega vaikides. Meist mööduvad mõned valjuhäälsed seltskonnad.

      Selgitan oma pintsakureväärist kinni võttes, et see on mu ainus ülikond. Alo ütleb, et keegi ei pane midagi tähele. Saan aru, et ta mõtted on homsel matusel. Vaatan pingutades ja vasakut silma kinni surudes kellaosuteid ning püüan homsele mitte mõelda. Samal ajal kahaneb tänase ja homse vahe hirmuäratava kiirusega. Tulemus saab olla vaid üks – peavalu, külma higi joad, närvilisus … Nagu alati.

      1

      Vt. raamatu lõppu.