September. Peeter Helme

– millised on minu õhtused plaanid? Osta kilekotitäis purgiõlut ja minna koju telekat vahtima ja masturbeerima? Või kui üritaks tabada mõnda oma ammu mittenähtud sõpradest? Aga see tähendaks samuti õllejoomist. Lisaks veel enda elust jutustamist. Tema elu kohta küsimist … Kuidas minul läheb ja kuidas temal, kas naine on võetud, kas auto ja maja-ridaelamuboks-korter äärelinnas olemas? Ei … Vastan, et plaane pole. Alo ütleb, et tal ka mitte ning võiksime linna minna ja mõned “kannud” teha. Noogutan ja avan keldrikoha ukse.

      Tellime kumbki ühe suure õlle ja päevaprae. Alo mõmiseb midagi viletsa toiduvaliku kohta, kuid lauda istudes ta tuju paraneb. Mõneks hetkeks süveneme kumbki õllesse. Tunnen, kuidas see mulle pähe lööb ja ühtlasi ettevaatusele manitseb. Püüan endale sisendada, et enne õhtut ei tohi ma rohkem ühtegi võtta, ja ootan kannatamatult toitu.

      Alo mõtleb samal ajal valjult – ilmselgelt rohkem iseendale kui minule heietab ta selle üle, kes võivad ilmuda homsele matusele. Selgub, et päris paljud meie asutusest. Aga eks Kalju oli seal kaua ka. “Kui mina peaksin surema, tuleks ilmselt ainult Karmen kohale,” mõtisklen edevalt, kuid saan ise ka aru, milline jaburus see on.

      Saabuvad päevapraed ja võin oma mõttelõnga katkestada. Üks hakklihapall kahe kartuli, peamiselt hiina kapsast koosneva salati ning hallikasroosa kastmega ei näe tõepoolest just võimsa portsjoni moodi välja, kuid ma ei viitsi viriseda ja hakkan sööma. Miskipärast ei lausu ka Alo midagi.

      Alo matsutab. Mina võib-olla nätsutan pisut, aga üldiselt püüan selliseid asju vältida. Ma ei tõsta pilku, kuid tean, et Alo küünarnukid on laual ja nuga ta ei kasuta. Varsti küsib ta, kas võtan veel ühe õlle. Raputan pead ja jään endale kindlaks ka järgneva küsiv-imestava pilgu all. Ta tõuseb ja jalutab leti äärde. Laual pole ei pipart ega Tabascot, kuid leti äärde pole mul ka tahtmist minna. Püüan lihtsalt kiiremini ära süüa ja mitte mõelda toidu maitsele. Mitte et sellel midagi väga viga oleks. Lihtsalt cava, viinamarjad ja õlu ei ole hea põhi lõunasöögi jaoks.

      Mõtlen eelseisva õhtu peale ning otsustan, et joon ennast siiski võimalikult ruttu täis. Mitte isegi vastikusest Alo vastu. Pigem tülgastusest iseenda vastu. Kardan, et kainena mõjun üleoleva, külma ja kinnisena. Kui aga purju jään, saame Aloga ehk isegi jutu peale. Ja kui peaks lausa väga hästi minema, viskab ta mind ehk isegi taksoga koju. Alo ei ela minuga küll päris samas kandis, kuid joogisena on tal kalduvus suuremeelsusesse. Kui Alo taas toolile räntsatab ja uue õlle tuhmi kolksatusega enda ette lauale asetab, kinnitan endale: “Jah, just nii ma teengi.”

      Kahvliga tema õlleklaasile osutades selgitan, et ei võtnud veel ühte seepärast, et ei jõudnud hommikust süüa. Alo noogutab mõistvalt, kuid viibutab seepeale sõrme ja ütleb, et õhtul ta mind küll niisama lihtsalt minema ei lase. Luban, et ei kavatsegi desertööri mängida.

      Hetkeks sigineb vaikus ja ma küsin, kas Alo “Elementaarosakesi” on lugenud, mispeale ta vangutab pead ja püüab mingit nalja teha. Küsib vist, kas neid pole ülelugemiseks liiga palju. Naeratan enda meelest viisakalt ja räägin lühidalt, millest see raamat on. Alo joob õlut ja punnitab silmi. Taldrikud koristatakse ära. Trummeldan korraks ennastunustavalt sõrmedega laual, kuid katkestan selle kohe. Alo vist ei märganud küll midagi. Ta joob kiirustades õlut ja vaatab vahepeal kella. Ma ei ütle midagi, kuid ta seletab ise, et talle meenus üks oluline telefonikõne. Liigume peagi tagasi.

      Tänaval muutub Alo üsna jutukaks ja arutab õhtuseid plaane. Mõtlen, et kas tal naist ei ole, ja ükskõik kui palju ma ka pingutan, ei suuda ma seda välja mõelda. Sõrmust ei ole ma märganud, ent kahtlaselt paljudel kordadel nädalas lahkub ta töölt kiirustades, täpselt kell viis. Samas ta ka joob üsna palju. Otsustan õhtul selle kohta natuke uurida – kui peaks meeles püsima, muidugi.

      Liftist väljudes kutsutakse Alo kohe teise osakonda mingit pakilist asja arutama ja ma leian end sekretäri laua juurest üksinda. “Mis ta nimi on?” kargab korraga pähe täiesti ootamatu küsimus. Linda või Liina? Sirje või Sigrid? “Ei, oma peaga ma seda välja ei mõtle,” nendin iseendale ja kratsin pärastlõunaselt torkivaks muutuvat habet.

      KUUES PEATÜKK

      Oma tuppa minna pole mul vähimatki tahtmist. Sekretär vaatab mulle juba kahtlustavalt otsa. Küsin seepeale kobavalt sõnu otsides ja veidi hajameelsemalt, kui tahaksin, ega ma oma palvega homse osas peale ei käinud. Tundub, et ta on cava’st toibunud ja raputab rõõmsalt pead. Noogutan omakorda vastuseks ja räägin poolihääli, kuidas pean Aloga õhtul jooma minema ning et ma ei tea isegi, kas tahan seda või tunnen end sunnituna.

      Sekretär muigab häbelikult ja klõbistab arvutiklahvidega. Palun talt ühe Coca-Cola ning, saanud pudeli kätte, kulistan ahne sõõmu. Küsin sekretärilt, kellel pole ilmselgelt plaaniski minuga pikemat vestlust arendada, kas Eve on veel siin, kuid ta raputab lokkide lehvides pead ja lisab, et pole õrna aimugi.

      Lähen siis oma toa poole. Uks on lahti ja Eve on kohal. Tunnistan talle, et olen pooleldi purjus, mispeale ta osutab väljasirutatud käega ja küsival ilmel koridori. Noogutan. Ütlen, et loomulikult Aloga, kellega siis veel? Eve tunnistab, et on alles nüüd hakanud ennelõunasest “mullijoogist” üle saama ega taha alkoholile mõeldagi. Ütlen, et mina paraku pean ja neelan veel Coca-Colat.

      Istun laua taha ja jään kuvarit jõllitama. Ühtegi ideed ei ole. Eve küsib midagi. Ta tahab teada, kas keegi on veel seal. Küsin, keda ta mõtleb ja kus see keegi olema peab. Eve peaaegu et turtsatab ja ütleb, et muidugi mõtleb ta Siirit. Ma ei saa mitte midagi aru ja ütlen seda talle. Eve ohkab korraks, toetab pea kätele ja ütleb, et Siiri on meie sekretär. Noogutan äraolevalt.

      Eve tõuseb püsti ja lippab minema. “Näed, kui lihtne see oli,” lausun endale võidurõõmsalt, kuid saan samas aru, et selleks puudub vähimgi alus – ma ju ei meelitanud sekretäri nime Eve käest välja. See oli puhas juhus. Ikkagi ei riku tõdemus mu tuju. Pigem isegi laseb mul tunda end moraalselt puhtana. Kuigi ka see on veider.

      Joon pudeli tühjaks ja viskan paberikorvi. Plastmass koliseb õõnsalt. Tuleb Eve. Tal on käes avatud Coca-Cola pudel ning ta kurdab, et kõik joogid on soojad. Kehitan õlgu ja mõtlen, kuidas töötegemist vältida. Helistan veel korra reisibüroosse. Ulvi kinnitab, et kõne on asjatu, kõigega tegeletakse ja ta informeerib mind esmaspäeval ise juba meili teel. Vastan asjalike ja hõivatust teesklevate jah-idega ning panen toru hargile, olles lõpetuseks valju häälega öelnud, et kõik on selge. Viskan vargsi pilgu Eve poole, kuid ta ei pane mind tähelegi. Omamoodi on ju seegi märk triki õnnestumisest.

      Trummeldan korraks sõrmedega lauaservale (aga hästi vaikselt) ja teen veel ühe telefonikõne. Lattu. Küsin, kas nad saavad meile saata uusi registraatoreid, kõlades seegi kord ametliku ning professionaalsena. Ja siis helistan veel transpordibüroosse ning annan enda ja Alo jaoks tellimuse – et saaksime reisipäeva hommikul sõita lennujaama asutuse autoga ega peaks taksodega jahmerdama.

      Need mõttetused tehtud, ei ole ikka veel möödunud viit minutitki. Kummaline, kuid see on vist esimene kord, kus ma tõepoolest kannatamatult Alo järele ootan. Küsin Evelt, kas ta teab, mis nõupidamisele Alo ootamatult kutsuti. Evel pole õrna aimugi. Korraks käib peast läbi mõte minna Karmeniga lobisema, kuid ma ei viitsi. Lõunasöök ja joodud õlu on teinud mind uimaseks. Karmen mõjuks liiga energiliselt. Sekretär – Siiri, nüüdsest alates, tõotan endale – on aga vist tõesti hõivatud. Parem teda mitte segada. See võib jätta vale, ebaprofessionaalse mulje. Lasen parem pilgul libiseda üle uudistelehekülje, kuid ka seal pole mitte midagi huvitavat. Aeg venib …

      Lõpuks kuulen koridorist Alo samme ja olen äärepealt juba valmis püsti hüppama. Jään kõrvu kikitades ootama ja klikin hajameelselt suvalisi internetikülgi. Alo toa ukse lukk klõpsatab, uks avaneb ja heli järgi otsustades jääbki avatuks. Tõusen aeglaselt ja jalutan sinna.

      Alo otsib midagi oma laualt, kuid on näha, et see teda eriti ei huvita. Kuuldes kedagi sisenemas, tõmbub ta hetkeks pingule, kuid rahuneb mind nähes kohe. Ta selgitab, et peab kellelegi veel ühe paberi andma ja siis võime minna. Noogutan ja kõnnin oma tuppa tagasi.

      Eve küsib, kas toimub midagi, kuid ma raputan