Kogu moos. Peeter Sauter

vaikselt.

      Keldri seina ääres seisis suur paksust vineerist tahvel. Ta tahtis, et ma seda püsti hoiaksin, kui ta servad höövli ja raspliga üle laseb. Ma sain aru, et ta oleks seda väga hästi ka üksi saanud teha, aga ta ei tahtnud üksi olla. Tahtis, et me koos midagi teeksime. Et mu abi tegelikult vaja polnudki, tegi mind tõredaks.

      Hoidsin tahvlit püsti. Tema käis selle ümber, sihtis silmaga siit-sealt, vilistas ja laulis siis vaikselt: “Ah sa poiss, seda sa ei tea,” pidas korraks pausi, et silmaga sihtida, ja lõpetas: “Kuidas su õnn veel õitseb pea.” – “Vot sedasi,” ütles ta. Ma ei tea selle laulu teisi sõnu, alati laulab ta ainult neid kahte rida.

      “Noh, tegid ära selle külje või?” küsisin ma.

      “Pöörame teise külje,” ütles ta järsult, nagu see olnuks mingi suur ja tähtis otsus.

      Olin nii tõre, et ei küsinud, mille jaoks ta selle tahvli toonud oli.

      Pöörasime teise külje. Kui ta mu juures seisis, tundsin, et ta oli joonud küll. Teadsin seda niigi.

      Hoidsin siis jälle kinni ja ta käis raspliga selle serva üle. Siis võttis veel liivapaberiklotsi. Ta ei kiirustanud. Ta ei vaadanud mulle otsa. Nägu punetas. Korraga ta ütles: “Ma ei saa aru, poeg, miks sina tööd ei armasta.” Ma ei öelnud midagi.

      “Nojah, see on ju kena ala, millega sa tegeled, aga…” Ta tegi mõtliku näo. Aga ei mõelnud midagi. “Sul on kohe nagu vastumeelt kodus midagi teha.” Olin vait. Ei vaadanud ta poole. Vaatasin ringi ja püüdsin oma olemisega näidata, et ta saaks seda kõike väga hästi ka üksi teha.

      Teiste tööd on vahel päris ilusad, kui vaadata, ehkki tihti vaatad lihtsalt vigu ja seda, kuidas nad on tehtud. Enda piltide tegemine on enamasti orjatöö. Miks? Alguses, kui ma esimesi pilte tegin, ei olnud ju. Siis oli päris huvitav. Nüüd on nagu seesmine soov või kohustus head pilti teha ja see väsitab ära. Peab tegema lihtsalt niisama, lihtsalt päevast päeva töötama, midagi tegema, siis tuleb teinekord nagu kogemata ka mõni ilus pilt. Aga ei, kui ma jätaksin nüüd kõik lihtsalt niisama peale, siis ei teeks ma enam üldse midagi. Ei viitsiks.

      Ja vahel tundub, et see, mida foto suudab teha, on siiski väga piiratud.

      Ja vahel, et nende kitsaste piiride sees on lõputud võimalused, tohutud sügavused. See on siis, kui on juhtunud midagi lihtsat, ehtsat ja iseseisvat, kui fotograaf oma teadmiste ja oskustega on ainult vahemees.

      Aga kitsaid piire märkad siis, kui ilmutilõhnast tüdinud, astud oma fotonahast välja ja vaatad kogu fotondust otsekui kõrvalt. Milleks selle väikese mänguasjaga nii palju vaeva näha.

      Väiksena sain ma kogu elunahast nagu välja astuda ja eluvärki kõrvalt vaadata. Nagu läbi mingi loori, ja samas oli kõik palju selgepiirilisem, väljajoonistatum kui muidu. Ja väga hästi oli näha, milles on tõelist. Vähestes asjades oli. Enam ei tule see välja. See juhtus ilma minu püüdmiseta, iseenesest. Enam ei juhtu. Võibolla sellepärast, et nüüd ma tahaks, et see juhtuks, aga siis lihtsalt juhtus.

      Kui välisukse lahti tegin, kuulsin, et köögis mängib raadio, ja hirmus kõvasti. Tuli see laul – roolin, roolin, roolin nagu jaksan, või –kroolin, kroolin, kroolin nagu jaksan, ma ei tea, kuidas need sõnad on. Mõtlesin, et köögis pole vist kedagi, ainult raadio mängib. Tirisin saapad ära, tõmbasin jope luku lahti ja lükkasin köögiukse pärani. Isa istus köögilaua taga. Ta ees laual oli puust lõikelaua peal pann. Pann oli rasvane ja tühi. Ta oli endale muna ja vorsti praadinud ja selle ära söönud. Nüüd ta istus, sõrmed vaheliti, käed laual, vaatas õue ja mõtles midagi või istus niisama. Tuhatoosi serval suitses sigaret. Ma ei tea, miks muusika nii kõvasti mängis.

      Ta ei saanud kuulda, et ma ukse lahti lükkasin, aga pööras ikkagi pead ja vaatas mulle otsa. Ma tegin suu lahti, et midagi öelda, võibolla tere päevast, ma ei tea, mida, ja panin suu uuesti kinni. Nagunii poleks midagi kuulda olnud. Vaatasime mitte midagi ütlevate pilkudega teineteisele otsa. Siis tõmbasin ukse kinni, võtsin jope seljast, riputasin varna ja läksin oma tuppa.

      Istusin laua taga ja mõtlesin, mida peaks tegema, siis mõtlesin, mida tahaks teha, ja kogu aeg kuulsin muusikat ja see ei lasknud mõelda. Istusin niisama. Võtsin kapi alt karbi vanade kontaktkoopiatega ja vaatasin neid. Ma ei otsinud midagi. Vaatasin üsnagi niisama. Muusika mängis ikka. Nüüd tuli teine lugu, vene keeles. Selles lauldi: ulõbnitjes kaskadjorõ. Panin karbi kontaktidega lahtiselt põrandale, läksin kööki. Lükkasin köögiukse lahti ja astusin toidukapi juurde. Ma ei vaadanud isa poole, aga nägin, et panni enam laual polnud. Nüüd olid laual kruvikeerajad, isoleerpaela rull, näpitsad ja veel suuremas koguses igasuguseid kidinaid-vidinaid. Isa parandas vist midagi, ma ei saanud küll aru, mida. Ta ees laual oli lahtivõetuna mingi riistapuu sisu. Vaatasin toidukapis ringi ja ei tahtnud sealt midagi. Riiulil oli hapukurgipurk. õngitsesin endale ühe kurgi. Isa ei vaadanud töö juurest üles, mina ei vaadanud otse isa poole. “Isa, kuule,” ütlesin vaikselt. Ta ei liigutanud pead. Hammustasin kurki ja jälgisin teda silmanurgast. Ta oli väga oma tööjuures. Marssisin tagasi oma toa poole. äkki jäi muusika vait.

      “Poiss.”

      “Mis sa tahad.” Ma jäin seisma.

      “Kes külmutuskapi ukse kinni paneb?”

      Jalutasin tagasi ja viskasin ukse kinni. Kui ma olin poolel teel oma tuppa, hakkas muusika uuesti mängima. Väga kõvasti. Seisin keset tuba, ei teadnud, mida teha.

      Panin grammerile ühe sümfooniaplaadi ja keerasin heli nii valjuks kui võimalik. Panin karbi kontaktidega kinni ja uuesti kapi alla. Istusin laua taha, võtsin alumisest sahtlist paar pilti ja hakkasin neist kollaaži lõikama.

      Olin lõikamisega ametis, kui uks lahti läks. Ema seisis uksel ja karjus midagi. Keerasin muusika vaiksemaks ja küsisin, mis on.

      “Hulluks olete läinud, üks istub köögis, teine siin, mõlemal kastid mängivad üksteise võidu. Mina olen terve päeva tööl olnud, ma tahan rahu saada.”

      Panin grammeri kinni. Istusin laua taha ja lõikasin edasi. Ema vaatas ja tõmbas siis ukse kinni.

      Ärkasin sellest, et keegi rääkis kiiresti falsetihäälega.Väga erutatult. Nagu nutune hääl. Tundus võõras hääl. “Kas keegi on meil külas,” mõtlesin ma. Falsetihäälele vastati vaiksemalt: vaiksemalt, aga jõuliselt ja vihaselt, läbi hammaste. Ma hakkasin aru saama, et need on isa ja ema, ja isa vist nutab. See kõrge hääl oli isa hääl. Lamasin silmad lahti ja kuulasin. Nad rääkisid all köögis, ma olin üleval ja ma ei saanud sõnadest eriti aru. Ma ei püüdnud saada.

      Magasin kaua. öösel olin tööd teinud. Oma pilti ja siis ühe juubeli tiraaže. ärkasin sellest, et tuba oli üsna valge. Valgus ei lasknud enam magada.

      Vannitoapeeglis oli nägu tusane. Lasin julga pastat hambaharjale ja torkasin harja suhu. Liigutasin harja edasi-tagasi ja mõtlesin, kui nüri on iga päev täpselt samu liigutusi korrata. Aga asi pole liigutuste kordamises, vaid tujus, sest vahel on just see liigutuste kordamine nagu vaikne muusika. Loputasin suu, lasin vee suust väljaja vaatasin jälle peeglisse. Vaatasin mitu sekundit ja ei mõelnud midagi. See vaatamine oli valge vahe, sest kui ma ära pöörasin, ei mõelnud ma enam endisi mõtteid ega polnud ka unine. Tuli selle päeva järgmine heli.

      Solberdasin vannis ja otsisin öösel tehtud pilte. Juubelipilte ma ei vaadanud, ehkki tundsin inimesi, kes nende peal olid, ja seal oli ka päris kentsakaid kaadreid. Aga mul on igasugu juubelipiltidest kõrini. Minu pilt oli allpool. Leidsin need üles. Variandid sellest pildist. Need tundusid nadid. Mõtlesin, kas võtta nendega veel midagi ette. öösel oli pilt üsna kena, aga nüüd oli odavapoolne ja nadi. Korjasin oma pildi välja ja toppisin prügikasti. Ja see tõstis tuju. Ma teadsin, et võtan ta uuesti ette.

      Lükkasin köögiukse praokile. Isa tegi jälle laua taga mingit nikerdust. Aga parajasti ei teinud ta midagi, sest oli taburetil tagasi nõjatunud, selg vastu seina, ja urgitses tikuga hambaid. Ma kõhklesin, kas minna kööki või ei.

      “Kas lehed on tulnud,” küsisin ma.

      “Mine vaata.”

      Tõmbasin ukse