Kogu moos. Peeter Sauter

madal plekist siiber, valget emailivärvi ja must rant servas. Torkasin siibri Jo Jo ette kušetile ja ta oksendas. Peale esimest okset puhkas ta natuke ja lasi silmad kinni. Maost üleskerkiv okse pani ta keha lainena liikuma, paiskus suust väljaja langes ladinal siibrisse. Jo Jo hoidis siibrit sangast. Siiber hakkas põrandale libisema. Haarasin kinni. Mu parem käsi hoidis ikka termosetopsikut ja raamatut. Jo Jo lasi end kušetile külili. Ta põsk jäi siibriäärele. Vaatasin põrandale. Okset oli maha läinud. Siiber seisis Jo Jo põse all tugevasti. Ma küünitasin ja võtsin peatsist väikese lina ja viskasin okse peale põrandale. Jo Jo tõstis veidi pead ja oksendas veel. Nüüd tuli okset vähem ja see oli täiesti vedel. Jo Jo sülitas mitu korda. Ta ei jaksanud enam sülitada ja lasi ilal suunurgast kaussi voolata. Ta lesis silmad kinni, ja hingeldas.

      Puudutasin ta õlga. Ta vaatas mulle otsa. “Kas okset enam ei tule?”

      Ta raputas pead ja nõjatus tagasi.

      “Tahad vett või kohvi?”

      Ta raputas pead.

      “Puhka siis.” Ta pani silmad kinni.

      Pühkisin põranda puhtaks. Läksin siibri ja kaltsuga kempsu. õde istus koridoris. Ta vaatas mind küsivalt.

      “Ta oksendas.”

      Õde tõusis. “Andke see minu kätte.” Õde võttis siibrist kinni.

      “Ei ole vaja.” Ma hoidsin siibrisangast kinni.

      “Andke siia, see on minu töö.” Lasin sanga lahti.

      Õde läks siibri ja lapiga kempsu. Ma istusin koridoridiivanile.

      Mõtlesin, et miks ma olen nii kindel, et kõik läheb hästi.

      Olen kindel või ükskõikne. Aga kui laps sureb? Jah, ei tea. Varem või hiljem sureb taju nagunii. Ma sündisin, elan, suren. Ei, see pole see. Ma ei tea oma sünnist ega surmast ega saagi teada. Tean juhuslikke asju. Kas midagi oleks teisem, kui see oleks minu laps? Ei tea. Mis oleks teisem? Miski oleks. Miski oleks teisem, kui suvaline detail oleks teisem. Oleks ma näinud taksojuhi raamatut, oleks ma ostnud ühe lonku, oleks olnud teistsugune ilm. Mis! Lendaks kärbes läbi koridori. On just see. See on just. Just see on. Ja järgmine hetk on just see, mis ta on. Mis järgmine hetk, aega ei ole. Haigutasin. Aega ei ole, aga mis on?, mida siis on? Susa on mu laps ja ma ei tea, kes Susa sündimise juures oli või kuidas ta sündis, nüüd ma olen siin, aga ma võin Jo Jo juurest ära minna ja laps ei näe mind ja ei saa teada, et ma olin siin, kus ta sündis, kus siin?, ta ei tea ka ruumi, ei tea termosetopsikut ega okselappi. Muidugi. Haigutasin. Kus nad suitsu teevad? Mis see teine mees seal kempsus käis? Ja milline termosetopsik on siis, kui ma suren? ükskõik. Muidugi ükskõik. Kas ta lahendas ristsõna edasi või viskas narile külili? Mis pole ükskõik? Kuidas koheldakse. Nad on head automehhaanikud. Kuidas suhtled. Et jääks hea tunne. Tavaline tegu võib olla täiuslik. Tavaline olemine võib olla täiuslik, kui üldse miski. ära kasuta selliseid sõnu. See rikub. Kas rikub? Ei tea, miks. Las olla täiuslikkus, surematus, ajatus. See ei tähenda midagi ega riku midagi. Miski ei saa kohustada. Haigutasin. Katsusin suitsupakki. õde tuli tagasi. Ta andis mulle puhtakspestud siibri.

      “Neid lappe teil seal ikka on?”

      “Jaa. Tänan.”

      “Plika tuleb teil.”

      “Ahah.”

      Õde istus laua taha. Panin siibri oma jalgade juurde diivani alla.

      “Millal ta sünnib?”

      “Siis kui sünnib.”

      “Ta on väsinud.”

      “See on loomulik. Laps magab?”

      “Jaa.”

      Õde hakkas pabereid täitma. Jätsin siibri põrandale ja läksin kempsu.

      Lükkasin potikaane üles ja tegin püksiluku lahti. Mul polnudki häda, aga piss tuli ja tuli ja tuli. Piss lõppes peenikese soruga ja mul oli hea tunne, nagu oleksin midagi head ja olulist ära teinud.

      Torkasin suitsu suhu ja vajutasin prügikasti jalaga lahti. Püksid olid seal. Pistsin suitsu pakki tagasi ja võtsin prügikastist püksid. Vähene sitt tuli vee all pükstelt maha. Seebitasin ja hõõrusin. Pükstel olid väikesed liblikad ja need meeldisid mulle. Väänasin püksid kuivaks ja vaatasin peeglist oma nägu. Habe ajamata.

      Astusin mööda koridori ja hoidsin pükse rusikas. Võtsin mööda minnes siibri ja läksin palatisse. Jo Jo seisis väikese valge metall-laua ääres. Ta hoidis lauajalgadest kinni ja lasi kükki. Kui ta ennast püsti hakkas lükkama, tuli laud kolinal talle järele. Jõudsin teda toetada, enne kui ta selili oleks kukkunud. Plekist siiber kukkus mu käest põrandale. Jo Jo tõusis, pööras ennast minu poole, naeratas valusalt ja võttis mu käsivartest. Ta pilk keskendus ja ninasõõrmed paisusid. Ta surus hambad kokku. Jo Jo toetus mu kätele, lasi end kükki ja tõusis. Susa mõmises. Jo Jo ninaots oli terav ja silmad kissis ja hambad ristis. Ta hingas pahinal läbi nina. Ta toetus mu kätele, lasi end kükki ja tõusis püsti. Ta pilk libises üle pükste mu peos.

      Jo Jo lasi mu kätest lahti, hoidis kätega suurt kõhtu ja komberdas mööda palatit. Ta jalgade vahelt kukkus väike tükk sitta põrandale. Ta peatus sünnituslaua juures ja toetus selle servale. Läksin Susa juurde. Susa oli end külili keeranud ja hoidis mutti kaisus. Korjasin maast siibri ja panin kušeti serva alla.

      Jo Jo tuias mööda palatit. Sünnituslaua kõrval põrandal oli väike sitatükk. Laotasin püksid radiaatorile ja vaatasin, kas Jo Jo astub sita sisse. Ta nägi sitta maas ja astus sellest mööda. Ta puudutas asju, millest möödus: puudutas seina, kraanikaussi, teist kušetti, valget metallkappi, väikest kõrget valget lauda, lastekaalu.

      Jo Jo võttis kraanikausiservast kinni ja kummardus ette ja ütles: “Tat-tat-tat-tat-tat.” Ta vehkis vasaku käega, ma ei teadnud, kas mulle. Läksin ja võtsin käest kinni. Ta surus laupa vastu kraanikausiserva, lasi end poolkükki ja halises. Panin teise käe talle kaenla alla. Vaatasin Jo Jo juukseid kraanikausis.

      Jo Jo ajas end aegamisi püsti ja komberdas kušeti peale. Ta heitis selili ja hoidis jalgu põlvest konksus ja harkis. Vaatasin jalgade vahele. Kitliperse oli sitane. Paljad sääred ja reied olid kõhnad, lõdvad ja väsinud. Võtsin kušetipeatsist linatüki. Pühin sellega põrandat? Patsutasin Jo Jo kõhna reit. Vitt oli paisunud paksuks, läikivaks ja sinakaks. Sitaauk oli pundunud seest välja.

      Pühkisin lapiga ettevaatlikult kannikaid ja kannikatevahet. Tõmbasin alt üle väljapundunud sitaaugu ja Jo Jo haaras mu käest. Keerasin lapi kokku, vaatasin, kuhu see panna, ja viskasin kušeti alla. Raamat oli lahtiselt põrandal maas. Võtsin voodipeatsist lina ja laotasin Jo Jole tagumiku alla. Vaatasin palatipõrandat ja sitatükke. Jo Jo hoidis kõvasti mu käest. Vaatasin raamatusse.

      “…ainustki piiska sellest ei langenud kohutava lehtri suhu, mille sisemus, nii kaugele kui pilk mõõta suutis, oli üksainus sile, särav ja pigimust veesein, umbes nelikümmend viis kraadi horisondi poole kaldu, mis peadpööritava kiirusega üha ringiratast tiireldes paiskas õhku mingi kohutava hääle, pooleldi karje, pooleldi möirge, mida isegi võimas Niagara kosk iial oma surmaheitluses taeva poole ei saada…”

      Uks avanes. Seal oli naine, keda ma polnud veel näinud. “Kuidas siin läheb?”

      Vaatasin talle otsa ja ei osanud midagi öelda.

      Naine vaatas põrandale. Ta jäigastus ja võttis kušetipeatsist linatüki. “Mis te olete siin teinud.” Ta korjas maast väikesi sitatükke. “Kodus te ju nii ei tee.” Ta võttis uusi linu ja pesi sitased kohad üle.

      Ta viskas linad prügikasti. “Hea küll. Te võite ringi käia, aga ärge nii tehke.” Ta tuli Jo Jo juurde. “Näidake, mis teil seal siis on.” Ta pehmed käed tõmbasid vitu laiali ja lasid tagasi kokku. Käsi paitas kõhtu. “Nojah,” ütles ta, “ärge te mul enam põrandat määrige.” Ta vaatas raamatut põrandal.

      “Ei,” ütlesin ma.

      Naine läks välja.

      Ma sirutasin istudes jalgu ja sirutasin selga. Korjasin kušeti alt