Kogu moos. Peeter Sauter

küll, lähme siis koju. Sünnita teine kord.” Jo Jo vaatas kõrvale ja tal tuli silmadest paar pisarat. Viisin topsiku kraanikausi juurde tagasi.

      “Jo Jo,” ütlesin, “tahad, ma loen sulle raamatut. See võib sul veel igavene hulk aega võtta. Ole kõva.”

      “Ma ei jaksa.”

      “Kui sa püüad, siis on titel kergem. Siis ta ei pea seal kitsas emakakaelas nii kaua pusima.”

      “Ma püüan siis.”

      Keegi astus kiiresti ja asjalikult sisse. See oli keemiliselt lokkis, keemiliselt blond paks naine.

      “Tere, mitmes sünnitus.”

      “Esimene.”

      “Abort on olnud.”

      “On.”

      “Mis kell hakkas?”

      “Üks.”

      “Kohe vaatame.” Ta võttis pakist kummikinda ja tõmbas kätte. “Nüüd teen natuke haiget.” Jo Jo vaatas minu poole ja ma noogutasin. Arst lükkas näpud vittu. Jo Jo krimpsutas nägu. “Ega tea,” ütles arst. “See võib varsti kohal olla. Mina lähen ära valvetuppa. Aga siin koridoris on õde. Nii et mees kutsub, kui on vaja.” Ta tõusis ja sikutas kinda käest. Ma kõhklesin, kas tõusta või istuma jääda ja jäin istuma. Arst kadus sama asjalikult ja konkreetselt. Märkasin, et üks praktikant oli tal kogu aeg sabas liikunud.

      “See oli nagu hea automehhaanik.”

      “Ma ei ole auto.”

      “Mis seal nii väga vahet on.” Käisin ja tõmbasin Susal teki lõuani. “Ei tea, kas arstil on raskem sünnitada. Ta teab, mis viltu võib minna.” Noored tüdrukud tulid mingite kandikute ja nutsakutega. üks neist pani peotäie väikesi luitunud haiglalinu Jo Jo peatsisse. Jo Jo pani silmad kinni ja lasi pea küljele vajuda, nagu kavatseks ta magama jääda. Astusin tüdrukute juurde, kuigi mul polnud midagi vaja.

      “Ma laseksin osa tulesid ära?” Tabasin, et rääkisin hästi vaikselt. Susa magas.

      “Palun.” Tüdruk läks ise lüliti juurde. Ta klõpsutas lüliteid.

      Kustutas tulesid ja pani jälle põlema. Nüüd oli ruumis hämar. Tüdruk vaatas mulle otsa, mulle tundus, et huviga.

      “Kas nii on hea?”

      “Jaa.” Mida veel küsida? Ei midagi.

      Jo Jo hakkas ägama ja ma läksin ta juurde. Praktikandid lasid jalga. Mulle tundus, et Jo Jo tahtis end kägarasse tõmmata ja ma toetasin teda kuklast. Ta hoidis valusasti mu käest, vaatas lakke ja ägas. Ta punnitas algul kõhulihaseid ja läks siis üleni pingesse.

      “Aah,” ütles ta, kui see järele andis.

      “Hinga sügavalt.” Ta hingeldas niigi. “Noh, kas punnid veel või?”

      Ta surus oma nina vastu mu käsivart. Tundus, et ta üritas oma häält tagasi hoida.

      “Karju, kui tahad.” Ta ei vaadanud mu huuli. Ta punnitas ja ägas kõri põhjast ja lasi end siis lõdvalt narile. Ta pani silmad kinni ja tegi paari hetke pärast lahti.

      “Ma ei jaksa. Ma ei taha.”

      Vaatasin talle otsa.

      “Ma ei jaksa, kui see jälle tuleb. Kas kedagi teist ei ole siin palatis.” Ta pööras pead ja vaatas ringi. “Susa on seal.”

      “Ei ole. Aga ühed sünnitavad kõrvalpalatis.”

      “Ei saanud aru. Korda.”

      “Ühed sünnitavad kõrvalpalatis. üks mees ja üks naine.”

      “Ahaa. Ma pean sitale minema. Kas sa tead, kus see on?”

      “Ei tea. Kas ma lähen küsin?”

      “Jaa. Ei, oota, ma tulen ka.” Ta ajas end istuli ja otsis nõrkade jalgadega nari alt susse. Lükkasin sussid ta jalgade juurde ja aitasin ta püsti.

      Koridoris polnud kedagi. Kõrvalpalatist kostis õhkimist ja uks oli irvakil. Seal liikus inimesi. Jo Jo puukingad klobistasid rahutult koridori kivipõrandal. Paokil uksega palatist kostis hele kisa. Ikkagi oli see filmilik – ja just nii, et näha polnud, aga kuulda oli. Vastsündinu kisa tausthelina oli täielik film.

      Jo Jo klõbistas edasi ja ma traavisin järele. Koridor oli hämar. Olime nagu spioonid. Veel üks paokil uks. Mingi puhkeruum. Laual poolik kudumistöö. Jo Jo lisas kiirust. Ta jõudis koridori lõppu. Edasi polnud kuhugi minna. Ustel polnud silte. Jo Jo kangutas üht ust. Kuskilt ilmus õde.

      “Palun, kus tualett on?”

      “Siin ongi. Aga teisest palatist läks see mees vist sinna.”

      “Jo Jo,” ütlesin. “See on kemps. Aga kemps on kinni.”

      Jo Jo silmad läksid suureks.

      “Kas teist kempsu ei ole?” küsisin õelt.

      “Siin ei ole. Mis tal siis on?”

      “Tal on vaja potile minna.”

      “Peab ootama.”

      Kempsust kostis veekolinat, uks läks lahti ja mees tuli välja. Jo Jo sööstis kempsu. Ootasin.

      Läksin tagasi palatisse. Kõrvalpalat oli vaikne. Nägin paokil uksest, et naine oli ikka sünnituslaual.

      Susa magas. Võtsin kotist muti ja panin ta pea juurde.

      Kruvisin termosekaane ära, sikutasin punni välja ja valasin kohvi. Harutasin kilest välja ühe saia ja torkasin endale suhu. Võtsin raamatu. Istusin toolile, lõin raamatu keskelt lahti ja lugesin.

      “Sellal kui vanamees rääkis, tungis mu kõrvu tugev ja järkjärgult valjenev hääl, mis meenutas tohutu pühvlikarja möirgamist kuskil Ameerika preerias, ning samal hetkel märkasin ma, et see meremeeste keelepruugis ristlaines ookean meie all muutus kiiresti ida poole suunduvaks hoovuseks.” (Mälusin juustusaia ja jõin kohvi lugemist katkestamata.) “Lausa minu silme all omandas vool kohutava…”

      Jo Jo paotas ust ja vaatas sisse. Ta tuli sisse ja heitis kušetile. “Tahad kohvi?”

      Jo Jo noogutas. Ta võttis termosetopsi ja rüüpas ja andis topsi tagasi.

      “Oh,” ütles ta, “ma sittusin püksi.” Tal hakkas uus valuhoog.

      Ta võttis mu käest.

      “Katsu vaikselt. Susa magab.”

      “Oh, ma sittusin püksid täis ja ma ei jaksanud neid pesta.

      Ma ei teadnud, kuhu neid panna… oh… ma võtsin sita paberiga ära ja panin nad sinna prügikasti.”

      “Võibolla sul oleks käpuli parem.”

      “Aita.”

      Ta toetus mu vasakule käele ja keeras ennast neljakäpuli.

      Mul oli paremas käes kohvitopsik ja põlvedel raamat. Jo Jo ähkis ja liigutas end edasi-tagasi. Panin vasaku käe ta seljale ja vaatasin kella. Kell oli kümme minutit neli läbi. Rüüpasin kohvitopsi tühjaks.

      “Ah, ah, ah, ah. Tat-tat-tat-tat,” ütles Jo Jo.

      Lugesin vaikselt. “Siin tõmbus tohutu, tuhandete kokkupõrkavate voogude haavaarmidest räsitud vetesäng äkki – kerkides, keedes, sisisedes – meeletusse krampi, tiireldes lugematutes hiigelpööristes, ning kõik tuhises ja sööstis edasi ida poole niisuguse meeletu kiiruga, mille vesi omandab üksnes järsult alla langedes.”

      Jo Jol läks valuhoog üle. Ta lasi end küünarnukkidele – ja ettevaatlikult külili. Jo Jo silmad olid kinni. Vaatasin teda. Kallasin veel kohvi. Ma ei jälginud, mida lugesin, aga lugesin edasi.

      “Vee pealispind jäi kuidagi tasasemaks ning keerised kadusid üksteise järel, selle asemel ilmusid teab kust nähtavale tohutud vahuvöödid. Need kaugele ulatuvad ja üksteisest läbipõimunud vöödid võtsid…”

      Jo Jo ajas end püstakile. Ta toetus käele ja vaatas ringi. Ta silmad