Kogu moos. Peeter Sauter

ikka hambaid, vaatas mind ja oli vait. Lugesin televisioonikava, raadiokava ja kinokuulutusi. Juba tükk aega ei taha enam kinos käia, ei taha eriti telekat vaadata ega raadiot kuulata. Aga kuulutusi vaatan ikka. Kui oled kuulutused läbi vaadanud, siis on see töö tehtud, nende asjadega kõik. Vorstileib sai otsa ja ma tegin juustusaia. Isa oli uuesti tegutsema asunud. “Kohv on otsas,” ütles ta korraga oma tegutsemise juurest. “Ahah,” ütlesin ma.

      “Teed ei ole,” ütles isa.

      “Ei ole või,” ütlesin ma ja vaatasin üles. Isa sahkerdas jootekolviga.

      Keerasin gaasi kinni.

      “Köömneteed on,” ütles isa.

      “On või.” Ma lugesin lehte edasi.

      “Sa ei taha köömneteed või?”

      “Ei taha.”

      “Ma tahaksin. Kas sa ei taha mulle teha.”

      “Võib kah,” ütlesin ma, ajasin ennast püsti ja panin gaasi uuesti põlema.

      “Pane kohe köömned sisse, siis nad jõuavad paisuda.” Teadsin seda niigi. Otsisin köömned ja kallasin natuke kopsikusse.

      Istusin köögilaua taha.

      “Ema tahtis täna pesu pesta,” ütles isa.

      “Nojah, ma võtan pildid kohe välja.” Isa oli täna kuidagi sõbralik, polnudki eriti õpetav.

      Vaatasin juba mitmendat korda ühte ja sedasama lehte läbi. Vesi kees, keerasin gaasi madalamaks. Vesi hakkas veel rohkem keema ja ma keerasin gaasi kinni. Tõstsin kaane ja vaatasin,, vesi oli juba rohekaks läinud küll. Köömned olid põhja vajunud. Hubisesid põhjas keeva vee sees. Võtsin kaks tassi ja sõela ja valasin isale ja endale teed.

      “Sulle kolm suhkrut või,” küsisin isalt.

      “Jah.”

      Panin talle kolm ja endale ühe lusikatäie suhkrut. Suskasin teetassi isa juurde lauale. Ta vaatas seda silmanurgast, ei öelnud midagi. Hetke pärast ütles: “Vaatan ja vaatan, millal sa alasti naiste pilte hakkad tegema.”

      Korraks oli vaikus, siis ma ütlesin, samuti ükskõikse häälega: “Ma hakkan hoopis alasti mehi tegema.” Ta ei öelnud midagi, ei rääkinud enam, oli tahtnud ainult mõne lause juttu ajada. Proovinud nalja visata. Ma istusin. Ei vahtinud enam lehte. Vaatasin teda. Tee oli liiga tuline, et juua. Tegin ühe kohupiimaleiva, võtsin kapist moosi, kallasin natuke tikrimoosi kohupiimale ja sõin seda aeglaselt ja vaatasin isa. Nüüd, kus ma teda vaatasin ja olin valmis kuulama, ta minuga enam ei rääkinud.

      Olin kaks päeva teises linnas ära olnud. Tulin number viie pealt maha ja läksin kodu poole. Oli varajane hommik. Hakkas valgeks minema. Mul ei olnud külm, kott tundus kerge.

      Mööda meie tänavat minnes hakkasin korraga mõtlema, et kui äkki koduga või vanematega on midagi juhtunud. Millegipärast mõtlesin ja kujutlesin, et äkki on maja põlenud. Et ei olegi enam meie maja, see võib ju nii olla ka. Ja kuigi ma teadsin, et need mõtted on jamad, hakkasid mu jalad kiiremini käima. Maja ei olnud põlenud. Seisis vanal tuttaval moel. Auto oli garaažist välja aetud, mootor töötas. Vanemad asutasid end tööle minema. Oli selline päev, et nad läksid korraga, järelikult.

      Isa pani riideid selga. Ma võtsin saapad jalast. Ta vaatas mu poole kuidagi üllatunult, nagu poleks teadnudki, et ma kodus ei maganud.

      “Tervitus,” põetasin ma talle ja hakkasin riideid seljast võtma.

      “Kus sa siis ringi hulgud,” kohmas ta.

      Ma ei vastanud. Olin ise talle öelnud, kuhu, kui läksin. Hakkasin oma toa poole minema ja ootasin, millal ta mind tagasi käratab. Aga ta ei käratanudki seekord.

      Panin koti laua kõrvale ja istusin kirjutuslaua taha toolile ja vaatasin aknast välja. Kuulsin, kuidas ema tuli koridori ja hakkas ennast riidesse panema. Ema rääkis: “Mis sa muudkui kärgid ta peale, ta oli ju Tartus komandeeringus, kuidas sa siis ei mäleta.”

      “Oli siis oli. Ega siis sellepärast vanematega nii ei räägita.

      Minuga ei kõlba tal enam üldse rääkida.” “Tal on ju selline iseloom.”

      “Tee nüüd kähku. Mis sa patrad.”

      “Ma olen ju valmis.”

      Ja nad läksid. Nad peaksid ju teadma, et minu tuppa on kuulda, mis koridoris räägitakse. Muidugi teavad, aga ei mõtle sellele. Ei viitsi mõelda. Pole mahti sellele mõelda. Isa istub peldikus ja peeretab rahulikult valju häälega, kuigi teab, et see on köögis hästi kuulda. “Mis ma siis tegema pean,” ütleb ta. Ja me räägime tihti üksteist taga, kuigi teame, et tagaräägitav võib majas kusagil lähedal olla ja seda kuulda. Aga mis siis. See peaaegu meeldibki, annab rääkimisele vunki juurde.

      Isa arvab, et ma olen salalik ja nohik ja tegelikult irvitan nende üle.

      Ema arvab, et ma olen õnnetu iseloomuga, tema iseloomuga. Ei, ega arva. Ma lihtsalt ütlen, et arvavad. Ka mina ei arva neist midagi, kuigi nad ehk arvavad, et ma arvan.

      Majas on viis tuba, köök, vannituba, kemps, kelder, pööning, maja kõrval on garaaž, maja kõrval on kuur. Mis toad need on: minu tuba, vanemate magamistuba, tuba, kus on televiisor ja raamatukapp, tuba, mida talvel ei köeta (suvel, õige küll, ei köeta nagunii) ja mille põrandal on õunad – nurgatuba, endine vanaisa tuba, nüüd on seal suuresti isa koli, ehkki ta teeb oma asju enamasti köögilaua taga. Mis asju, ma ei tea. Elektritööd, parandab asju, teeb mingeid autoasju, ei, ma tõesti ei tea. Ta võiks vanaisa toa mulle laboriks anda ja võibolla annaks ka, aga seda peaks siis ümber ehitama, veevärk sisse ja muu. Kes ehitaks. Me teame, et mina ei ehita.

      Maja ehitasid isa ja ema. Siis me sõime kehvasti ja olime võlgu. Mina ei teadnud, et me sõime kehvasti, ma ei teadnud, mis see parem oli.

      Mis pistmist minul selle majaga on. On kah. Mingit üsna imelikku pistmist.

      Nüüd on maja valmis. Nüüd on vaja kaevata selle ümber. Iga aasta pööravad nad aia paar korda pahempidi. Seda on vaja teha! Mina sellest aru ei saa. Siis ei olnud vaja, kui nad ehitasid. Ei, oli juba siis, aga vähem.

      Miks niimitu tuba. Võibolla õdedele-vendadele, keda mulle ei tulnud.

      Üksikud lapsed on ärahellitatud. Kas üksikud lapsed on süüdi, et nad on üksikud ja ärahellitatud. Tekib tunne, et on. Mul on tunne, et isa on vihane, et ta peab parandama maja mulle. Mulle, kes ma olen teistsugune inimene kui tema. Kui ta saaks pärandada minu majale, oleks tal hoopiski parem tunne.

      Kui vanaisa suri, mis tunne siis oli. Juba ette tüdinud tunne. Et nüüd tuleb kõik see matuse jama. Et on juhtunud midagi tüütult traditsioonilist. Aga vanaisa suhtes. Jah, imelik ja arusaamatu tunne. Surnud vanaisa oli nagu vanaisa, aga nagu ei olnud ka. Ja läkski vanaisa ümber hirmsaks jandiks. Ema nuttis aeg-ajalt. Kui vanaisa elas, siis oli igapäevane olek tülitsemine.

      Viimastel aastatel oli ta üsna sassis. Istus oma toas ja oli tige. Kuna ta maailmast suuremat aru ei saanud, siis ta arvas, et talle tehakse kogu aeg liiga. Ta haises ja kui ta majas ringi liikus, siis ta tüütas oma haisu ja vinguva parastava jutuga ja kõik rääkisid temaga tõredalt nagu vastiku võõra inimesega, nagu tüütu lapsega. Ta varastas asju ja peitis neid oma tuppa. Vahel käisid tal heategemise hood, siis oli ta veel tüütum ja pealekäivam. Ta hoidis oma tugevate sõrmedega su käsivarrest kinni, haises su kõrval, muudkui rääkis ja nõudis vastuseid. Vahel oli tal suhtlemisvaegus, aga siis jälle ei tahtnud ta rääkida, vahtis ainult kõiki silmanurgast ja kahtlustavalt oma haisvast, kaltse täis voodist, habe sorakil ja suu irvakil. Ta polnud nõus oma haisvat ja võidunud pintsakut seljast võtma, veel vähem ära andma. Ta tahtis hirmsasti juua ja otsis majast napsu, aga ei kandnud üldse ja ta nimi oli Arno nagu selle poisi nimi, kes isaga õigeks ajaks koolimajja ei jõudnud. See raamat on Kevade. Ma ei ole seda lugenud.

      Kui ma praegu mõtlen, tuleb meelde kolm raamatut, mida ma olen lugenud. Mahtra sõda, Buratino ja ülesküntud uudismaa. ühe jätsin pooleli. See oli kollase ja musta kaanega, Ja päike tõuseb, välismaa autor. Fotos ei ole vaja veiderdada, kirjanduses poleks ka vaja,