Challengeri sügavik. Ragne Kepler

Midagi vahepealset pole lubatud. Aga seal vahepeal on midagi, isegi kui kõik seda eitavad.

      Läheb nagu nende metroožetoonidega, mis kadusid käibelt, kui New Yorgis võeti kasutusele magnetkaardid. Keegi ei teadnud, mida nende žetoonidega peale hakata. Nagu loheaare täis väärtusetut vaskraha, mida, mida isegi Smaugi saamatu vend ei taha − ja kuna kinnisvarahinnad on linnas üüratud, olnuks nende ladustamine ilmselt astronoomiliselt kallis. Vean kihla, et nad palkasid lihtsalt maffia ja lasid mündid ühes selle linnaarhitekti laibaga, kelle arvates olid metrookaardid hea mõte, East Riveri põhja uputada.

      Kas see, kui sendid muutuvad väärtusetuks, muudab ka meie mõtted vähemaks kui ei midagi? Mul on kurb sellele mõelda, kuidas miljardid vasetükid mööda kollast lehtrit unustusse keerlevad. Huvitav, kuhu need lähevad? Kõik need mõtted peavad ju lõpuks kuhugi sattuma.

      33 Nõtrus kaob ihust

      Ma otsustan hakata trenni tegema, mõtted tegevuses hoida ja jälle kaasinimestega ühendust saada. Isa on ülirõõmus. Ma tean, et salamisi peab ta seda minu pöördepunktiks. Minu rahutute päevade lõpuks. Usun, et paps soovib seda nii hirmsasti ega pane seega mu endiselt rahutut olemust tähelegi − aga tema mõtlemine, et minuga on kõik hästi, sisendab ka mulle rahu. Unustage päikeseenergia − kui eitamist saaks tööle rakendada, oleks maailm paljudeks põlvkondadeks elektriga varustatud.

      „Sa oled alati kiire jooksja olnud ja võiksid oma pikkade jalgadega tõkkejooksu teha,“ ütleb isa tunnustavalt.

      Isa kuulus keskkoolis tennisevõistkonda. Meil on temast pilte naeruväärsetes Adidase lühikestes pükstes, mis ei jäta midagi kujutlusvõime hooleks, peapael hoiab kinni pikki juukseid. Tõsi, suurem osa neist on praeguseks kanalisatsioonist alla läinud.

      „Treener tahab, et ma igale poole ainult käies või joostes läheksin,“ ütlen vanematele. Lähen nüüd iga päev jalgsi kooli ja tulen jalgsi tagasi. Olen jalad rakku hõõrunud ja mulle on tekkinud konnasilmad. Pahkluud valutavad kogu aeg.

      „See on hea valu,“ ütleb isa mulle. Ta tsiteerib seejärel mingit spordiguru, kes olevat öelnud: „Valu tähendab, et nõtrus kaob ihust.“

      Läheme välja, et osta uued kallid jooksujalatsid ja korralikud sokid. Vanemate kinnitusel püüavad nad mu esimesele võistlusele tulla isegi siis, kui peavad selleks töölt ära tulema. Kõik see oleks tore, kui poleks ühte asja. Tegelikult pole ma võistkonnas.

      Ma ei valetanud selle kohta − mitte alguses. Läksin tõesti jooksma, aga käisin trennis ainult kolm päeva. Kuigi püüdsin kõigest väest, ei tekkinud mul õiget tunnet. Viimasel ajal püsib mu ümber see metroo-moodi eraldatuse mull ja kui ma viibin kohas, mis on täis lootustandvat sõbramehelikkust nagu meeskond, on veel hullem. Ära anna alla, on isa mulle alati öelnud. Niimoodi mind kasvatati, aga on see allaandmine, kui sa pole õieti osalenudki?

      Nüüd ma siis kõnnin pärast kooli, selle asemel et joosta. Varem oli kõndimine lihtsalt võimalus ühest kohast teise jõudmiseks, aga viimasel ajal on see nii vahend kui ka eesmärk. See on justkui igatsus täita vaba ruum joonistustega. Ma näen tühja kõnniteed ja pean selle täitma. Kõnnin korraga kaua. Rakkus jalad ja valutavad pahkluud tulevad käimisest. Ja ma näen asju. Mitte niivõrd näen, kui just tunnen. Suhtemustreid mööduvate inimeste vahel. Puudelt pikeerivate lindude vahel. Tähendus on olemas, see tuleb ainult üles leida.

      Ühel päeval kõnnin kaks tundi vihmas. Mu kapuutsiga jakk vettib läbi ja ma olen üdini külmunud.

      „Ma pean selle sinu treeneriga rääkima,“ ütleb ema mulle kuuma teed sisse jootes. „Ta ei tohi sind sellise paduvihmaga jooksma sundida.“

      „Ära tee seda, ema. Ma pole tita! Kõik trennis käijad teevad seda ja ma ei taha teistest erineda!“

      Ma ei teagi, mis hetkest valetamine nii lihtsaks muutus.

      34 Tema selja taga

      „Caden, mul on sulle üks proovikivi, et teha kindlaks, kas sul on missiooniks iseloomu,“ ütleb kapten. Ta paneb oma suure käe mulle õlale ja pigistab nii kõvasti, et see teeb haiget. Siis osutab ta laeva etteotsa.

      „Pukspriiti näed?“ Ta näitab mastisarnasele latile, mis ulatub laevast ettepoole välja nagu Pinocchio nina pärast teist või kolmandat valetamist. „Päike on seda pleegitanud ja meri parkinud. Viimane aeg on pukspriit üle poleerida.“ Siis torkab ta kaltsu mulle ühte kätte ja plekkpurgi poleerimisvahendiga teise. „Hakka pihta, poiss. Kui saad hukkumata hakkama, kuulud siseringi.“

      „Olen välisringis ka rahul,“ ütlen talle.

      „Sa said valesti aru,“ lausub kapten karmilt. „Sul pole valida.“

      Mõõtes minu jätkuvat tõrksust, uriseb ta: „Sa oled mastikorvis käinud, kas pole? Oled neist jälkidest joomingutest osa saanud. See on sul silmadest näha!“

      Heidan kiire pilgu papagoile tema õlal. Lind raputab pead ja teeb mulle liigutustega selgeks, et peaksin suu pidama.

      „Ära valeta mulle, poiss!“

      Ja ma ei tee siis seda. Ütlen selle asemel: „Kui tahate, et see õigesti tehtud saaks, härra, siis vajan rohkem poleerimisvahendit ja suuremat kaltsu.“

      Kapten silmitseb mind veel ühe viivu, purskab siis naerma ja laseb teisel meeskonnaliikmel mulle paremad vahendid tuua.

      Õnneks on meri sel päeval rahulik. Vöör tõuseb ja vajub vaevu üle lainete sõites. Mulle ei anta köit, et saaksin ennast ohutuse mõttes kinnitada. Ma pean igasuguse kaitseta päris pukspriidi otsa ronima. Hoian lihtsalt tasakaalu, et mitte vette pudeneda, kus mind kistaks laeva alla ja tõmmataks nuivähkide koorikuga kaetud laevakere vastu ribadeks.

      Kalts ühes, poleerimisvahend teises käes, istun kaksiratsi pukspriidile. Surun reied kokku, et mitte põhjatusse sinavasse vette kukkuda. Ainus viis töö tegemiseks on alustada kaugemast otsast ja liikuda tagurpidi tagasi, sest juba poleeritud puu on kinnihoidmiseks liiga libe. Niisiis nihkun ettevaatlikult etteotsa ja alustan. Annan endast parima, et unustada enda all liikuv vesi. Mu käsivarred valutavad tööst, jalad valutavad pingsast kinnihoidmisest. Tundub, nagu kestaks see igavesti, aga viimaks jõuan kaitsva vöörini.

      Pööran ennast ettevaatlikult näoga laeva poole ja kapten naeratab laialt. „Asjatundlikult tehtud! Tule nüüd ära, enne kui meri või miski meres su poolenist väärtusetu naha alla neelab.“ Siis ta lahkub rahulolevalt, et sai mind piisavalt piinata.

      Võib-olla on asi selles, et õnnestumine teeb mu veidi upsakaks, või siis peab meri vimma, et ei saanud mind enesele nõuda, aga vööri tagasi ronides vajub laev ootamatus ummiklaines kreeni. Ma vääratan ja libisen pukspriidilt maha.

      See peaks olema mu armetu elu lõpp, aga keegi püüab mu kinni ning hoiab mind üht kätt pidi hukatuse kohal kõlkumas.

      Ma vaatan üles, et näha oma elupäästjat. Minust kinni hoidev käsi on pruun, aga mitte pruun nagu elusolendil. See on tuhkjas ning sõrmed krobelised ja kõvad. Mu pilk liigub käsivart pidi üles. Näen, et mind hoiab laeva käilakuju − pukspriidi alla vööri nikerdatud puidust näitsik. Ma ei tea, kas olla rohkem tänulik või hirmunud, aga mu kõhedus kaob tema ilu nähes. Tema puust kiharad sulanduvad laevapuiduga ühte. Täiuslik torso moodustab vöörtäävi ülaosa, ülejäänud laev oleks justkui ta keha. Ja nägu − see pole niivõrd tuttav, kui et meenutab tüdrukuid mu salajastest fantaasiatest. Tüdrukuid, kes panevad mu punastama, kui ma neile mõtlen.

      Ta uurib mind, kui ma seal kõlgun, silmad tumedad nagu mahagon.

      „Ma peaksin sul kukkuda laskma. Selle eest, et vahid mind nagu asja,“ ütleb ta.

      „Aga sa oledki ju asi,“ ütlen. Taipan siis kohe, et nii ei peaks küll ütlema, kui ma surra ei taha.

      „Võib-olla, aga mulle ei meeldi, kui mind sellena koheldakse.“

      „Kas sa päästad mu? Palun?“ Ma häbenen oma anumist, aga mul pole praegu muud võimalust.

      „Ma mõtlen sellele,“ sõnab ta.

      Tema