Challengeri sügavik. Ragne Kepler

ma ronin üles mööda narmendavaid köisredeleid, mis on laeva endasse mähkinud nagu surilina. Videvik vajub aegamisi horisondi taha, päikeseta tuleb välja tähesära.

      Mastikorvile lähemal muutub köisredel kitsamaks ja ronimine ohtlikumaks. Viimaks hiivan end masti vastu toetuvasse väiksesse puutünni − ja avastan, et see pole sugugi väike. Samamoodi nagu meeskonna tekk võib see ju väljast väike paista, aga kui juba seal sees oled, selgub, et see ümar ruum on pea sajameetrise läbimõõduga. Samettoolides äraolevate pilkudega lösutavad meeskonnaliikmed limpsivad neoonvärvides martiinisid ja kuulavad elavas esituses bändi, mis mängib mahedat džässi.

      „Olete üksinda? Siiapoole, palun,“ ütleb perenaine ja juhatab mu samettooli juurde, kust avaneb vaade kuuvirvendusele veel.

      „Oled sa hüppaja?“ küsib kõrvaltoolis istuv kahvatu mees. Ta joob midagi sinist ja vististi radioaktiivset. „Või tulid ainult vaatama?“

      „Tulin ennast tuulutama.“

      „Võta endale ka,“ ütleb ta oma radioaktiivsele napsule osutades. „Võin sinuga enda oma jagada, kuni päris oma kokteili saad. Kõik siin peavad oma kokteili leidma või antakse neile vitsa ja saadetakse magama. Niimoodi lõpevad siin kõik unelaulud. Isegi need, mis ei tee uniseks.“

      Piidlen enda ümber tosinkonda inimest, kes mõnulevad ebamäärases psühhedeelses tardumuses. „Ma ei mõista, kuidas see kõik mastikorvi ära mahub.“

      „Elastsus on taju aluspõhimõte,“ poetab minu kaaslane. „Aga ma kahtlustan, et nagu katkevad liiga kauaks päikese kätte jäetud kummipaelad, mõistab ka mastikorv aegamööda, et oleme selle toredat elastset olemust olemust kurjalt ära kasutanud ja puruneb, tõmbudes tagasi kohasesse mõõtu. Kõik sellesse jäänud litsutakse laiaks, nende veri, luud, sisikond pressitakse läbi oksaaukude nagu plastiliin.” Siis tõstab mees klaasi. „Olen valmis maksma, et seda näha.“

      Mõne meetri kaugusel ronib sinises vormis meeskonnaliige mastikorvi äärele, ajab käed laiali ja hüppab kindlasse surma. Ma tõusen ja vaatan üle ääre, aga mees on kadunud. Kõik kogunenud aplodeerivad viisakalt ja bänd alustab lugu „Oranživärviline taevas“, kuigi videvikutaevas on verevalumi karva lillakassinine.

      „Mis asja te niisama istute?“ hüüan mina. „Kas te ei näinud, mis just praegu toimus?“

      Minu dringikaaslane kehitab õlgu. „Hüppajad teevad seda, mida hüppajad teevad. Meie ülesanne on nende vapruse peale plaksutada ja nende elu pühitseda.“ Ta vaatab hooletult üle ääre. „See asub nii sügaval all, et plartsatust pole kunagi näha.“ Siis kulistab ta järelejäänud joogi alla. „Ma olen valmis maksma, et seda näha!“

      18 Mõistatuslik tuhatoos

      Koolis pole kedagi, kes tahaks mulle viga teha.

      Ütlen seda endale igal hommikul, kui olen kontrollinud uudiseid Hiina maavärinate kohta. Ütlen seda endale ühest klassist teise kiirustades. Ütlen seda endale, kui juhtun mööduma poisist, kes mind tappa tahab − kuigi paistab, et ta ei teagi minu olemasolust.

      „Sa dramatiseerid üle,“ oli isa öelnud. Mis võib ju tõsi olla − aga sel juhul tähendab, et on, mida dramatiseerida. Parematel hetkedel tahan ma pääseda sellest jamast, et olen nii rumal ja üldse arvan, et sel poisil on minu suhtes mingid säärased kavatsused. Mida see minu kohta ütleb, kui minu parimaid hetki tähistab sellisest jamast pääsemise soov?

      „Sa pead rohkem keskenduma,“ ütleks ema. Tema on üdini pühendunud meditatsioonile ja taimsele toortoidule. Minu meelest püüab ta nii toime tulla selle tohutu vastumeelsusega selle pärast, et peab elatise teenimiseks inimeste hambavahesid lihast puhastama.

      Keskendumisest on lihtsam rääkida, kui seda teha. Mõistsin seda keraamikakursusel, kus ma kunagi käisin. Õpetajast jäi mulje, et poti voolimine on midagi lihtsat. Tegelikult nõuab see aga suurt täpsust ja oskust. Lajatad savipalli potikedra keskele, surud pöidlad kindlalt keskpaika ja hakkad vähehaaval seda laiemaks venitama. Aga iga kord, kui mina seda teha püüdsin, vajus savi tasakaalust välja ja kõik katsed asja parandada tegid selle ainult hullemaks. Servad hakkasid narmendama, küljed vajusid kokku ja tulemuseks oli õpetaja sõnul mõistatuslik tuhatoos, mis visati tagasi savipange.

      Mis juhtub siis, kui teie maailm hakkab tasakaalust välja vajuma ja teil pole mingeid kogemusi, kuidas seda uuesti tasakaalu saada? Ei jää üle muud, kui pidada lootusetut võitlust, oodates müüride langemist ja elu muutumist üheks tohutuks mõistatuslikuks tuhatoosiks.

      19 Xargoni ümbertegemine

      Saan mõnikord oma sõprade Maxi ja Shelbyga reedel pärast kooli kokku. Oma arust töötame me arvutimängu kallal, aga oleme seda teinud kaks aastat ega ole valmis saamisele sugugi lähemal. Suuresti seepärast, et kuna meie kõigi oskused meie konkreetsete valdkonade osas aina paranesid ja me saime targemaks, siis peame kõik tehtu kõrvale heitma ja otsast peale alustama, sest vana materjal osutus lapsikuks ja ebaprofessionaalseks.

      Max on liikumapanev jõud. Tema jääb minu juurde kaugelt kauemaks, kui mu vanemad teda näha tahaksid, sest ehkki just tema on meie kolmikust arvutifriik, on tema enda arvuti paras saast. See jookseb kokku juba siis, kui öelda sõna „graafika“ sellest meetri kaugusel.

      Shelby on meie ideedekuninganna. „Ma usun, et olen loo lahenduse välja nuputanud,“ ütleb ta sel õhtul. Nagu ta ütleb peaaegu iga kord, kui me mänguga tegeleme. „Ma arvan, et pean piirama tegelaste biointegreeritud relvastust. Muidu on kõik lahingud üksainus veresaun ja see on igav.“

      „Kes ütleb, et veresaunad on igavad?“ küsib Max. „Mulle meeldivad veresaunad.“

      Shelby vaatab abiotsivalt minu poole, aga otsib abi valest kohast.

      „Mulle tegelikult ka meeldib,“ lausun talle. „Küllap see on meeste värk.“

      Shelby jõllitab mind altkulmu ja viskab mulle mõned leheküljed uute tegelaste kirjeldusi.

      „Visanda tegelased ja tee neile piisav kaitsevarustus, et iga hoop poleks kohe surmav. Eriti Xargonile. Mul on temaga suured plaanid.“

      Avan oma visandiploki. „Kas me ei pidanud sellega lõpu tegema, kui meie jutt hakkab kõlama nagu mingitel nohikutel? Tänane jutuajamine näitab, et see hetk on käes.“

      „Mis sa nüüd! See hetk oli juba eelmisel aastal,“ rõhutab Shelby. „Kui sa oled nii alaarenenud, et kardad debiilikute sildistamist, lase jalga ja me otsime uue kunstniku.“

      Mulle on alati meeldinud viis, kuidas Shelby ütleb inimestele täpselt seda, mida mõtleb. Mitte et meie vahel oleks kunagi midagi romantilist olnud või saaks olema. Usun, et see on meie mõlema puhul eos surnud. Me meeldime teineteisele selleks liiga palju, et piinlikult seotud olla. Pealegi on meie kolmepoolne sõprus tulusam. Näiteks saame Maxiga Shelbylt uurida tüdrukute kohta, kes meile meeldivad. Ja avame Shelbyle mõne noormehe tagamaid, kes talle meeldib. Kõik see toimib liiga hästi, et jändama hakata.

      „Kuulge,“ ütleb Shelby, „see pole meie elu, see on ainult hobi. Me lubame seda endale mõne päeva kuus. Mina näiteks ei tunne, et see mind sotsiaalselt pärsiks.“

      „Jah,“ sõnab Max. „See on nii, sest sind pärsivad paljud muud asjad.“

      Shelby virutab talle sellise obaduse, et juhtmeta hiir lendab Maxi käest üle toa.

      „Kuule!“ hüüatan mina. „Kui see katki läheb, lasevad vanemad mul selle kinni maksta. Neile meeldib isiklik vastutus.“

      Shelby silmitseb mind jahedalt, peaaegu altkulmu. „Ma ei näe, et sa joonistaksid.“

      „Äkki ma ootan inspiratsiooni.“ Aga olgu selle loomingulise virgutusega kuidas on, ma hingan sügavalt sisse ja loen tema tegelaste kirjeldusi. Siis vaatan joonistusploki tühja lehekülge.

      Häda tühja ruumiga viiski mind kunsti juurde. Ma näen tühja karpi ja pean selle täis panema. Ma näen tühja lehekülge ega saa seda niimoodi jätta. Tühjad lehed kisendavad, et pasa oma peast sinna paneksin.

      Hakkan