Challengeri sügavik. Ragne Kepler

mõne hetke pärast tulipunase suitseva põletusrauaga, nagu oleks see ukse taga ootel olnud. Kaks anonüümset laevaohvitseri hoiavad mind seina vastas ja ehkki ma rabelen, ei pääse ma vabaks.

      „Palun vabandust,“ pomiseb Carlyle tulipunast põletusrauda käes hoides. Tunnen selle kuumust rohkem kui poole meetri kaugusele. Tahtmata pealt vaadata, lendab papagoi minema ja kapten kummardub päris minu kohale, enne kui annab käsu töö täide viia. Ma tunnen ta hingeõhku. See lehkab rummis marineeritud liha järele. „See pole selline maailm, nagu sina arvad,“ ütleb ta.

      „Milline maailm see siis on?“ küsin mina, keeldudes hirmule järele andmast.

      „Kas sa ei tea? See on naeru ja pisarate maailm.“ Siis tõstab ta oma silmaklapi üles ning paljastab eemaletõukava augu. Sellesse on torgatud virsikukivi. „Aga peamiselt on see pisarate maailm.“

      Ja ta annab Carlyle’ile märku mulle referaadi eest F panna.

      36 Temata oleksime kadunud

      Pärast minu märgistamist muutub kapten leebeks. Lausa vabandavaks, ehkki tegelikult ei vabanda ta kunagi. Ta istub minu voodi kõrval ja tupsutab põletushaavale vett. Carlyle ja papagoi astuvad aeg-ajalt sisse, aga ainult hetkeks. Kaptenit nähes tõmbuvad nad tagasi.

      „See kõik on papagoi süü,“ ütleb kapten mulle. „Ja Carlyle’i. Nemad kahekesi istutavad sulle totraid mõtteid pähe ja ärritavad su üles, kui mind läheduses pole.“

      „Teie olete alati läheduses,“ tuletan talle meelde. Ta ei tee sellest välja ja tupsutab uuesti mu laupa.

      „Ega need neetud käigud sinna mastikorvi sind ka ei aita. Lõpp vägijookidele − kuradile käigu need nõiajoogid. Pane mu sõnu tähele, need riivatud segud keeravad su pahupidi.“

      Ma ei ütle talle, et just papagoi käiski mulle peale, et kokteili telliksin.

      „Käid seal üleval seltskonna pärast. Ma tean neid asju. Kõige parem oleks see üle parda kallata, kui keegi ei vaata,“ räägib kapten.

      „Jätan meelde.“

      Ma mõtlen üksildasele vööri ehtivale näitsikule. Kuidas ta palus mul laeval tema silmadeks ja kõrvadeks hakata. Otsustan, et kui kapten on üldse valmis küsimusteks, on see praegu, kui ta selle pöörase F-i pärast süüd tunneb.

      „Pukspriidil olles nägin ma laeva käilakuju. See on väga ilus.“

      Kapten noogutab. „Vaieldamatu kunstiteos.“

      „Meremehed uskusid, et need kaitsevad laevu. Kas teie ka usute?“

      Kapten vaatab mind uudistavalt, aga mitte kahtlustavalt. „Kas ta ise ütles seda sulle?“

      „Ta on puutükk,“ vastan kiiresti. „Kuidas ta oleks mulle midagi öelda saanud?“

      „Õigus.“ Kapten näpib habet ja ütleb siis: „Ta kaitseb meid katsumuste korral. Koletiste eest, kelle poole me seilame.“

      „On tal nende üle võimu?“

      Kapten valib väga hoolikalt sõnu. „Ta valvab. Ta näeb asju, mida mitte keegi teine ei näe. Ja tema nähtu kajab laevast vastu, tugevdades seda kallaletungi eest. Ta toob õnne, aga veel enamgi − tema pilk võib kõik veeloomad ära nõiduda.“

      „Mul on selle kaitse pärast hea meel,“ ütlen kaptenile. Ma parem ei käi rohkem peale, muidu võiks ta mu küsitlemise osas kahtlustavaks muutuda.

      „Temata oleksime kadunud,“ ütleb kapten end minekule asutades. „Ootan sind hommikul rivistusele. Ei mingit nurisemist.“ Siis loivab ta minema ja viskab märja nartsu navigaatorile. Viimasel pole ilmselgelt mingit huvi mu haava ravitseda.

      37 Kolmandast silmast pime

      Mu peavalu on justkui põletusmärk laubal. See teeb raskeks koolitööle keskendumise − üldse millegi tegemise. Valu tuleb ja läheb, aga on naastes iga kord natukene hullem. Mida rohkem ma mõtlen, seda hullemini pea valutab, ja viimasel ajal on mu aju pidevalt üle koormatud. Käin selle jahutamiseks duši all, samuti nagu ülekuumenenud masinasse vett kallatakse. Pärast kolmandat või neljandat dušši tunnen end harilikult paremini.

      Pärast mitut veeprotseduuri lähen allkorrusele ja küsin emalt aspiriini.

      „Sa tarvitad liiga palju aspiriini,“ ütleb ema ja ulatab mulle purgi paratsetamooli.

      „Paratsetamool on vastik.“

      „See võtab palaviku alla.“

      „Mul pole palavikku. Mul kasvab otsa ette kummaline silm.“

      Ema vaatab mind, hinnates mu tõsimeelsust. See ajab mu närvi. „Ma teen nalja.“

      „Ma tean,“ ütleb ema kõrvale pöördudes. „Ma lihtsalt vaatasin, kuidas sa oma laupa kortsutad. Sellepärast sul need peavalud ongi.“

      „Kas ma siis saan aspiriini?“

      „Kuidas oleks ibuprofeeniga?“

      „Olgu,“ nõustun mina. See toimib tavaliselt päris hästi, ehkki ma lähen tujust ära, kui selle mõju kaduma hakkab. Lähen sidrunilimonaadiga vannituppa ja võtan kolm tabletti. Tunnen liiga suurt mässumeelsust, et võtta kaks, nagu näeb ette soovituslik annus. Märkan peeglist ema mainitud kortse laubal. Üritan lõdvestuda, aga ei suuda. Mu peegelpilt paistab murelik. Olen ma murelik? See pole päris see, mida ma täna tunnen − aga viimasel ajal on mu emotsioonid nii muutlikud ja teisenevad ühest teiseks ilma et ma isegi märkaksin. Nüüd ma saan aru, et olen mures. Muretsen sellepärast, et olen mures.

      38 Ah siin see imikärss on

      Näen sellist und. Ripun laes. Mu jalad on maast mitme sentimeetri kõrgusel. Siis korraga alla vaadates näen, et mul polegi jalgu. Mu keha kahaneb otsast vingerdavaks ussimoodi olendiks, nagu oleksin musta maa kohal hõljuv iseenda vastne. Mille abil ma hõljun? Mõistan, et olen takerdunud millessegi, mis on nagu püünis, aga orgaanilisem. Võrk, kleepuv ja tihe. Mul tekivad judinad mõeldes, milline olend võis taolise võrgu valmis kududa.

      Ma saan oma käsi liigutada, aga juba paari sentimeetri võrra liigutamine nõuab erakordset tahtejõudu ja mulle tundub, et see pole pingutust väärt. Usun, et siin leidub koos minuga teisigi, aga neid pole näha, nad on mu selja taga ja jäävad seega mu perifeerse nägemise piiridest välja.

      Minu ümber on pime, aga pimedus pole selle kohta õige sõna. Pigem on see valgusetus. Nagu poleks eraldi valgust ja pimedust veel olemas, on vaid sünge hallus. Mõtlen endamisi, kas selline oligi tühjus, kui veel midagi polnud. Unenäos pole isegi Valgest Plastmassist Kööki.

      Valgustusest ilmub uhkeldavalt minu poole kõndides papagoi, aga ta on inimese mõõtu. Ehmatavalt hirmutav on näha nii suurt lindu. Suleline nokaga hiidsisalik, kes võiks nipsti mul pea otsast ampsata. Ta vaatab mu üle selle irvega, mis kunagi ei kao, ja kiidab mu abitu seisundi heaks.

      „Kuidas sa end tunned?“ küsib ta.

      „Nagu ootaksin, et keegi tuleb ja imeb mu verest tühjaks,“ püüan öelda, aga välja tuleb ainult sõna: „Ootan.“

      Papagoi vaatab minust mööda, üle mu õla. Püüan pead keerata, aga ei saa piisavalt liigutada, et näha, mida ta vaatab.

      „Ah, siin see imikärss ongi!“ hõiskab ta.

      „Mis see on?“ küsin mina. Taipan liiga hilja, et eelistaksin, kui see sõna jääks defineerimata.

      „See on nõelaja. Torge on ainus valu, mida sa tunned. Siis vajud vaikselt unne, nagu jääksid magama.“

      Nagu oodata oligi, tunnen ma torget, tugevat ja valusat. Ma ei oska täpselt öelda, kuhu nähtamatu olend mind nõelab. Kas selga? Kintsu? Kaela? Siis taipan, et korraga igale poole.

      „Polnudki nii hull, mis?“

      Veel enne, kui hirm mind endasse haarab, hakkab mürk mõjuma ning ühe hetkega on mul täiesti ükskõik. Kõige suhtes. Ma ripun seal täielikus rahus,