Ei jäta elamata. Vahur Kersna

tagajärgede hulk ning tüvirakkude ülekanne võimaldab hoiduda pikajalisest vereloome supressioonist.

      Autoloogne siirdamine on patsiendi jaoks ikkagi üsnagi raske kogemus: haiglas tuleb tavaliselt veeta terve kuu, kõrgdoosis keemiaraviga kaasnevad kõrvaltoimed: iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, söömisprobleemid, kaalu kadu, palavik, infektsioonid, veritsused jms. Aga eesmärk pühendab abinõu – enamikul juhtudel õnnestub siirdamisega haigusele pidur peale panna ja patsiendid on suutelised normaalse elu juurde tagasi pöörduma, osa neist läheb ka tagasi tööle, nende elukvaliteet tavaliselt paraneb.

      On haigusi, mille korral autoloogse siirdamisega patsiendid ka tervistuvad (näiteks osa lümfoome), ent hulgimüeloomi korral on teada, et kuna organismi jääb ikka mingi väike hulk kasvajarakke, hakkavad need mõne aja möödudes paljunema ja haigus puhkeb taas – arstide keeles relapseerub ehk retsidiveerub.

      Vahur sai tüvirakke stimuleerivat ravi ning novembris kogusime autoloogseks siirdamiseks vajamineva rakkude hulga. Tüvirakud paigutati sügavkülma.

      Esimene autoloogiline siirdamine planeeriti kohe uue aasta algusesse, 2. jaanuaril pidin esimest korda elus minema pikemalt haiglasse. Seljataga pooleaastane ettevalmistav keemiaravi, juustest järel vaid mälestus. Nüüd tuli koguda jõudu, energiat ja positiivseid emotsioone. Koduakna taga poris ja pimeduses võimutses Urr, viimase hetke reisiga põgenesime Margarete saarele Venezuelas.

      Kariibi meri hellitas kurnatud keha, soe liiv laadis akusid. Mind hirmsasti isutas sügavpunane papaia. Hotelli hommikusöögilauda tassiti päikeseküpsenud papaiasid hiigelliudadel ja mina muudkui sõin, sõin, sõin. Vahepeal raputasin pipart peale ja sõin edasi. Ma ei mäleta, et oleksin midagi kunagi nii väga söönud.

      Ühel hilisel hommikul, kui nautisime rannakohvikus värsket sarvesaia, sisenes sinna tõeliselt karm tüüp. Karvane kõht nahkvesti all turris, hiiglaslik sigar hambus, sombreero kuklas. Ainult lillelised bahamapüksid ei sobinud arhetüüpse palgamõrtsuka kuvandisse. Võibolla on senjoor Barmalei lihtsalt puhkusel? Ning oh häda, elukas jäi millegipärast just mulle otsa jõllitama! Vaatas mind ainiti igavikuna tunduvad kümmekond sekundit, siis hakkas taaruval kõnnakul tulema. Haaras kummardudes mõlema käega meie lauast, tõukas sigari keelega suunurka.

      Põgeneda oli ilmselgelt hilja.

      Ja siis kraaksatas elukas selges eesti keeles: „„Pealtnägija“ ilma Kersnata on kui Queen ilma Mercuryta!“

      Keeras kohapeal ringi ning vaarus minema.

      Uhhh!

      Nii võimsat komplimenti pole mulle ei varem ega hiljem tehtud.

      Palatis oli voodi, duširuum WCga, kollased seinad ja lohutu vaade vastu haigla helepruuni vastasseina. Parimatel hetkedel võisin sealt jälgida keerutavaid lumehelbeid. Liina tõi suure pildi meie maakodust. Et miski hoiaks silmade ees maailma ilu ja elu mõtet. Lisaks öökapifotole Kelvinist ja Liinast.

      Siis hakkasid vedelikud minust läbi voolama, purk purgi haaval võeti maha organismi kaitsevõime. Enesetunne läks tasahilju kehvemaks. Ööseks võisin koju minna ja muidugi ma läksin. Tsentraalveenikateetri nõel rinnakus torkimas, kügelesin diivanil ja käisin regulaarselt oksendamas. Aga ma olin kodus.

      Pärast hommikust koosolekut kutsus peaminister mind enda kabinetti ning ulatas väikese paberitüki. Sellele oli kirjutatud Hele Everausi nimi ning tema mobiiltelefoni number.

      „Professor Everaus on selle valdkonna vaieldamatu tipp. Ta ootab Vahuri kõnet ja on valmis aitama.“

      Võtsin numbri tänuga vastu ja andsin Vahurile. Ta ei helistanud. Ju ei olnud veel õige aeg.

      Aga peaministri tähelepanelikkus ja soov toetada oli liigutav.

      Siirdamisel jookseb kotikese jagu segu sinusse ja ongi kõik. Mõned ööd võid veel kodus tomatisupisarnast haisu levitada, aga enesetunne kerib alla iga päevaga. Oled ja ootad, kuni tagasisiirdatud rakud kasvama hakkavad. Minul võttis see 10 päeva. Siis ärkad nagu uuele elule.

      Ühel hetkel sai mul villand soojadest liivadest unistamisest ja internetis õõtsumisest. Enesetunde paranedes mõtlesin – mis ma siin vedelen, hakkaks õige kirjutama. Oma elust näiteks, hea käepärast võtta. Kirjutaks läbisegi, mis parasjagu pähe tuleb. Lapsepõlvest, televisioonist, mis juhtunud, keda kohanud. Ehk on poisil kunagi huvitav lugeda? Mina oma isast loeksin küll.

      Nii said kirja esimesed lood raamatust, millest ma veel ei teadnud, et tuleb raamat.

      Mustamäe haiglas rääkis Vahur, et hakkas kirja panema mälestusi. Ühel hetkel tekkis tal isegi mõte kirjutada raamat pealkirjaga „Kuidas Viljast sai Savisaar“. Et minul ja Kelvinil oleks võimalikus mustas tulevikus materiaalselt lihtsam. Õnneks nii ei läinud, selle asemel kirjutas ta raamatu, mõeldes eelkõige Kelvinile. Perspektiiv, et poiss mäletab oma isa vaid varajasest lapsepõlvest, oli hirmuäratavalt realistlik ning mälestuste jäädvustamine, mida ta tahaks jagada oma pojaga – ilus ja õige.

      Kelvin võib olla õnnelik poiss, et tal on oma isa elust Vahuri „7 x 7“.

      Veebruari lõpuks olin juba sedavõrd taastunud, et kannatas viia ellu rasketel hetkedel endale antud lubadus soojadest liivadest. Sõbrad Mati ja Kaido lõid meiega kampa.

      Kui Ruhnu vana puukirik välja jätta, ei tunne ma ristiusupühamutes end koduselt. Mulle sobivad idamaised templid. Kuldsete budade rauge silmavaade, nende tark, otsapidi igavikus olek. Suuremates pühapaikades leiad vaevata sõbraliku munga, kes sind ära kuulab, nõu annab ning õnnistab. Kui munka ei ole, siis kindlasti leiduvad sahtlikesed või väikene masin, kust sümboolse annetuse eest lased Suurel Juhusel valida lehekese, millel kirjas sind vaevava olukorra lahendused.

      Kui ühest džunglisse peitunud koobastempli ennustusaparaadist sellise paberi võtsin, seisis seal kirjas: „Draakon vahetab nahka.“

      Draakon vahetab nahka?

      Lõviosa elust Prantsusmaal veetnud arhitekt Rein Weber otsustas ühel hetkel naasta Eestisse. Õigesti tegi, sest siin juhatati tema teele Ave. Mina ei kujuta neid kahte eraldi ettegi, mõnikord inimesed lihtsalt on teineteise jaoks nii sobivad, nii õiged.

      Olin teinud Reinuga geobioloogiast rääkiva „Pealtnägija“ loo ja nüüd küsisin ka temalt abi.

      Rein ja Ave pendeldasid meie kodus välja kohad, kuhu laotada džuudivaibad, torkasid õue akna alla raudvarba, peilisid Hiina looduspreparaatide kuhilast välja, milliseid aineid, kui palju ja mis kellaajal minu organism vajab. Oh, esimese hooga oli seal vähemasti korditseps, antilipiidne tee, holikan, kitosan, biokaltsium ja mis kõik veel.

      Ostsin selle hunniku kokku ja hakkasin neelama. Kui haigus tõesti naaseb, siis tahan seda lükata nii kaugele kui vähegi võimalik. Mida ma veel saan selle heaks teha?

      Keegi ei ütle. Lähen raamatupoodi.

      Massaaž ja tantra. Meditatsioon ning neurolingvistiline programmeerimine. Astroloogia, Hiina võimlemine, ravimtaimed, reiki, ajurveeda… Viis riiulitäit.

      Millegipärast jääb silma Deepak Chopra „Täiuslik tervis“. Ostan selle ja lähen lugema.

      USAs tervenemiskliinikut pidav hindu ajurveedik lähtub iidsest tõdemusest, et inimkeha on pigem energeetiline, informatsiooniline võrgustik, kui tahke anatoomiline struktuur. Ajurveeda ongi meie sees peituva kvantkehaga ühenduse leidmise tehnika. Kvant, mida defineeritakse kui mateeria või energia algühikut, on teatavasti kuni 100 miljonit korda aatomist väiksem. Sel võngete tasandil läheb energia vabalt üle mateeriaks ja vastupidi. Seda, et kvanttasandi jõud on lõpmata suurem jämedakoelisemate tasandite omast, kinnitab aga näiteks aatompommi plahvatus või laser.

      Raamatus on üksjagu võõrast kultuurist pärit termineid.