Ei jäta elamata. Vahur Kersna

Et kuhu kanti see jääb?

      Laine hooldajate Sirje ja Aarne kõrval olime ainsad, kes kogesid Järsumäe pereansambli ning Kaika Laine ühisõhtut. Nii õnnelikena polnud ma ei Lainet ega Virvet kunagi näinud. Kui oma elus üldse kedagi. Klapp elavate legendide vahel tekkis hetkega ja toimis 1000 %. Võeti tserpitskit, laulud lendasid pilvedeni. Tolle õhtu igast õnnistatud hetkest voolas maailma rõõmu ja rahulolu. Päike puhkas juba ammu Kaika kuplite rüpes, kui Virve pisarsilmi autosse tuigerdas.

      Hilisematel aastatel kuulsin mõlemalt poolt igal kohtumisel õhkeid: saaks veel korragi Lainega – või siis Virvega – kokku.

      Sel soovil polnud siinilmas määratud täituda.

      Keset suve helistas dr Palk.

      Et haigus on tagasi.

      Ja et tema läheb nüüd puhkusele, peale seda hakkame otsast toimetama. Pole hullu, kuuga ei juhtu palju midagi, üldjuhul kurjad valgud kiirelt ei tõuse. Hiljem selgus, et valgud tõusid kui rakett.

      Kuidagi tuli olla, anda päevadele sisu ja mõtet. Mõni aasta tagasi oli võtnud minuga ühendust keegi Aare Lutsar Antslast. Väitis end olevat kunstnik Edgar Valteri manager ja tehku ma ruttu Edgariga intervjuu. Enne kui hilja. Sõitsin kohe Antslasse. Selgus, et algusest peale kõigil Tartu suusamaratonidel osalenud elurõõmus maamõõtja tõepoolest hoolitses Urvaste lähistel elava kunstilegendi igapäevaelu korraldamise eest.