Ei jäta elamata. Vahur Kersna

Palgi kabinetist väljudes kohtusime Kaljo Kiisaga. Me polnud erilised tuttavad, mõnel korral olin Eesti läbi aegade ühele suurimale filmi- ja teatrilegendile telemaja katakombides tere öelnud.

      Protseduuritoas polnud ilmselt ruumi, seetõttu nõristati maestrot toolil ukse taga koridoris.

      Kaljo nägi mind ja viipas mu enda juurde. Kükitasin tema ette maha. Elu, ilma ja inimesi näinud tark ning ilus inimene võttis mu käe oma sooja pihku ja hoidis seda pikalt. Väga pikalt.

      Vaatasime üksteisele silma. Me ei rääkinud sõnagi. Kõik sai öeldud.

      Hiiul võttis meid vastu üheksaliikmeline arstlik konsiilium. Kössitasime kahekesi ühel toolil, kui toatäis väga tõsiseid arste meile teatasid, et midagi head neil öelda ei ole. Räägiti pikalt ja keeruliselt, näidati pilte ja uuringutulemusi sellest, kui ulatuslikult on Vahuri haigus arenenud ning kui keeruline on selle ravi. Kõik kokku kõlas kui surmakuulutus. Lootust ellu jääda oli väga vähe.

      Viisin Vahuri koju ning sõitsin tagasi tööle. Olin kohutavalt õnnetu, kohutavalt lootusetu. Helistas sõber Raivo Suviste. „Liina, Vahuri ees ei tohi sina nõrk olla. Kui sina oled nõrk, on Vahuril raskem olla tugev. Kui sa tahad nutta, siis tule meile, nutame, aga Vahuri nähes ei tohi sa nutta,“ veenis Raivo.

      Siis ma nutsingi nii, et Vahur ei näeks, ja püüdsin olla tugev. Sõbra sõnad kõlasid justkui käsk.

Dr Maire Kuddu

      Vahur kandis tol hetkel kaelatuge, kael valutas ja vähegi äkilisem liigutus oli ohuks seljaajule.

      Plasmarakulise kasvaja kolded olid selleks hetkeks kõige rohkem kahjustanud kaelalülisid, lisaks keemiaravile tuli võimalikult ruttu alustada kiiritusraviga, et hoida ära lülide edasist lagunemist ning sellest tingitud võimalikku ohtu seljaajule, mille tagajärjeks võinuks olla halvatus.

      Pean tunnistama, et esimesele visiidile eelnes mõningane ärevus, tegemist oli ju nii-öelda avaliku elu tegelasega ning nii mõnelgi niisugusel juhtumil oli arsti-patsiendi suhe olnud keeruline, kas siis „sotsiaalse surve“ või usaldamatuse tõttu.

      Õnneks oli kohe esimesel visiidil selge, et Vahuris ei olnud mitte vähimatki umbusku meie pakutud kiiritusravisse ega personali pädevusse. Usaldav ja soe suhe tekkis kohe, mis kindlasti mõjutas positiivselt ka kogu edasise ravi kulgu.

      Ravikuur kestis kaks nädalat, kokku kümme seanssi. Juba kiiritusravi lõpus sai Vahur käia ilma kaelatoeta ega pidanud võtma valuvaigisteid. Ravi oli olnud tulemuslik ning loota võis püsivamat raviefekti.

      Üks väike etapp pikal teel oli läbitud, jätkus keemiaravi.

      Kui sõnum juhtunust jõuab ümbritsevateni, võib sind tabada identiteedimuutus. Lahedast trennikaaslasest, silmapaistvast profist, tublist lapsevanemast ja kellest kõigest veel oled sa korraga muutunud kurja saatuse õnnetuks ohvriks, tontlikuks tüübiks, kelle surm on palunud viimsele valsile. Sellise inimese, sõbra või tuttavaga pole nii mõnelgi enam mugav suhelda.

      Lugematud silmad mäletavad, kuidas raskete aegade saabudes eemaldutakse elumerel üksteisest kui purjekad päikeseloojangus. Sinna pole palju parata, mõistkem minejaid ja laskem nad lahti.

      Inimeste külge klammerduda, neid kurnata pole mõtet. Igaühel oma elu, teed ja tegemised. Kui vaja, leiad tõelise sõbra alati telefonikõne kauguselt.

      Tuntud looduspreparaatide Une Mati, PAPS 20 ja Onycor looja, olümpiavõitja Erika Salumäe abimehe ning Nõukogude Eesti aegse tegusa ravitseja Heikki Krimmiga viis elu meid tihedamalt kokku uue Eesti lävepakul. 80aastane ema oli just Heikki elu päästnud, nüüd keskendus poeg maailma traali-vaalist loobudes ema eest hoolitsemisele.

      Ja ema – elas ja elas ja elas – 104aastaseks!

      Ilma ning inimesi lähedalt näinud terase vestluskaaslase arvukate annete hulka kuuluvad nii kulinaarsed oskused kui tundlik meel. Teades, kui väga on meile tema Valgejõe saun kontimööda, kordab Heikki nagu mantrat – helista kaks tundi ette, ükskõik millal!

      Heikki organiseeris mind kohtuma Eesti juhtiva vähiuurija Riin Ehiniga. Riin kolleegidega soovitas otsida internetist teaduskeskusi, kus katsetatakse mind tabanud tõvele mõeldud uusi ravimeid. Hea õnne korral vajatakse tulevikurohtudele katsealuseks just selles vanuses valget meest.

      Lisaks soovitas Riin mul võtta seleeniumit. Seleeniumit olen seejärel regulaarselt tarvitanud.

      Tiit Terasega tutvusime ajakirja Avanemine korraldatud üritustel. Endine maadleja paistis paljude teiste vaimumaailma piiril smugeldajate hulgast silma hea huumorimeele ja terve talupojamõistusega. Erakordselt viljaka kirjamehena on praktilisele šamanismile, voodoo'le, tšakradiagnostikale ja hingeosade tagasitoomisele keskendunud Tiit eestistanud ja kirjastanud Maya nime all praeguseks juba 57 raamatut. Mitmes „Pealtnägijas“ kasutasime teda Muuilma eksperdina.

      Palusin Tiidult abi.

      Täiskuu tõustes pani Tiit trummi tööle ja sukeldus transsi. Lebasime tema kodukabinetis kõrvuti põrandal, külg külje vastas. Aeg-ajalt kargas Tiit püsti ja toimetas minu kallal kotkasulega. Tundsin, kuidas mingid asjad minu sees liiguvad, vahepeal tahtsid pisarad kangesti tulla. Pärast kuulasin, millistel maastikel šamaan kondas, keda kohtas, mis juhtus, mida teha sai. Tiit andis mulle kaasa väeloomad ning soovitas minna täiskuul surnuaiale, otsida üles kõige vanem haud, ohverdada seal Parunile pudel rummi ja paluda, et ta haua kinni hoiaks.

      Tegin seda.

Tiit Teras

      Kunagi oli mul Kullo keskuses omaette tuba, kus ma inimesi vastu võtsin. Olin veendunud, et tänapäeva meditsiin on heal tasemel ja suudab aidata inimesi oma füüsiliste probleemidega, aga psüühiliste ning eriti hingeliste murede lahendamine on palju halvemal järjel. See oligi minu tegevuse peamine sisu. Kasutasin meetodeid, mida tunti juba tuhandeid aastaid tagasi, kui meditsiini veel polnud. Paljud probleemid inimeste elus on jäänud samasuguseks ja seetõttu oleks õige iidseid oskusi mitte unustada.

      Üks neist on muistne hinge tagasitoomine. Selle tehnika puhul läheb šamaan inimese elus ajas tagasi kuni hetkeni, mil tal juhtus midagi halba. Juhtunu võib mõnikord mõjutada inimest nii tugevasti, et ta ütleb endale: „Pärast seda, mis minuga juhtus, ei saa ma enam kunagi olla endine.“ Šamaan suudab muutunud teadvuse seisundis näha seda minevikuhetke kas otseselt või sümboolselt.

      Loodusrahvad usuvad, et inimesel ei ole üksnes eluhing, mis füüsilise keha elavaks teeb. Peale selle on meil veel üks hingeosa, mis võib inimese juurest niisama lihtsalt lahkuda nagu liblikas lilleõielt, mida puudutab sõdurisaabas. Põhjused, mis seda lahkuma sunnivad, on sellised lillevarre ja sõdurisaapa kokkupuutumise sarnased hetked meie elus – rasked haigused, õnnetused, armastajate lahkuminek ja mõnikord probleemid töö või isikliku eluga.

      Šamaanitrummi helide saatel hingerännakule minnes olen näinud, kuidas inimesest eraldub ja eemaldub tema enda sarnane, kuid hõredam kogu. See ongi hingeosa, mis lahkub ja mille ma pean tagasi tooma. Seda ei tohi teha vägisi, hingeosa tuleb veenda tagasi tulema. Kui ta nõustub, tuleb ta omanikule tagasi tuua ja temasse puhuda. Kuigi seda rituaali kirjeldavas Sandra Ingermani raamatus „Hinge tagasitoomine“ on räägitud ainult kadumaläinud hingeosadega tegelemisest, tuleb seda tehes tegelda inimese kõikide probleemidega.

      Muutunud teadvuse seisundis paistavad haigused inimese sees olevate haigusolenditena (putukad või mürgised olendid), need tuleb sealt välja tuua ning loodusesse viia. Šamaan ei hävita neid, viib vaid tagasi paika, kus on nende õige koht. Haigus ei ole meie vaenlane, vaid lihtsalt vales kohas olev elusolend. Teda ei tohi tappa, vaid tuleb taastada looduses tasakaal, mis saabub, kui see olend on jälle oma õiges kohas tagasi.

      Inimmõtlemine ja – võimed on suguharude ning šamaanide ajast peale palju edasi arenenud. Nüüd on küllalt sageli