Ei jäta elamata. Vahur Kersna

öelda ei tea ma siiamaani isegi, kuidas selle rituaali juures toimuvat seletada. Seletusi on palju, kuid need on siiski vaid seletaja arvamused. Olen teinud seda muistset rituaali lihtsalt sellepärast, et inimesed on sellest abi saanud.

      Vahur oli hingeosade tagasitoomisest kuulnud ja tuli minu käest küsima, kuidas see ikkagi käib. Tegin tema üsna palju haiget saanud töökaaslasele tagasitoomise rituaali, mille Vahur vormistas telesaateks. Siiamaani on see jäänud ainsaks saateks, kus arvestati ka minu arvamusega ning anti edasi minu sõnad. Hiljem on mitu reporterit nii Kanal 2-st kui ka TV3-st proovinud sarnaseid saateid teha, aga… Mõni minu mõte või sõna on saatesse ju jäänud, kuid nii, nagu tegija sellest arvas, mitte nii, nagu mina mõtlesin. Hiljuti tuli jälle keegi TV3-st. Saatsin ta kohe minema ja nii teen ka edaspidi, sest kui saate tegijal on vaatajale midagi öelda, siis öelgu seda oma sõnadega. Pole vaja minu sõnu väänata, et need tema soovitud mõtte välja ütleksid.

      Siis saabus päev, kui Vahur tuli minu juurde väga raske haigusega. Õnneks polnud see veel liiga kaugele arenenud ja Vahur oli võtnud minu arvates õige hoiaku: kasutada kõiki võimalusi, et olukorrast välja tulla. Arstide juures oli ta juba käinud, minu osaks jäi tegelda haiguse vaimse poolega.

      Ka Vahurisse oli lisaks haigusolendile seestunud veel üks tugevam vaenulik vaimolend. See oli seotud inimesega, kellega ta oli varem elus kokku puutunud. Kui šamaan selle olendiga hakkama ei saa, võib haigus tagasi tulla. Tegin rännakul kõik, et teda tõrjuda, lõpuks aga pöördusin abi saamiseks ühe võimsa vaimu poole.

      Seekord see aitas. Aga me peame kõik mõtlema, et oleme surelikud. Kord lõpeb elu ikkagi ja sellepärast tuleks meile jäänud aeg kasutada nii, et lahkudes võime öelda: oleme teinud kõik, mida tõesti teha tahtsime. Meie ülesanne maa peal on täidetud. Kui me ise sellega nõus oleme, avab vaim väravad ja saame rahulikult minna.

      Üks põhjustest, miks haigus Vahurit tabas, on minu arvates seotud tema iseloomuga. Kui ta midagi teeb, siis täie hingega, põledes. Hingega, põledes tehtud töö ongi see, mis Vahurit iseloomustab ja miks me tema saateid vaadata tahame. Sellel paraku on oma hind, mis tegijal tuleb maksta. Nii võib inimene läbi põleda. Niisuguses seisus aga pääsevad mitmesugused probleemid meile ligemale kui vaikselt ja tasakaalukalt elades. Ütlesin talle, et kui ta suudaks oma elus teha täieliku pöörde ja tegeleks edaspidi sellega, mis teda põlema ei paneks, ei tuleks haigus ehk enam tagasi. Aga kas ta seda suudab? Kas teie suudaksite jätta selle, mille nimel elate, isegi siis, kui see teile väga palju maksma läheb?

      Võib-olla ongi see elu mõte – elada kirega ja endast kõik andes nii, et elu lõpuks saaksite öelda: „Olen teinud kõik, mida sain teha, ja pole raisanud oma elu, sest ma tean, et ei ela igavesti. Elu on lühike, ainult sünnist surmani ja mitte sekunditki rohkem!“

      Argipäevahommikud möödusid nüüd Mustamäe haigla 11. korrusel. Vaatega silmapiiril kõrguvale suusahüppetrampliinile. Kitsukese toa viis tooli olid tavaliselt täidetud.

      Selles lootuse miniuniversumis toimetas seitsmendale kümnele lähenev õde Riina. Nõel sisse, kott või pudel tilkuma. Nõel välja, side peale. Palju ta neid torkeid võib olla elus teinud? Miljon? Kaks? Kümme?

      Aja jooksul adusin, milline varandus see inimene on. Patsientidele. Haiglale. Eestile. Tervele maailmale. Õde Riina pilgu kindlus, temast hoovav rahu, mõistmine ja diskreetsus. Mitte miski temas ei tundunud õpitav, raha eest saadav. Et jõuda niikaugele, peab elama ning küpsema.

      Ja selleks sündima.

      Keemiaravi tilkumistundide lektüüriks sai Tiit Terase kirjastuselt värskelt ilmunud Alberto Villoldo „Šamaani meetod“.

      Eelkõige Inka tervendajate kogemustele tuginevat raamatut läbib veendumus, et meie meel on palju vägevam kui füüsiline olemus. Šamaanid on pragmaatikud, kelle eesmärk on tervendamine. Mis tähendab seda, et erinevalt ravimisest saab inimene tihtipeale haigusest lahti.

      Autor annab konkreetsed õpetused sisenemiseks šamaanitegelikkusesse, et sealtkaudu ennast mõista ning leida probleemidele lahendusi. Õpetab ka seda, kuidas hankida endale väeloom ja mismoodi teda kasutada.

      Peale paari korda üritamist õnnestus mul raamatus toodud juhendeid järgides Haavade Kambrisse sisse pääseda. Pildid tõesti jooksid silme ees, ainult vaata.

      Ja olid küll asjad, mis jäänud lahendama, koormasid minu alateadvust ja ilmselt ka südametunnistust. Püüdsin nendega tööd teha, andeks anda, lahti lasta.

      Edaspidi enam nii ludinal ei läinud. Ajapikku sain aru, et meetodit tuleb kohandada endale sobivaks. Isikliku Aia tehnikat kasutan siiamaani.

      Kaks „Šamaani meetodist“ pärit mõtet mõtisklemiseks:

      Kõigil on tulevik, aga ainult vähestel Saatus – suure tähega. See tähendab, et sa pead käima sulle sünnipäraselt määratud rada. Kui sa pole enda saatusega kooskõlas – teed mittesobivat tööd, elad vales kohas või ebaõige inimesega – antakse märku. Oled õnnetu ja sind tabavad haigused.

      Alberto Villoldo jõuab raamatu lõpus juhisteni, kuidas šamanistlikul rännakul ülemisse ilma nende teadmisteni jõuda ja oma Saatust teostada.

      Ja teine mõte:

      Inimeselt võib võtta kõik. Peale tema viimase vabaduse: valida igas elu olukorras oma suhtumine sellesse. Valida oma tee.

      Šamanistlik lähenemine tundus paljulubav. Võtsin järgmiseks Hawaii taustaga Serge Kahili Kingi „Linnašamaani“.

      Autori sõnul pole vaja otsida mingit Ülimat Tõde ega Tegelikkuse Kvintessentsi, sellest pole kasu. Tuleb olla pragmaatiline. Šamaan on sõltumata kultuurist ja keskkonnast eelkõige tervendaja.

      Lihtsas keeles kirjutatud raamat sisaldab palju praktilist. Isikliku aia loomine, visioonideotsingu juhendamine, üksjagu enesetervendamisvõtteid, rituaalide kasutamine.

      Mõtteid, mille üle mõelda.

      Sõltuvalt teie suhtumisest on probleem kas ületamatu takistus teie teel või väljakutse, mille peate väärikalt lahendama.

      Kõiksuse lõpmatus eeldab ka olemasolu lõpmatust.

      Kõik on kõigega seotud. Iga mõte, mis on täis armastust või mürgitatud vihkamisega, suudab mõjutada Kõiksust. Kuid eelkõige tunneb selle mõju teie enda keha.

      Kriitika surmab suhted, kiitus puhastab ja parandab suhteid.

      Haiguse või traumaga reageerib laps varjatud perekonnasisestele konfliktidele. Palvetes peab olema veendumus ja võimekus, muidu nad ei toimi.

      Kõik on energia. Energia järgneb tähelepanule.

      Kuna Kõiksus on lõpmatu, on igal ülesandel rohkem kui üks lahendus. Kui eesmärk on tähtis ja üks tee viis ummikusse, proovige teisi lahendusi.

Dr Katrin Palk

      Vahur talus esmaliini ravi igati hästi. Temaga oli väga lihtne suhelda, kuna ta oli väga positiivne ja avatud, haaras kõike lennult. Meie omavaheline arsti- patsiendi suhe oli igati usalduslik. Kiiritus- ja keemiaravi läksid ilma suuremate kõrvalnähtudeta, ravi tulemus oli väga hea ja me saime edasi minna järgmise ravietapiga – autoloogse siirdamisega, millele eelnes patsiendi enda tüvirakkude kogumine.

      Autoloogsete tüvirakkude kogumine toimub afereesiprotseduuri käigus spetsiaalse masinaga. Patsiendi tüvirakud kogutakse kas perifeerse või tsentraalse veeni kaudu spetsiaalsetesse kottidesse. Peale kogumist rakud töödeldakse ja külmutatakse tulevikus kasutamiseks. Enne tüvirakkude kogumist on patsient saanud ravimeid, mis stimuleerivad tüvirakkude migratsiooni luuüdist perifeersesse verre.

      Autoloogne vereloome tüvirakkude siirdamine on üks võimalikke müeloomtõve ravimeetodeid, mille korral patsient saab väga suures doosis keemiaravi, mille eesmärk on maksimaalne kasvajavastane efekt. Selleks, et ei tekiks