Katki. Tea Lall

Ragne astus seda mööda ettevaatlikult üles. Katuse all oli üksainus ruum, mis oli lõpuni välja ehitamata. Korstnajala kõrval latil rippusid triibulised luitunud kaltsuvaibad, mis olid endasse imenud aastate tolmu. Kõikjal vedes kila-kola ja prahti, alustades katkisest vokist ja lõpetades vanade ajalehtede ja raamatutega. Kuid tolmustele asjadekuhilatele vaatamata oli õhk siin kuidagi värskem ja puhtam kui all, siin ei olnud kirbet kopitusehaisu ega muud ebameeldivat lõhna.

      Kui Ragne kitsast trepist ettevaatlikult alla astus, kuulis ta esikust kummalist häält. Nagu oleks keegi sosistanud või korraks ohanud. Ragne, muidu julge naine, tardus hetkeks ja tundis, kuidas süda rinnus ärevalt lööma hakkas. Järgmisel hetkel võpatas ta ehmatusest. Esikus trepi all lamas suur valge koer! Too tõstis pea, vaatas korraks tulija poole, pani siis koonu uuesti põrandale ning lasi rahulikult silma kinni, juskui tajudes, et tulijast pole talle mingit ohtu.

      Ragne astus trepilt maha. Koer ei liigutanud end. Näis, et ta ei tunne naise vastu mingit huvi. Seetõttu ei lasknud ka naine end temast segada ja astus kööki. „Ju ma jätsin välisukse lahti, eks ajan ta pärast välja,” mõtles ta.

      Köök nägi täna teistsugune välja. Kui eile oli ilm olnud päikseline ja ruum tundunud seetõttu üsna talutav, siis täna oli see rusuvalt hämar ja nukralt räämas. Kuna köögiga oli ta eile juba sinasõprust teinud, siis astus ta elutuppa, mis täna oli peaaegu kottpime. Ragne astus akna juurde ja rebis paksu teki akna eest ühe ropsuga maha. Hall tolm mattis hinge. Ta tõmbas kopsud seda tolmu täis ja hinge kinni hoides rapsas maha tekid ka teiste akende eest, ning tormas siis tagasi kööki puhtamat õhku hingama. Ta avas ettevaatlikult pehkinud köögiakna. Õnneks jäi see püsima ega kukkunud eest, nagu uksega oli juhtunud.

      Naine astus tagasi tuppa, kui tolm oli suuremalt jaolt langenud. Ta vaatas ringi. Ainus tore asi siin oli mürakas valge ahi. Tõeline pärl – soojamüüri ja lesoga. Kui ta siia otsustab jääda, siis teeb ta igatahes sellele kohe tule alla, see on kindel.

      Kahe poolega uks, mis ahju kõrvalt tagumisse tuppa viis, oli lukus. Ragne katsus seda mitu korda, kuid uks oli kinni mis kinni. „Olgu siis nii,” mõtles ta, „ju siis omanik ei taha, et võõras sinna läheks.” Ta jättis ukse rahule ning naasis kööki. Laual, mis oli kaetud häguseks kulunud lillelise vakstuga, oli lisaks nõudele ka ohtralt hiiresitta. Kui ta lähemalt pliiti uuris ja kappidesse piilus, oli selge, et hiiresitta on siin kilode viisi. Sellepärast oli köögis ka eriti vänge hais. Üsna pea avastas ta, et pliidiserval seisvas sangata kruusis oli üks näriline ammu-ammu ka oma elu jätnud ning nüüd vaatasid sealt vastu tumehallid karvatuustid ja tillukesed luud.

      Kogu maja oli külm ja rõske ning see puges kiiresti kontidesse. Õnneks kuulis Ragne, kuidas Mariti auto õue keeras. Ta ei tahtnud täna siin kaua olla.

      Esikuuks avanes ning energiline ja reibas maakler astus sisse. Ta seisatas korraks maas lebavat ust vaadates ning astus siis kööki.

      „Uks kukkus eest ära,” naeratas Ragne. „Tere siis!”

      „Tere, tere!” vastas Marit ja pani oma kausta hiiresitasele lauanurgale.

      „Koer ei haukunudki, kui sa tulid,” ütles Ragne.

      „Mis koer?” ei saanud teine aru.

      „Esikus trepi all lamab suur valge koer, kas sa ei näinud?” küsis Ragne.

      Nad astusid koos esikusse ja vaatasid trepi alla, kuid seal polnud kedagi.

      „Siia oli enne üks koer pugenud, vaatas mind korraks ja magas edasi,” selgitas Ragne. „Mõtlesin, et ju ma jätsin välisukse enne lahti ja ta lipsas sisse. Ma ei julgenud võõrale loomale väga ligi minna, mõtlesin, et kui ta juba tuli, las siis olla.”

      „Imelik,” kostis Marit, justkui kaheldes Ragne sõnades, „kui mina tulin, oli välisuks küll korralikult kinni.”

      „See on tõesti veider. Aga olgu siis, ma vaatan pärast maja üle, ju ta puges kusagile peitu. Äkki lakka? Muidu on nii, et lähen ära ja ei tea, millal tagasi tulen, jääb vaeseke siin veel nälga ja janusse. Hakkame siis lepinguga peale!”

      „Tead, enne, kui ma lepingu välja võtan, pean ma sulle midagi rääkima. Selle maja kohta ja inimeste kohta, kes selle majaga on seotud,” alustas Marit asjalikult, kuid murenoodiga hääles. Ta tõmbas laua ääres oleva tooli lähemale, kummardus ja uuris seda, lükkas siis nina kirtsutades tooli laua alla ja jäi akna juurde seisma, toetudes ettevaatlikult aknalauale. Ragne istus toolile, ilma, et oleks veendunud selle puhtuses. Niikuinii olen must, mis tähtsust sel on, mõtles ta.

      „Nii,” alustas maakler. „Maja on praeguste omanike käes olnud vaid paar aastat. Margit on noor kunstnik ja kahe väikese lapse ema, tema mees Alvar, tänaseks kahjuks juba eks, on samuti kunstnik. Väga ambitsioonikas mees, muide. Nende suhe kiskus kiiva juba siis, kui esimene laps oli sündinud. Alvar maalis nagu hull, käis kõikvõimalikel kunstiringkondade üritustel ja kaugenes perest. Noh, kunstnikud on, nagu nad on – vaatamata kõigele sündis peagi teine laps. Aga abielu oli täiesti metsas. Margit püüdis päästa, mis päästa andis, ja nad arvasid, et kui täitub nende mõlema ammune unistus armsast maamajast kusagil pärapõrgus, metsade ja niitude vahel, saab abielu uue alguse ja kõik on õnnelikud. Nad võtsid laenu ja leidsid selle koha siin, kaugel nende tollasest kodust ja sõpradest-tuttavatest. Nad valisid selle teadlikult just siia, kaugele, et siin perele pühenduda. Aga juba esimesel sügisel, kui nad siia tulid, läksid nad hoopis lahku. Nii et nemad selle maja juures midagi teinud ei ole. Üks põhjus, miks nad siia enam tulla ei tahtnud ja maja müüki panid, oli veel. Nimelt maja eelmine omanik, vanaproua Milvi …” Marit tegi pausi, kuid jätkas siis, Ragnele teraselt otsa vaadates: „… tapeti vahetult enne seda, kui maja Alvarile ja Margitile müüdi, siinsamas majas. Selles tagumises toas. Kas sa käisid seal?”

      Ragne vaikis. Ta oli nii mõttesse vajunud, et ei märganud kohe vastata. Mariti jutt oli enam kui õõvastav.

      „Ei käinud, uks on lukus,” ütles ta lõpuks.

      „Milvi oli seitsmekümne kolme aastane ja elas siin üksi,” jätkas Marit. „Lapsed olid laiali, nagu ikka. Vanainimene oli kokkuhoidlik ja sõbralik, külajoodikud kasutasid seda ära ja käisid alailma temalt raha laenamas. Milvi andis ka, ta oli lahke naine. Aga see oli rumalus. Sest ühel päeval, kui lapsed enam ema telefoni teel kätte ei saanud, tulid nad siia ja leidsid ta magamistoast tapetuna. Kirvega oli raiutud, nii et tuba verd täis. Ma räägin nii, nagu see asi tegelikult oli, ei hakka ilustama. Seda peab ju teadma. Ka eelmine maakler, kes selle maja Alvarile ja Margitile müüs, rääkis loo ära, kuigi Milvi lapsed ei olnud algul sellega nõus, et ta seda ostjatele avaldab. Rumal ju, see oleks niikuinii välja tulnud. Nii väikeses kohas ei jää sellised asjad mitte iialgi saladuseks. Lapsed pidid tulema ja maja ära koristama, ainult sellel tingimusel oli Margit nõus tehingu tegema, kuid aeg läks ja läks, ei tea, kas Milvi lastel tuli julgusest puudu või ei leidnud nad kedagi, kes oleks olnud nõus seda võigast tööd tegema. Muidugi oli Margit sellest kõigest šokeeritud ja keeldus lõpuks lastega siia tulemast. Koht, millest pidi saama nende unistuste kodu ja kus pidi algama remonditud idülliline pereelu, oli mõrvapaik. Alvar võttis asja rahulikult, talle tundus isegi, et sellisel kohutava looga kohal on loomingulises mõttes eriline aura. Ta ei näidanud Margitile seda tagumist tuba, pani lihtsalt ukse lukku ja nii see asi jäi. Nii et ka minul pole aimugi, mis seisus see tuba praegu on. Margit proovis siin mõned korrad käies nende hirmsate faktide ja majaga kohaneda, aga loobus üsna ruttu. Ta sai aru, et see pole koht, millest ta oli unistanud. Ja nii läkski maja uuesti müüki. Vot selline lugu.”

      Marit ootas, mida Ragne ütleb, ja küsis siis äkitselt: „Milleks sulle see maja? Sul on ju endal ilus maja olemas, miks sa tahad siin olla, ma ei mõista.”

      „Ma jätaksin selle enda teada,” vastas Ragne ning lisas pärast väikest pausi: „Ega ma ei teagi tegelikult, kas mul on seda vaja. Aga ma tahan teada saada. Vaatamata sellele jubedale loole, tahan selle maja siiski üürida. Aga mis mõrtsukast sai?” tahtis ta teada.

      „See jube inimene, mustlane, jõudis tappa veel kaks vanurit siin lähikonnas, õnneks küll mitte samas külas. Aga Milvi mõrva ta üles ei tunnistanud ning kuna tõendeid vist ei olnud piisavalt, siis jäi see asi lahendamata.