Katki. Tea Lall

kas niisugune määratlus on üldse kohane. Mis on kauge? Kui kaugel on kauge? Või kui lähedal on lähedal? Võimalik, et ta oli siiski üsna lähedal. Sest tegelikult oli isa temaga kõikjal kaasas.

      Olgu sellega kuidas on, aga sõit isa juurde polnud väga pikk, nii seitsmekümne kilomeetri ümber.

      Selle aja jooksul, mis kulus isa juurde sõiduks, jõudis ta mõtiskleda elu, maa ja universumi üle, ka surma üle. Mõnikord valdas teda kurbus, teinekord õnnetunne. Ta imetles Eestimaad, mis tundus vahel trööstitu ja hall, kitsas ja ahistav, aga kui siis järgmise kurvi taga ilmusid ta ette laiuvad metsad, haritud põllud, mis ulatusid silmapiiristki kaugemale, mõistis ta, et see oli tema maa, tema kodu, kust ära minna lihtsalt polnud võimalik.

      Mida lähemale ta isale jõudis, seda nukramaks muutus. Ta ei mõistnud ikka veel, miks pidi ta isaga kohtumiseks minema just sinna ja mitte mujale …

      Ragne tundis seda teed juba hästi ja teadis, et viimase metsatuka tagant ilmub kohe-kohe nähtavale kirikutorn ning taamal rohekashall, järveniiskest udust kõrguv võimas põlispuudesalu nagu müür. Seal oligi isa, nende puude all, järve kaldal. Ta oli olnud seal juba kakskümmend kolm aastat, aga Ragne ei olnud ikka veel sellega leppinud. Samas oli surnuaed imeline paik. Seal oli seletamatu rahu, kõik keerulisena näivad olukorrad selginesid iseenesest. Seal tajus ta, kui tähtsusetud, kui maised ja kaduvad olid tema mured. Nii nagu tema isegi. Kas seal oligi see ÄRA, mida ta terve elu otsinud oli? Ragne istus isa kohale murule. Ta tajus isa lähedust ja kohalolu, samas mõistes, kui kaugel ta temast tegelikult oli. Võiks öelda, et valgusaastate kaugusel, kuid tegelikult ka siinsamas, südames …

      Ragne esitas vahel küsimusi, vastust saamata. Ta teadis, et isa kuuleb, lihtsalt mõnikord tulevad vastused hiljem. Isa haual istudes ei olnud ajal tähtsust.

      Enne kitsukesest jalgväravast väljumist vaatas Ragne tavaliselt mitu korda tagasi. Värava taga algas uuesti aeg. Seal teadis ta, et ei saa jääda. Veel mitte. Veel ei olnud see tema koht, veel ei olnud tema aeg. Veel ei pea minu laps tulema siia, kui tahab mulle külla tulla, mõtles ta.

      Kui isa elas, saatis Ragne teda alati pilguga, kui isa oli tal külas käinud ja koju hakkas sõitma. Ta teadis, kui haige isa oli. Justkui lootes, et saab teda niimoodi päästa, jälgis ta oma neljanda korruse korteri aknast silmadega oma isa autosse istumas ja majade vahelt maanteele keeramas, jälgis, kuidas tema sinise kabiiniga veoauto eemal künka taha kadus, ja soovis, et võiks seda veel palju aastaid teha. Sellest oli saanud Ragnele rituaal: saata isa pilguga aknast nii kaugele, kui silm ulatus. Keegi ei teadnud sellest, see oli tema saladus. Tal oli alati hirm, et ei näe oma isa enam kunagi. Sellepärast soovis ta aknal, et tema pilk isa kaitseks ja hoiaks. „Kas nüüd saadad sina mind pilguga, kui ma su juurest lähen?” mõtles ta sageli, kui surnuaia väravast välja astus.

      PÕHIKOOLIS KÄIES OLI RAGNE VÄGA UJE, ÜLEMÄÄRA KÕHN, HAIGLASELT kahvatu, halva isu ja lisaks ka hapra närvikavaga. Tema ema püüdis neid omadusi välja juurida, tuletades talle alatasa meelde, kui nõrk ta on, kui saamatu, arg, halva rühi ja pika taibuga, kui kohmakalt ta kõnnib. Etteheiteid oli palju. Ragne tundis, et ta ei tee kunagi midagi õigesti, nii, nagu emale oleks meeldinud. Ta ei haaranud lennult, oli liiga aeglane. Teda võrreldi pidevalt temast tublimatega ning heideti ette, et ta pole samasugune kui nemad. Need teised olid julged, sõnakad, osavad ja taibukad. Vahel ta soovis, et polekski kunagi sündinud, sest liiga keeruline tundus elu, millesse ta enda tahtest sõltumata oli potsatanud. Ta püüdis muutuda. Sadu kordi tõotas ta endale, et hakkab julgeks ja tarmukaks, kuid ema valusate märkuste all ei tulnud sellest midagi välja. Ta ei julgenud julgeda. Ja isal polnud piisavalt sõnaõigust. Kui ta püüdiski tütre kaitseks mõnikord välja astuda, sai ta emalt sellise sõnavalingu, et uppus selle alla ja jäi tummaks.

      Suur osa Ragne lapsepõlvesuvedest möödus vanavanemate juures. Vanaema ja vanaisa elasid metsa sees, naabertalud olid kaugel ega paistnud nende õuele. Neil olid loomad ning suur põld. Vanaema oli närviline ja tõre, sest tal oli alati kiire. Ta oli kas laudas, heinamaal või kartulipõllul. Mõnikord tegi ta väikese lõunauinaku. Kui tunnine tukastus läbi sai, kargas ta püsti, torkas kalossid jalga ja kiirustas taas poolelijäänud tööde juurde. Tundus, et lapselapsed teda väga ei rõõmustanud, nad pigem segasid ja lõhkusid harjumuspärast tööelu. Kui Ragne pere maale sõitis, ootas neid esimese asjana tubade koristamine, sest need olid enamasti segamini ja tolmu täis, kuna Ragne linnakodu oli tänu ema puhtusearmastusele alati laitmatult korras. Tagantjärele mõistis Ragne, et tubasteks töödeks ei olnud vanaemal lihtsalt aega.

      Vanaisa võttis elu tunduvalt vabamalt. Sel ajal, kui vanaema lehmi lüpsis või põldu rohis, nokitses tema oma pisikeses tööruumis mingit metallitööd teha. Ega keegi kunagi päris täpselt teadnud, mida ta seal õigupoolest teeb. Ta oli osav, oskas meisterdada kõike sikuskatest kuni püstoliteni välja. Nokitsemise kõrvale trimpas ta portveini, mida peitis hoolikalt, et vanaema pudeleid käest ära ei võtaks. Tossav pabeross rippus tal pidevalt huule küljes. Kui Ragne vanemaks sai, kutsus vanaisa teda enda seltsi ja pakkus veini. Tüdruk oli siis vast viieteistkümneaastane, mitte rohkem. Tavaliselt oli vanaisa juba parasjagu vintis ja tahtis juttu ajada, ning kedagi peale Ragne polnud käepärast, sest kõik tegid tööd. Kui ta päris purju jäi, siis tukkus ta oma tööruumis kušetil istudes, suits näpu vahel. Enne ta tavaliselt ka nuttis natuke, kuna juues muutus ta väga härdameelseks. Siis jagas ta lastelastele raha ja kommi. Vanaema oli kitsim, tema oma rahakotti laste ees naljalt ei avanud.

      Tol ajal oli kõik teisiti kui praegu. Lambad ja kanad kondasid vabalt ringi ja kogu õu oli nende pabulaid ja lärakaid täis. Seetõttu ei armastanud Ragne paljajalu käia. Vahel nägi ta, kuidas vanaema paljajalu käimisest mustaks paakunud jalgadega kanasita sisse astus, ise seda märkamata, ja pärast nendesamade jalgadega tuppa tatsas, ning tal tõusid vastikusest juuksed turri. Laut oli maja lähedal ja suvel hoiti uksi-aknaid palavuse pärast lahti, nii et tuba oli kogu aeg paksult kärbseid täis. Vanaisa tegi oma igapäevast lõunauinakut, kärbsepiits käes, äsades poolunes kõigile, kes tema peal maandusid. Et tüütute kärbeste surm raudkindel oleks, rullis vanaema omalt poolt vaese putuka veel näppude vahel laiaks. Ragnel jooksid praegugi külmavärinad üle selja, kui ta sellele mõtles. Võib-olla olidki just need pildid saanud määravaks, miks ta ise koguni mõnevõrra pedantselt puhtust armastas ja putukaid vihkas. Tema kodus ei olnud kohta mitte ühelegi kärbsele, ning ta ei jätnud õnnetu tuppasattunu jälitamist enne, kui oli ta hävitanud. Kooli ajal nokkisid sõbrad teda aeg-ajalt tema korralikkuse pärast. Hiljem ütles ta ise naljatamisi, et ta pole saanud karjääri teha, kuna on kogu aeg koristamisega liiga hõivatud olnud.

      Vanaema naabertalus, metsade ja heinamaade taga, elas naabritüdruk Helle, kes oli Ragnest paar aastat vanem ja täiskasvanum. Helle ei mänginud nukkudega, temale meeldisid rohkem poiste mängud, sest tal oli kaks vanemat venda. Hellega oli põnev vana pärnapuu otsas turnida, kus oli aastaid tagasi sisse lõigatud armutõotus, heinaküüni onni ehitada ja seal salaja raamatut „Avameelselt abielust” lugeda. Ega Ragne täpselt aru ei saanud, millest seal räägiti, aga põnev tundus ikkagi, võib-olla just sellepärast, et see raamat oli lastele keelatud ja Helle oli selle ema kapist pihta pannud.

      Kui Ragne tahtis Helle juurde minna, palus ta, et vanaema teda saadaks, kuna Ragne pelgas metsa. Tavaliselt vanaema saatiski, kuid ühel heal päeval ütles: „Sa oled juba nii suur tüdruk, et võid üksi minna. Kui kaua ma sinu arvates veel sind saatma peaks?”

      Nii ei jäänud Ragnel muud üle, kui üksi see kõhedust tekitav teekond ette võtta. Ta mäletas siiani hirmu, mis talle metsa vahel peale tükkis. Puud olid suured ja tema nii pisike nende vahel. Oli ainult vaikus ja tema enda vere kohin kõrvus. Ta jooksis mööda kitsukest rada, süda peksmas nagu hirmunud linnul. Pärast metsa tuli heinamaa, mis oma inimtühjuses polnud linnalapsele sugugi vähem hirmutav. Teerada viis mööda vanast küünist, mille päikesest halliks muutunud seinalaudadele ta hingetõmbamiseks korraks selga toetas. Edasi oli juba lihtsam, sest kohe pärast heinamaad tuli sarapuusalu ning selle tagant paistiski naabrite laut.

      Kuigi mets teda lapsena hirmutas, õpetasid just need üksipäini ette võetud retked teda metsa armastama. Sealt võttis ta kaasa ka imetluse ja aukartuse, mida ta metsa vastu tundis.

      Mida aeg edasi, seda igavamaks maal käimine Ragne jaoks muutus. Ta oli