Katki. Tea Lall

millest sündinud kibedad pisarad panid kurgu kipitama. Ta vaatas oma hoolikalt aastatega rajatud aeda. Elupuud, mis olid istutades imepisikesed olnud, olid kõrgeks kasvanud, väikestest habrastest põõsastest tõelised tihnikud vormunud. Kogu see aastatepikkune töö oli teeninud eesmärki – kasvatada nende kodu ja vaikse tupiktänava vahele kõrge müür. Kas võis ta aeda rajama hakates aimata, et see müür ulatub varsti ka nende endi eludesse, kõrgudes „meie” ja „nende” vahel ning lõpuks ka „meie” ja „meie” vahel. Meie siinpool päriselu, nemad sealpool, tema siin, mina seal … Ja puude kasvades jäi ka päike aina enam sinnapoole, kus „meid” ei olnud.

      Telefon helises. See oli Marit. Ragne köhatas korraks, enne kui kõne vastu võttis.

      „Tere! Kas meie kohtumine kell neli on endiselt jõus?” küsis reibas hääl.

      „Jaa, ikka,” vastas Ragne, hääl nutust kore.

      „Kas kõik on ikka korras?” päris murelikuks muutunud hääl teisel pool.

      „Jaa, korras,” vastas Ragne.

      „Selge, näeme siis!”

      Marit oli hämmastav inimene – alati heatujuline ja rõõmus, täis elujõudu ja energiat. Tema elurõõm nakatas. Isegi äsjane pisike tühine kõne oli Ragne veidi maha rahustanud. Ta tõusis trepilt, pühkis silmad kuivaks ja läks tuppa. Maja oli vaikne ja kodu lõhn tundus ühtäkki võõras. „Nagu polekski siin elu,” mõtles Ragne. Ta otsis kapist välja vanad märkmikud. Neid oli terve virn: väikesed pruunide, siniste ja valgete kaantega kulunud ruudulised märkmikud. Neis päevikutes oli kirjas tema elu alates kuueteistkümnendast eluaastast kuni kolmekümnendani. Kõik mõtted ja tunded. Viha, armastus, solvumised, andestamised. Ja lahkumised. Lõplikud ja igavikulised. Põletatud sillad ja pikast paigaltammumisest poriseks muutunud ristteed. Need teed olid toonud ta siia, kus ta praegu oli – eikuhugi. Või pigem ringiga tagasi algusse, ning talle tundus, et kuigi rohkem kui pool elu on elatud, ei tea ta endiselt, kuidas edasi minna. Kas alustada samast teeotsast või pöörata paremale, vasakule?

      Ta oli aastaid peljanud neid märkmikke lugeda, sest kartis, et vana valu tuleb tagasi ja teeb tema sees endale uuesti pesa. Valusid oli ju niigi, milleks neid juurde lugeda? Ragne oli paljugi jõudnud unustada või sundinud end unustama. Kuid täna hommikul ärgates tundis ta, et on aeg mõned väga vanad valud üle vaadata. Vaadata, kas aeg on neid kirjasõnaks vormitud tundeid tuimestanud või ongi nad tänaseks juba tühipaljad sõnad koltunud paberil. Tema elu võrrand, mida ta oli pikki aastaid püüdnud lahendada, ei olnud lahendust leidnud. X-i väärtus oli endiselt leidmata. Kusagil pidi olema sellesse võrrandisse viga sisse lipsanud. Aga kust oli viga sisse tulnud, ja millal?

      Ta sirvis märkmikke – kokku oli neid neliteist – ja tõstis kõrvale kooliaegsed, varases nooruses kirjutatud. Nendes oli üks suuremat sorti segu teismelise hinge tohuvabohust, millest tagantjärele oli kohati raske, et mitte öelda võimatu aru saada. Siiski – oma lapsepõlve oli ta enda jaoks selgeks mõelnud. Selleks oli kulunud aastaid. Teda olid püüdnud neis selguseotsinguis aidata psühholoogid ja psühhiaatrid, sõbrad, ka mõned mehed. Kuid kõik lõppes justkui paigaltammumisega. Alles aeg, pikad aastad, ja ka emaks olemine tõid teda iseendale lähemale, aitasid mõista, miks oli tema elu selline nagu ta oli, miks oli tema ise selline nagu oli. Ambitsioonideta, madala enesehinnanguga, eraklik ja nukrameelne. Ta ei usaldanud inimesi, aga mingil veidral moel armastas ta neid siiski. Eemalt tundusid nad toredad, kuid lähedale ta endale kedagi naljalt ei lasknud. Võib öelda, et Ragne armastas inimesi, keda ta ei tundnud. Enamik inimesi, kellega ta põgusalt kaupluses, raamatukogus või kusagil mujal kokku puutus, tundusid heatahtlikud ja toredad. Aga ta kartis nendega lähemalt tuttavaks saada, inimesi endale ligi lasta. Niipea, kui keegi temaga tutvust teha tahtis, tõmbus ta eemale, nähtamatu joone taha. Aastaid tagasi oli ta olnud hea suhtleja, seltskondlik ja lõbus. Tal polnud mingit probleemi leida uusi tuttavaid. Kuid mida aeg edasi, seda keerulisem oli suhelda. Ragne tundis, et ei sobitu enam inimeste, seltskondade ega isegi oma sõpradega. Ta oli justkui teises dimensioonis. Jutud, mis teda varem olid huvitanud, tundusid nüüd igavad. Ta ei osanud neis kaasa rääkida. Ja kui vahel midagi ütleski, tekkisid vastuolud, sest näis, et ka teised ei mõistnud enam teda, ei osanud tema keelt ega saanud aru tema mõtetest. Ta oli nagu kusagil ära, eemal, ära enesest ja ära kõigist. Nii kaotas ta vähehaaval oma sõbrad.

      Tema sees oli alati mingi kummaline ärevus, ta polnud osanud leida rahu eneses ja enesega. Kui keegi väitis end eluga rahul olevat, tundus see võõras ja võlts ning pani teda taas sügavalt iseendasse vaatama. Jälle oli ta erand, kes pidi tunnistama, et mingit rahulolu polnud saabunud. Ikka veel oli kõik sama sassis ja segane nagu siis, kui ta teismeline oli. Mõnikord vaadati teda kaastundlikult, kuid Ragne ei vajanud kaastunnet. Rahulolematus ja rahutus olid tema elu loomulik osa. See oli kui kaaluta olek, kus teised su ümber seisavad, kuid sina hõljud ringi, suutmata jalgu maha panna. Teda tegid ärevaks asjad, mida teised ei märganudki, kuid mis temal teravdas kõik meeled, tuues valusa teadmise, kui kaduv kõik siin ilmas on.

      Näiteks vahel mõnd kaugel haukuvat koera pimeduses kuulates mõtiskles ta selle üle, et ta mitte kunagi ei saa teada, miks see koer seal kaugel haugub, kas nägi kassi või mõnda inimest, kes ei olnud oodatud …

      Ragnele meeldis puude sahin tuules, mis justkui sosistas tundmatuid sõnu, öine tähistaevas, liiklusmüra akna taga. Ja ta kartis muusikat. Jah, Ragne üks veidramaid eripärasid oli see, et ta ei suutnud muusikat kuulata. Muusika oli liiga aus. Muusika kiskus hinge katki. Olgu tema noorusaegne kaheksakümnendate disko või eilne hitt – kõik need tegid haiget. Ainult mõnikord, kui ta sõitis autoga või kui teda valdasid kummalised tunded ja igatsus millegi tundmatu, kauge ja ehk isegi olematu järele, kuulas ta muusikat, juba ette teades, et see lõpeb kirbe igatsuse ja enesehaletsusega. Ühesõnaga, muusikat kuulas ta siis, kui tal oli vajadus endale haiget teha, ja see toimis sajaprotsendiliselt. Valu muutus tugevamaks, vahel lausa talumatuks, ja võttis mitu päeva, enne kui ta jälle endiseks sai. Klassikalist muusikat ei kuulanud Ragne kunagi. Ta ei mõistnud seda. Oleks tahtnud, aga ei mõistnud. Klassikaline muusika oli liiga kauge, liiga ilus, liiga puhas ja väärikas. See ei sobinud kuidagi temaga kokku. Tema hinges mässav rahutus ja ärevus põrkusid klirinal klassikalise muusika puhasselgete nootidega, tekitamata meeleolu, milleks ta oli valmistunud. Aeg-ajalt ta proovis uuesti, kuid midagi ei muutunud. See muusika oli kõrge, tema ise aga selle ees madal ja pisike.

      Mida vanemaks Ragne sai, seda sagedamini mõtles ta minevikule, lapsepõlvele. Lapsepõlv on kõige olulisem aeg meie elus. Kõik seal kogetu teeb meist need, kes me hiljem oleme. Ei pea kasvama peksu all ega kannatama nälga, et saada heaks inimeseks, ja ka vastupidi. Need on haprad seosed, mis meid ennast loovad. Kõige tähtsam lapse elus on ema. Lapsest, keda ema pidevalt kritiseerib, saab suurim enesekriitik. Ema on see, kes ehitab sinust selle inimese, kes sa täiskasvanuks saades oled. Mõnele emale on see aga liiga raske koorem, võimatu missioon. On ääretult kurb, kui ema aastaid hiljem ütleb pettunult, et sinust ei ole mitte midagi saanud. Miks, küsid endalt, miks minust ei ole midagi saanud?

      Ragne mõtles tihti oma emale. Ja muidugi isale – ainsale, kes teda toetas ja julgustas. Ja kes alati andestas. Ragnel oli pealtnäha justkui kõik olemas: puhas ja kena kodu, vanemad, kes teenisid palgatöö kõrvalt lisaraha, tal olid ilusad riided ja oma tuba, kuid midagi jäi ometi puudu. Armastus oli olemas, kuid ei olnud turvalist teadmist, et võid sügavas kurbuses käed ema kaela ümber panna ja sealt lohutust leida. Vahel, kui Ragne seda teha tahtis, lükkas ema ta kõrvale: „Ära sega, näed ju, et ma pesen pesu.”

      Siis puges ta tavaliselt isale sülle, isa rääkis mõne naljaloo ja hea tuju oligi tagasi. Nüüd, kui vahel oli raske, oleks ta väga tahtnud pea jälle isa sülle panna ja tema lohutavaid naljalugusid kuulata. Aga see ei olnud endisel moel enam võimalik. Kui igatsus liiga suureks muutus ja küsimused üle pea kasvasid ning vastuseid ei olnud, sõitis ta isa juurde. Nii nagu isa, armastas ka Ragne autoga sõita. Sõites oli ta vaba. Ta nägi oma maad ja inimesi, kes sellel maal elasid. Nii, ühest paigast teise sõites, moodustus neist põgusatest hetkedest pikapeale tervik, nagu panoraamfoto sellest maast ja nendest inimestest. Hetk, mida ta akna taga nägi, võis salvestuda mällu pikkadeks aastateks, ja vahel jutustas üks pilt rohkem kui sõnad. Ta nägi viivuks viletsaid ja väeteid, rikkaid ja julgeid, tagasihoidlikke ja auahneid.