Juured erinevas mullas. Pia Pajur

hulgast kerge ära tunda, sest olid ainukesena venekeelsed, vaid üksikud tervitus- ja hüvastijätusõnad eesti keeles. Pealmine oli lühike kiri, hõredad read ajaga kollaseks tõmbunud paberilehe ühel poolel.

      Tere, Hel!

      Elan viimased kuud ja nädalad piineldes ja lootuses. Elu ilma Sinuta on kogu aeg piin, aga nüüd olen leidnud väikese lootuskiire. Kas Sa mäletad, kui kord mingi tüli järel Sult palusin, et kui me eluteed peaksid vahepeal lahku minema, siis oma tutvumise 10. aastapäeval saame kindlasti kokku. Et oleme siis vanemad ja targemad ja oskame ehk oma elu paremini korraldada. Ja Sa olid nõus ja lubasid sel päeval minu juurde tulla, ükskõik kus me ka sel ajal poleks. Mäletad? Ja see päev muudkui läheneb. Väga loodan, et Sa pole seda unustanud ja oma lubaduse täidad. Nüüd ma siis teengi kõikvõimalikke plaane. Tahaksin nii väga näha Sind ja me poega. Loodan, et Sa varsti linna tuled ja leiad aega mulle külla tulla. Tule palun, ma nii ootan Sind!

      Kui Sulle aastapäeva päev ei sobi (see on nädala sees ja tööpäev), palun pane paar rida paberile, millal Sa tulla saaksid. Siis tuleksin Sulle bussijaama vastu.

      Haim

      P.S. Vaata korraks kalendrisse, Hel. Igasuguseid juubelisünnipäevi ja ümmargusi aastapäevi tähistatakse pidevalt küll Eestis, küll Nõukogude Liidus, küll kogu maailmas. Mina – valmistun tähistama meie kahe kohtumise 10. aastapäeva. Ootan Sind kogu südamest. Kohtumiseni!

      Haim

      Heli pistis kirja ümbrikku tagasi ja lasi sel tugitooli kukkuda. Kiri oli pärit nii kaugest ajast, et selle meenutaminegi oli raske. Siis pistis mõned pealmised kirjad jope taskusse, pani ülejäänud paki kapi servale ja läks aeglaselt õue. Millal ta oli viimati mõelnud oma esimesele mehele? See pidi olema küll väga ammu, tunnistas ta endale. Heli võttis lehtlas oma lemmiktoolilt talvekatte, voltis selle kokku, pani lauale ja võttis istet.

      Ta polnud aastaid neid kirju lugenud, sest need olid oma pealetükkivuse ja pateetikaga pannud teda alati end ebamugavalt tundma. Kui need paarikümne aasta jooksul muudkui tulid ja tulid ja olid täis tundeid, palveid, etteheiteid, meeleheidet ja ikka jälle lootust, sealjuures kõike seda võõras keeles, siis oli Heli olnud vaheldumisi küll hämmeldunud, küll tüdinud, küll pahane. Kuid kirjade avamata tagasisaatmiseks polnud tal kunagi südant jätkunud. Nüüd, kui ta jälle üksi oli, ei tundunudki vähemalt see kiri enam nii pealetükkiv, pigem oli lihtsalt ühe õnnetu inimese appihüüe.

      Heli ei mäletanud, kas nad olid oma tutvumise 10. aastapäeval kokku saanud või ei. Vahel oli ta süda läinud haledaks ja ta oli nõustunud mehega kohvikusse minema, aga neid kordi oli kokku siiski vähe, eriti pärast uut abiellumist. Ja lõpetas ta need täiesti pärast teise lapse sündi. Lõpuks oli ka mees lakanud kirjutamast. Kuid hakanud ise ta teele ilmuma, seistes vahel hommikul maaliinide bussijaamas, vahel tööpäeva lõpul Keskväljakul, kust suur osa linnatransporti läbi läks, alati eemale hoides ja pingsalt ringi vaadates. Kuni ta Heli märkas ja paigale tardus ning Heli ise kiiresti põgenes, astudes esimesse ettejuhtuvasse trammi, trolli, bussi. Meest oli ta näinud siiski harva, kord paari aasta kohta, ja nüüd mõtles Heli ilma pahameeleta, et seda polnud ju tegelikult kuigi sageli. Kas oli võimalik, et mees oli lõpuks otsustanud Heli rahule jätta, ja ainult siis, kui igatsus muutus väljakannatamatuks, hakanud teda otsima. Et siis, kui oli Heli hetkeks näha saanud, leidis endas jälle jõudu edasi elada? Heli tunnistas, et tegelikult ei teadnud ta oma esimese mehe edasisest elust õieti mitte midagi.

      Lehtla oli avatud läände ja päike jõudis sinna alles pealelõunal. Heli armastas lehtlas kõige rohkem hommikuti kohvi juua, kui paistis päikeses särav aed ja ise said enne päevast kuumust mõnuleda varjus. Aga aprillis, tundis Heli, võttis siin kõhedaks ja ta läks tuppa. Ta pani kohvikannu tilkuma ja tegi endale mõne võileiva. Keha kinnitatud, kohendas tuld pliidi all ja kaminas, võttis kindad ja kuurivõtmed ning läks tööriistu tooma. Ringi vaadates mõtles, et vanade lehtede riisumisele ning puude ja põõsaste põhjaküljelt sambla kraapimisele läheb oma tubli päev. Aga ehk ongi sobilik töö, sest ega mälestustest enam pääsu polnud.

      PROLOOG

      Nad olid tutvunud südatalvel. Tol laupäevahommikul oli Heli tõusnud üles heas tujus nagu laupäeviti alati. Ta tundis end lausa õnnelikuna, sest see nädalavahetus ei pidanud isa töö tõttu koju pääsema. Heli oli siis kasuemaga kahekesi, mis tähendas, et ta oli tõesti vaba ega pidanud iga kodust ära oldud minuti kohta aru andma. Ja üldse – ees ootas teistest päevadest tüki maad lühem tööpäev ja seejärel – priius kallis anne – juba täiesti vaba, täiesti iseenda päralt pärastlõuna ja õhtu. Ja õhtu võis venitada nii pikaks ja lugeda nii kaua, kui ainult tahtmist ja jaksu oli, sest järgmine hommik sai volilt magada. Pühapäev muidugi nii pidulik enam polnud, sest töönädal tiksus iga tunniga lähemale ja oli õhtuks juba masendavalt käeulatuses ning tuli end sundida normaalsel ajal magama minema. Seetõttu oligi nädala parim aeg laupäevahommik, sest ainult siis terendasid kõik head asjad viimseni alles ees.

      Kasuema oli juba kella kuue ajal läinud hommikusse vahetusse, isa kodus polnud ja nii oli see Helile hommikvõimlemise nädal. Ta lükkas kirjutuslauatooli laua alla ja tõstis tualettlaua-esise tumba riidekapi ette ning tegi nii tekkinud pisikesel vabal põrandapinnal paigalsörki, kuni raadiost kostis: „Tere hommikust! Algab hommikvõimlemine …” Saade tuli Helile just sobival ajal, et seejärel jõuda end pesta ja riidesse panna ning süüa ära varem valmis tehtud võileib ja juua peale parajaks jahtunud tee. Tänavale astudes oli Heli näol naeratus. Mõnusalt virge enesetunne, jõulujärgne karge hommikuõhk ning varsti algav nädalavahetus – mida paremat võis üks inimlaps veel tahta!

      Tänav oli viimase kui aialipi, aknakarniisi ja katuseräästani helevalges lumes. Puiesteele pöörates Heli ahhetas avanevast pildist: vanad pärnad olid lume ja härmatise all kui tõeline põhjamaa muinasjutt üles sinetava taevani välja. Tänavavalgustuse kollased ja hangede sinakad toonid pehmendasid lume jahedat valendust. Puiesteel läks Heli ees vaid üks jäljerida ja Heli püüdis astuda täpselt nendesse jälgedesse, et lumist puhtust jätkuks võimalikult kauaks ka järgmistele tulijatele.

      Heli ametitöö oli iseenesest üksluine – kaks korda kuus töölistele tükitöö põhjal palgad välja arvestada. Aga hasarti andis asjaolu, et kaks erinevat arvestustulemust pidid klappima ja seda kopikapealt – tööliste palgaarvestuslehed ja toodangu omahinna arvestuslehed. Korras palgadokumendid pidid minema raamatupidamisse palgapäevaeelsel ennelõunal, seega pidid nad Helil valmis saama eelmise päeva õhtul. Oli olnud küllalt kordi, kui kaks summat erinesid mõne, aga vahel ka ühe kopikaga ja kõike tuli hakata kontrollima otsast peale. Imelik, et suurema vahe puhul tuli viga kiiremini ilmsiks kui kopika-paari puhul. Viimasel puhul venis tööpäev pikemaks ja kord oli Heli töölt minema saanud alles südaööl.

      Ta osakonnajuhatajast ülemus Roosen oli mõnusa huumorimeelega suurt kasvu vanem mees, keda kõik miskipärast kutsusid „vabahärra von Roseniks”. Tema püüdis neil kordadel Helile alati abiks või vähemalt hilja õhtul seltsiks olla. Heli oli aga mõista andnud, et see on tema töö ja tema selle ka ära teeb. Kord, kui Heli oli jälle tööpäeva järel mitu tundi pisiviga taga ajanud, selle leidnud ja lõpuks võidukalt kaustad kinni löönud, oli Roosen oma laua taga dokumentidelt pea tõstnud ja öelnud mõtlikult: „Ootamatu, et noor inimene on niisuguse vastutustundega. Ma pole sellist varem kohanud.” Heli oli olnud selle kiituse peale mitu päeva kui kõrvust tõstetud.

      Sel Haimiga tutvumise laupäeval oli Heli pidanud taas palga- ja toodanguarvestuse klappima panema. Oli see juhus või tuli see hommikul alanud heast meeleolust, kõik oli korras juba esimesel katsel. Roosen vaatas veel arvutused üle ja kostis siis: „Tubli. Ja ma arvan, et oled pool päeva vaba aega ära teeninud. Lase jalga.” – „Jah?” oli Heli üllatunud. Aga toibus kohe ja lisas asjalikult: „Kaks korda niisugust asja endale öelda ei lasta.” Laud lagedaks, riided selga, uksel hüüdis veel naerul näoga nägemist ja tänaval ta oligi.

      Käes oli aasta kõige pimedam aeg. Päike tõusis alles poole päeva paiku ja siis ka mitte idast, vaid kagust, koperdas natuke taevavõlvi serval ja vajus väsinult edelasse. Vaid paar-kolm tundi lõuna paiku oligi heledamat aega. Helile meeldis