Härra sportlane Viljar Loor. Gunnar Press

Oli viies geim ja seis oli meie kasuks kas 14: 12 või umbes nii. Tundus juba kindel, et peaksime võitma, pall oli õhus ja kerkis ilusti võrgu kohale, Piilu hüppas ja imiteeris oma vasakuga lööki niivõrd hästi, et olin kindel – ta lööb. Vahtisin kõrval, suu lahti … kurat, ta tegi petet ja tõstis edasi mulle, mul aga olid jalad maas, ma polnud üldse valmis. Siis ehmatasin, jõudsin küll kikivarvastele tõusta ja lüüa, aga lõin auti.””

* * *

      ““Nii ei tohi mängida!” karjus Moskva treener ükskord Rostovis, kui Raig hakkas hüppeserviga (tollal!) punkte noppima ning isegi kohtunikud ei teadnud, mida teha, sest Raig näitas enneolematut: viskas palli otsajoone tagant kõrgele väljaku kohale õhku, spurtis piki piiri võrgule lähemale, hüppas küljejoone kõrvalt üles, lõi tugevalt palli ja maandus keset väljakut. Määrused polnud osanud midagi sellist ette näha. Efekt oli tohutu ja rahvas nõudis lisa: “Just nii peabki mängima!” Kohtunikud pidasid aru ja muidugi käskisid nad otsast alustada.”

* * *

      “Viljar Loor rõhutab, et võrreldes isegi tema aegadega on mängu ilu jäänud tänapäeval vähemaks, ammugi siis võrreldes 1968. aasta Kaleviga. “Aga selles asi ongi, et nupukus ja trikitamine enam ei aitaks, sest mäng on läinud ülimalt jõuliseks ja praegused mehed ei laseks ennast haneks tõmmata. Lisaks on nad niivõrd palju võimsamad! Sellega seoses üks näide minu liidu koondise aegadest. Käisime igal aastal Jaapanis mängimas. Jaapanlased olid meist lühemad, aga väga osavad, kombineerisid ja trikitasid hirmsasti, aga meie füüsiline jõud käis lihtsalt üle. Ega meiegi lollid olnud, et meid päris haneks oleks saanud tõmmata, panime neile lihtsalt bloki ette. Trikita palju tahad, toore jõuga blokk ette ja oligi kogu mäng!””

* * *

      Mida arvas Peet Raig tõusvast tähest Viljar Loorist?

      Piilu, Kalevi mängiva treeneri hinnang Sovetskaja Estonijas 1974: “Looriga töötamine on üksainus suur rahuldus. Ta on vastutulelik, aus, treenib alati mõnuga. Ka loodus õnnistas teda heldelt: kasv kahe meetri alla, suurepärane hüppevõime, harmooniliselt arenenud kehaehitus, suurepärane reaktsioon, pallitunnetus, liikuvus. Lisaks on Viljaril kolm hinnalist iseloomujoont: enesevalitsemine, mehisus ja täpsus, milleta minu arvates ei saa olla head võrkpallurit ja milleta pole võimalik raskes heitluses võiduni jõuda. On ka, mille kallal töötada. Ta mängib veel kaitses ebakindlalt, eksib servi vastuvõtul, ei aima blokis alati palli suunda, tal ei õnnestu alati edasitõste. Viljar teab oma puudujääke ja töötab nende likvideerimisel hoolsalt, ta mõistab ka, kui tähtis on spordis aega mitte käest lasta.”

      Kalle Kukk lisab aastal 2013: “Ma arvan, et Piilu ei hinnanud niivõrd mängijaid kui nende tegusid. Olen täiesti kindel, et ta kritiseeris Viljari pikkust arvestades tema bloki madalat kasutegurit. Piilu oli ise väga hea blokeerija, ta otsis hüppemomenti ja valis vastast jälgides hoolega kohta, kuhu käed lükata. Viljar hüppas oma varbaid vaadates või silmi kinni pigistades üles lootusega, et ju vastane ta bloki kuidagi üles leiab.”

* * *

      Peet Raigi kirev karjäär lõppes 1974. aastal, kui ta Olev Türni Spordilehe-artikli järel treeneripostilt lahkuma pidi. Kuke ja Kulle Raigi hinnangul oli Türn kirjutanud asjast, millest ta suurt ei teadnud.

      “Paraku haaras just Soome pinnal meeskonna treenerit Peet Raigi jäägitu lõõgastustahe. Hämmelduse ja häbiga pidid suvise navigatsioonihooaja avanud laevaga saabunud Eesti turistid Helsingi sadamas umbes tunni jooksul jälgima võrkpallimeeskonna kõikuva treeneri etteastet. Pehmel keelel lausutud sõprussõnad ei tunne värve ega piire.”

      Võiks arvata, et Türn oli kohal, aga ei olnud. Ka ei seleta ta, miks pidid “navigatsioonihooaja avajad” tund aega Raigi vahtima.

      “Piilu oli veidi võtnud, aga kindlasti polnud ta purjus. Tema suhtlemisstiil oli alati vaba ja talle meeldis jutule kätega hoogu anda,” kinnitab Kukk.

      “Nüüd on küll vist lõplikult selge, et Peet Raig esindusmeeskonna treenerina töötada ei saa,” õpetas Türn spordijuhte ja nood, ilmselt ka loo tellijad, võtsid teda kuulda. Piilu kõrvaldati.

      Kevadel 1971 Mogiljovis liidu noortepronksi teeninud TSIK-i meeskonnas mängisid Rein Rebane (paremalt), Janno Rogenbaum, Uno Padar, Kaarel Kõrreveski, Igor Pihela, Ülo Leis, Vjatšeslav Jeršov, Edgar Kruger, Roland Saare ja Viljar Loor.

      Õhkutõus – küll kaotusega, ent kõrgele

      Talvevaheajal 1971 mängis TSIK Narvas liidu tsooniturniiril täiseduga. Kehalistel katsetel hüpati paigalt üles ja Loori 95 cm oli parim tulemus.

      “Tahaks, et V. Loor kasutaks ründelöögil ära oma kõrget haaret (pikk kasv + võimas hüpe), ründaks kindlalt üle bloki …” kirjutas Pundi Spordilehes.

      Kevadvaheajal saadi Mogiljovis liidu noorte meistrivõistlustel võitude sekka kaks kaotust ja lepiti pronksmedalitega. Pundi kiitis kapten Viljar Loori oskuse eest anda parim just kaalukates mängudes.

      Juunis kohtus TSIK Soome klubiga Rantaperkiön Isku ja võitis 3: 0.

      “17-aastase Viljar Loori mäng on muutunud veelgi küpsemaks, ründelöögid võimsamaks. Ka pikkust on noorukil juurde tulnud. Praegu on tal kasvu 198 cm. Kuid see polegi peamine. Arvestades noormehe töökust, võime loota, et näeme teda peagi mängimas meie täiskasvanute meeskonnas,” seisis Õhtulehes.

      Lootused täitusid kohe. Saanud liidu liigas Maardu Kalevi nime all 11. koha, valmistusid eestlased rahvaste spartakiaadiks ja tulid Vana Tooma turniiril Vene NFSV ning Vorošilovgradi järel kolmandaks. Loor mängis end lõpuks algkoosseisu ja teenis häid sõnu igas elemendis.

      Spartakiaad peeti Moskvas. Eesti meeskonnale nägi vabariiklik plaan ette esikuuikusse ehk finaalturniirile jõudmist. Sellega tuldi ladusalt toime: Usbekistani ja Leedut võideti 3: 0 ning Valgevenet 3: 1, Moskvale kaotati 0: 3. Lõppturniiril, mille võitis Vene NFSV, saadi neli kaotust.

      Loor meenutas spartakiaadi kaheksa aastat hiljem Sovetski Spordi artiklis “Üleslend”.

      “Esialgu saatis treener mu väljakule üksnes vahetusmängijana. Ja kõige vastutusrikkamas matšis leningradlaste vastu pani mu ootamatult põhikoosseisu. Püüdsin muidugi kõigest väest. Mäng kujunes pingeliseks, venis viiegeimiliseks. Väsisin uskumatult. Me kaotasime, kuid ma olin ääretult õnnelik teadmisest, et mind, kümnenda klassi poissi, sedavõrd usaldati. Samal aastal sain meistersportlaseks, tulin Euroopa juunioride meistriks … Õigupoolest algaski sealt üleslend.”

      Ründab Viljar Loor.

      Koos Tasasega juunioride EM-kullal

      Vjatšeslav Platonovi juunioride koondis käis suvel Bulgaarias, Loorile oli see esimene võistlusreis suure kodumaa piiridest välja. Koguti võite – nagu ka mängudest Itaalia ja Prantsusmaa eakaaslastega.

      Septembris osalesid Loor ja Tasane Hispaanias juunioride EM-il, kus kaks aastat varem oli võidukalt mänginud saarlane Uno Tiit. Pärnust pärit Tasane oli 20 ja õppis pedagoogilise instituudi teisel kursusel, koondise pesamuna Loor oli 17 ja abituuriumi alustamas.

      Soosikuseisuses Nõukogude Liiduga pidi ühte alagruppi kuuluma ka Türgi, kuid too loobus ja leppida tuli üksnes puhta võiduga võõrustajate üle. Finaalturniiril Barcelonas alistati Bulgaaria, Itaalia, Jugoslaavia ja Poola 3: 0. Kuld tagatud, kingiti Saksa DV-le geim – 3: 1.

      Koondise seitse tähtsamat kuju olid ründajad Igor Makarov, Vladimir Tšernõšov, Juris Deveikus ja Viljar Loor ning sidemängijad Vladimir Ulanov, Vjatšeslav Zaitsev ja Avo Tasane. Loetletuist mitut ootas ees uhke karjäär olümpiamedalite ja muude autasudega, vägitegudeks valmistusid ka hõbeda-pronksiga lõpetanud poolakad ja bulgaarlased. Loor ütles, et talle imponeeris kõige enam bulgaarlase Dimitar Zlatanovi rünnak.

      Barcelona oli esimene kapitalistlik metropol, kus maailmarändur Looril oli pisut aega ringi vaadata. Ta on tunnistanud, et elamus ületas ootusi. Kaunis ja kirju linn, vaimustav Sagrada Familia, turistidest tulvil La Rambla, pood poes kinni.

      “Pärast