Härra sportlane Viljar Loor. Gunnar Press

tase oli ühtlaselt kõrge. TSIK-i A-klassi noored tegid liidu finaalturniiril Viljandis puhta töö, kaitstes mullust tiitlit. Siis läbisid nad kaotuseta Eesti meeste meistriliiga, kus esindus-Kalevi mängijad sel aastal osaleda ei tohtinud. Juulis võitis Eesti Jerevanis liidu koolinoorte spartakiaadi.

      Loor viskas 1969. aastal kiiresti kasvu, meisterlikkus pidas sammu. Valeri Maksimov kirjutas 2011. aastal pärast suurmeistri surma Tartu omaaegsetest meistrivõistlustest, kus ta ise esindas Tartu kontrollaparatuuri tehast: “Kaotasime spordikooli poistele 2: 3, kusjuures meie, täiskasvanud mehed, ei saanud keskelt tõusvaid palle rünnanud Loorile ette ühtki blokki. Mitte ühtainsamatki viie geimi jooksul!”

      “Taavo Veski pani meid aeg-ajalt asutuste täismeeste vastu mängima, et me omaealiste seas võite kogudes ülbeks ei muutuks. Saimegi “vanameestelt” vajalikke õppetunde,” lausub Reemann.

      “TSIK-i vanemate kuttide kaudu liikusid kuuldused, et Tartus treenib võrkpalli 15-aastane üle 1.90 pikk poiss, kes surub palli pealt kahe käega korvi,” meenutab Kalevi staar Henn Karits. “See oli tol ajal väga kõva sõna. Kui Viljar Loori nime kuulsime, saime aru, et Valdur Loori pojana peab ta ka intellektuaal olema.”

      TSIK-i trenn on algamas. Kolonne juhivad Andres Karu (vasakult), Viljar Loor ja Mati Vahi. Karu taga seisavad Heldur Loor, Roland Saare, Ülo Lomp, Aivar Kais, Märt Sutt ja Uno Padar, Viljar Loori taga Toivo Trauss ja Kaarel Kõrreveski.

      Tallinna, kogu perega

      Sügisest 1969 oli Pundi ülikoolilinnas sage külaline. Ta oli juba eelmisel aastal kutsunud Viljar Loori TSIK-i, kuid pere vastuseisu tõttu käega löönud. Nüüd oli treeneri selge eesmärk edukate katsetega Tartu 1. keskkooli, praeguse Hugo Treffneri gümnaasiumi matemaatika-füüsika eriklassi astunud Loor igal juhul TSIK-i viia. Läbirääkimised kulgesid vaevaliselt.

      Valdur Loor teatas abikaasale Pundi peatsest tulekust ja sihtidest veel enne kui Viljarile. Ta teadis Pundist palju – kui väljapaistvast noortetreenerist, aga ka kui mehest, kes poistega suheldes intiimset lähedust otsib.

      “Valdur polnud Pundi ilmavaatega rahul. Aga isana uskus ta, et oma poiss pole mõjutatav. Isa kirg poeg tippu aidata oli suur,” meenutab ema Ellen.

      “Pundi rääkis Tallinna võimalustest, TSIK-i spordisõbralikust tunniplaanist ja Viljari helgest tulevikust. Mina olin tingimusteta Tallinna mineku vastu. Valdur oli poolt. Niipalju saime kohe otsustatud, et kui üldse millestki räägime, siis kogu pere Tallinna kolimisest. Viljarit üksi polnud ma nõus laskma. Tegime uue, kogu-pere-koosoleku. Mina olin ikka vastu, Valdur raudselt poolt. Heldur oli nagu pigem vastu, aga Viljar, kelle sõna pidanuks otsustama, ei öelnud midagi. Siis küsis Valdur juba Pundi juuresolekul, kas Viljar tahab TSIK-is õppida. Ta ei vastanud ikka nii ega naa, ja Pundi sõitis selleks korraks tagasi. Kui omapead jäime, sättis isa poja ette veel otsesema küsimuse: “Kas tahad koju jääda või hakata suurt võrkpalli mängima?” Viljar tegi lõpuks suu lahti: ta tahtis mõlemat. Asi oli klaar. Et poeg saaks kodus elada ja võrkpallis ülimat püüda, otsustasime Tallinna kolida.”

      Talv 1970. Perekond Loor, juba Tallinnas.

      “Oma mälu järgi olin kogu aeg seda meelt, et Viljaril tuleks edasi minna nii kõrgele kui võimalik, kui vaja, siis TSIK-i kaudu. Ema tahtis Tartusse jääda, aga Viljarit üksi poleks ilmselt kodunt ära lubanud. Otsustas see, et isa sai Tallinnas korteri ja kõrgema palgaga ameti. Arvata võib, et TSIK-ita poleks Viljar maailmavõrkpalli jõudnudki,” ütleb Heldur.

      Valdur Loor viis töö Eesti Projekti Tartu filiaalist pealinna üle nii, et temast sai peaeelarvestaja. Ellenile pakkus Eesti Projekt ökonomisti ametit, mis vilunud raamatupidajale sobis. Töökoht korraldas ka korterivahetuse: Tartu neljatoaline läks linnale ja Tallinn andis Mustamäel samaväärse.

      “Muidugi oli hea meel, kui Viljaril hästi läks. Küllap langetasime õige otsuse. Aga Tartu, meie kõrgete lagedega tubade ja Saadjärve läheduse järele jään alatiseks igatsema, sellest kõigest lahkumine tõi hingetrauma!” kinnitab ema üle 40 aasta hiljem.

      Pundil oli Viljari saabumisega tuli takus, seetõttu kolis vanem perepoeg isaga pealinna poolelt õppeaastalt. Heldur jäi emaga veel Tartusse, põhikooli lõpetama. Siis oli pere taas koos, aga mitte nii tihedalt kui varem. Poistel oli ka TSIK-i ühiselamus tuba ja nad jäid kolmeks ööks nädalas sinna.

      “Õpikud seisid põhiliselt ühikas, trenniasjad tavaliselt ka – vaid pesuks tõime need koju. Olime puhtad poisid. Kel särk haises, selle üle irvitati,” ütleb Heldur Loor.

      Pundi rääkis aastate pärast televisioonis, et vanemad pidasid Viljarit ülimalt koduseks, arvasid, et ta suudab vaid koduseinte vahel hästi õppida, ja palusid talle TSIK-is eraldi õppimisruum leida. Ruum olevat leitud, kuid Viljarit tüütas see värk kiiresti ja ta kolis ikka teiste sekka.

      “Põhilise aja elasin siiski internaadis. Vanemad alguses kartsid, et seal käivat üks suur pulli ja päti tegemine, mille tõttu kannatab õppeedukus. Kuid mul olid peaaegu kõik viied ja internaadis elades ei pidanud bussiga kooli ning trenni sõitma,” rääkis Loor Sporditähes 1998.

      Pidu! Esialgu limonaadipudeliga.

      Tallinna spordiinternaatkool tuli kevadel 1970 liidu noortemeistriks. Seisavad Viljar Loor (vasakult), Rein Rebane, Kaarel Kõrreveski, Rein Prii, Ülo Leis, Edgar Kruger, Kalle Liiv ja Jaak Saar. Kapten Aarne Kuhlbergi pildil pole, tema on lippu heiskamas.

      Klassivend Kaarel: “Viljar ei tahtnud ette öelda!”

      Liidu 1970. aasta A-klassi meistrivõistluste Pärnu tsoonis sai TSIK teise koha, kaotus 2: 3 Leningradi Spartakile tuli kevadisele 12 tugevama turniirile kaasa võtta.

      Iževskis alustati kahes poolfinaalgrupis. Leningradlased kukkusid välja ja täiseduga mänginud TSIK-i kaotus kustus tabelist. Selle asemel marsiti esineliku finaalturniirile, kaasas 3: 1 võit Moskva Lokomotiivi üle. Treener Pundi pani kõrge hinde Loorile, kapten Aarne Kuhlbergile ja meeskonna hingestatusele.

      Võit Odessa Burevestniku üle tuli härgamisi 3: 2 ja viimane mäng Rostovi vastu otsustas kulla saatuse. Ühtäkki ei saanud rostovlased sõna, eestlased võitsid 3: 0.

      Noortemeistritest oli vaid Jaak Saar (174 cm) 18 aastat täis. Kuhlberg (183), Rein Prii (185), Kalle Liiv (179) ja Rein Rebane (191) olid 17 ning Ülo Leis (183), Edgar Kruger (182), Kaarel Kõrreveski (186) ja Loor (195) veel aasta nooremad.

      “Iževskis tõi just kollektiivsus meile mitmes kohtumises võidu. Kui mõni eksiski, mida ikka juhtub, ei ütelnud ükski kaaslane kurja sõna ega vaadanud eksijale etteheitvalt otsa. Vastupidi. Üksteise mõistmine ja sooja sõnaga toetamine liitis poisid löögivõimsaks kollektiiviks. Mängukultuur tegi meist ka publiku lemmikud. Isegi mängus Iževskiga kaldus spordisõprade poolehoid lõpuks meile. Mängijate võimete poolest olid mitu meeskonda meist tugevamad, tundus, et treenerid lihtsalt ei oska üksikmängijate võimeid ära kasutada,” rääkis Pundi Spordilehele.

      Iževskist tagasi koolis: istuvad Viljar Loor, treener Raimund Pundi, õppealajuhataja Linda Murs, direktor Arno Kikas ja Aarne Kuhlberg, seisavad Kalle Liiv, Ülo Leis, Edgar Kruger, Rein Prii, Rein Rebane, Kaarel Kõrreveski ja Jaak Saar.

      Selgitus oli ammendav. Loor lisas kollektiivse mängu oskuse kehalisele talendile ja töökusele. Ükski teine tookordne kullamees ei jõudnudki kõrgtasemele, kus kehalist võimsust tingimusteta vaja läks.

      “Võimeid on enamaks. Näiteks Viljar Loor, kelle kõrge löök on igati tasemel. Isegi Kalevis pole praegu ühtegi, kes seda paremini teeks. Kuid kehavalitsemine õhus, koha valik ja sulustamise tehnika vajavad veel kõvasti lihvimist,” hindas Pundi.

      Kaarel Kõrreveski oli üks neist, kes üheksanda klassi koos Looriga juba TSIK-is lõpetas.

      “Viljari