Härra sportlane Viljar Loor. Gunnar Press

liivavööd raskemaks. Saingi rõnga kätte, ju see näitas "noorsportlase tarkust"! Samal ajal nägin Viljari pikkust ja perspektiivi ning olin veendunud, et mina pean oma 186-sentimeetrise kasvu jõutrenniga kompenseerima – lisasin veel auru. Üks sõber leidis ajakirjandusest Ameerika korvpallurite hüppevõime tõstmise harjutused. Õige, peale! Karglesin sangpommidega seeriaid, kuni põlved olid sodid. Sinna mu võimalused jäid. Alles hiljem uurisin välja, et noorest peast ei tohi kehaliselt nii koormavaid harjutusi üldse teha,” kahetseb Tasane.

      “Viljar kehalist ettevalmistust liiga tõsiselt ei võtnud. Nagu ta hästi õppis ja eeskujulikult käitus, nii oli ta ka trennis alati kohal ja täitis treeneri nõudmised, ent vaevalt ta ise midagi lisaks tegi. Päris kindel ei saa selles muidugi olla, sest Viljar oli kinnine ega rääkinud oma asjust eriti. Viljariga oli pigem nii, et kui tal vähegi miskit viga oli, loobus ta ka võistlusmängudest – isegi siis, kui meeskond teda väga vajas. Tookord ajas see närvi, ka näiteks hilisem suurkuju Vjatšeslav Zaitsev, ise teibituna teisi aitamas, ei vaadanud sellist suhtumist hea pilguga.

      Tagantjärele usun, et Viljar talitas targalt, alalhoidlikult. Ta teadis, kuhu jõuda tahab. Maailmatasemele ta tervena jõudiski. Isegi 1979. aasta spartakiaadil, juba maailmameistrina, jäi Viljar viimasest matšist Ukrainaga kõrvale. Varem, enne kohtumist leningradlastega ütles ta, et ei mängiks, kui vastaste treener Platonov sellest oma järeldusi ei teeks. Liidu koondise matšidest ta niisama lihtsalt muidugi ei loobunud, need tähendasid ju eesmärki.

      Kui Viljar 1970. aastal juunioride koondisse jõudis, mängisime Riias meeste, ka liidu põhikoondise vastu. Tegime aukartust tundmata tõhusat koostööd, mina tõstsin ja tema ründas. Tappa me Piilult ja teistelt staaridelt muidugi saime, aga nägime, et liigume õiges suunas. Järgmisel, EM-i aastal valmistusin trennis palli vastu võtma, kui Madis Mõõk üle mu jala rullus. Jalg sai pahasti haiget. Platonov korraldas nii, et sain Moskvas kuulsa arsti juurde. Too arvas, et lõikust pole vaja, aga jättis mu mõneks ajaks haiglasse. Nii polnud ma Barcelonaks enam põhikuuikus.”

      On pakutud, et just aastal, kui Viljar Loor Eesti täismeeste ja maailma juunioride seas läbi lõi, lasi Avo Tasane liidu koondise tulevase tähtsidemängija Vjatšeslav Zaitsevi eest ära.

      “Võimalik, et mingil ajal olingi Zaitsevist pisut parem, kuid tollastele pehmetele kehavormidele vaatamata sai ta tänu hästi tundlikele näppudele väga heaks. Igatahes polnud mul kokkuvõttes oma põlvedega enam võimalust. Räägime parem Viljarist!

      Meeskond muutus kindlamaks, kui maailmaäss oli kõrval, ja võib-olla veel kindlamaks, kui teda polnud, ning vastutustunne kasvas, nagu juhtus tolles spartakiaadimängus Ukraina vastu. Viljar on üle aegade täht. Ta oli võimsam, paindlikum ja mitmekülgsem kui hiljem tõusnud Jüri Rohilaid, Aare Salumaa, Jaanus Lillepuu ja Oliver Venno.

      Juunioride koondises elasime ühes toas. Laagrid olid tuimad ja rasked. Pärast kaht tugevat trenni ei jaksanud muud, kui süüa ja magada. Aasovi mere ääres Berdjanskis oli nii kuum, et magamiseks võtsime märjad linad peale. Mängusärgid räbaldusid pidevast hüppamisest paari nädalaga. Platonov kordas kui mantrat: võita tuleb higi ja vaevaga! Iga palli, ka lootusetu järele tuli hüpata. Luud ja lihased valutasid.

      Kuumuse pärast jõime hirmsal kombel vett. Kord vedasime end Moskvas Lužnikis tuppa, vett kõrini täis. Ütlesin Viljarile nalja pärast, et näe, joo see kolmeliitrine karahvin veel tühjaks, saad 20 rubla! Tal kodunt eriti raha kaasas polnud, mina olin juba töömehena palgal ja võisin ärbelda. Igatahes sai ta karahviniga hakkama ja raha oli tema.

      Naljast Viljar minu meelest eriti hästi aru ei saanud. Mõtles, seedis ja otsustas tihti, et ma teda tögan, siis sai pahaseks. Võimalik, et Viljar polnud 1971. aasta koondises kuigi seltsiv ka seepärast, et oli teistest tükk maad noorem. Aga ta erines niigi.

      Vist samal, 1971. aastal sõitsime Kaleviga Soome. Panime tollis kotid letile. Viljar läks läbi esimesena. Küsiti, ega tal viina ole. Viljar raputas pead. Küsiti üle – no ei ole! Tollimees laskis kõik kotte avamata läbi, tegelikult oli Viljar vist ainus, kel viina tõepoolest polnud.