Härra sportlane Viljar Loor. Gunnar Press

põnevam asi võis minu eestvõttel sündida. Koolis polnud hinded korras mitte hirmsast tuupimisest, vaid meil mõlemal oli lihtsalt hea pea.”

      Noorhärrad Loorid. 1950. aastatel polnud autoomanikke just palju.

      Kuuma ja külma sõja kodukajastus

      1. oktoobril 1953 sündinud Viljari ja poolteist aastat noorema venna Helduri emapoolne vanaema suri, kui ema Ellen oli neljane. Kasuema Alvine oli kena inimene ja kasvatas tüdrukut nii, et too end emata lapsena ei tundnud.

      Ellen, neiupõlvenimega Raukas, sai hariduse väga väärikast õppeasutusest. Praeguse Miina Härma gümnaasiumi olid Jaan Tõnisson, Oskar Kallas ja Peeter Põld asutanud 1906. aastal ning see kandis nime Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi I järgu Tütarlaste Kool. Sõjaajal, kui Ellen gümnaasiumi lõpetas, asutasid sakslased lahkuma ja kool pandi mõneks ajaks kinni.

      “Elasin maal ja sain alles tagantjärele teada, et kantseleist oli mingil ajal lõputunnistusi jagatud. Mina jäin seega ilma ega saanud esialgu ülikooli peale mõelda, hakkasin raamatupidajaõpilasena tööle,” räägib Ellen. “Isast ei teadnud me neil kuudel midagi. Pagevad sakslased olid meie hobust kümneks kilomeetriks voori tahtnud ja öelnud isale, et tulgu kaasa ja siis hobusega koju tagasi. Aga nad petsid ja viisid isa Saksamaale. Kui ta lõpuks tagasi jõudis, oli meil majanduslikult päris kitsas. Vahepeal, juba venelaste ajal, oli mu kooli kantselei jälle tööle hakanud ja ma sain tõendi, et olen viimases klassis õppinud. Selle alusel võinuks ülikooli astuda, aga tuli tööl käia. Tahtnuks farmaatsiat õppida.”

      Viljari isast, 1923. aastal sündinud Valdur Loorist, sai soomepoiss. Raamatust “Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood” võib lugeda, et kapral Valdur Loor teenis 1944. aasta jaanuarist augustini ehk üsna Jätkusõja lõpuni Soome armees, osaledes tõrjelahinguis Viiburi lahel ja Vuoksel. Pärast seda oli Valdur Loor tööpataljonis.

      Perekondlik ajaviide: Viljar, vanaema Inasilla, Heldur ja ema Ellen kaardilauas.

      Aastal 1992 rääkis Viljar Loor Soomes Alavieska-lehtile, et kui isa võitlemine Soome armees oleks Eestit okupeerinud venelastele teatavaks saanud, oodanuks vähemalt Siber, tõenäoliselt aga surmanuhtlus. “Isal õnnestus asja salajas pidada, mullegi ütles ta seda alles eelmisel aastal, kui Eesti iseseisvus,” sõnas võrkpallur.

      Õigupoolest polnud seal varjata midagi, okupatsioonivõimud arreteerisid Valdur Loori kohe, kui sügisel 1944 Tartus taas kanda kinnitasid.

      “Valdurit peeti vangina kinni Riia mäe mingis keldris. Ta isa saatis palvekirju ja mõne aja pärast hakati Valdurit ning mitut kaasvangi hommikuti ehitustrusti tööle tooma, õhtul viidi nad kongi tagasi. Mina töötasin trustis raamatupidajana,” meenutab Ellen Loor.

      “Trust vajas tehnilist joonestajat ja Valdur oli seda ala Tallinna tehnikumis õppinud. Nii sai ta tähtsamat tööd ja võis varsti kodus ööbida. Aastavahetusel 1945–1946 toimus ehitustrusti pidu. Valdur tahtis kah tulla, aga tal polnud korralikke riideid. Ema öelnud talle, et ärgu sellepärast küll minemata jätku, ja käinud tuttava Jüri Terase, Valduri hilisema hea sõbra käest riideid laenamas. Peol me tutvusimegi. 1946 juba abiellusime.

      Tulevane karjäär hakkab ilmet võtma.

      Soomepoisi staatuse tõttu ei pääsenud Valdur algul ülikooli, aga pärast mõnd ülekuulamist võeti piirangud maha. Vaatasime lootusrikkalt tulevikku, aga raha oli vähe. Nii tuli Valdur ülikoolist ära ja hakkas kodus suvilate individuaalprojekte joonestama. Saime jalad alla, algul oli mootorratas, siis tuli Moskvitš, siis Pobeda, Tartu teine suur kallis eraisikuauto. Ta käis seda ise Venemaalt tehasest toomas – koos Kalju Pärnaga, kes oli aasta varem ZIM-i toonud. Tartu maiparaadil sõitsid need kaks autot, lapsi pilgeni täis, kõige ees. Valdur oli juba Eesti Projektis päris kõrgel töökohal, sealt saime neljatoalise korteri.”

      Ühelt poolt soomepoiss ja vangla, teiselt poolt täielik vabanemine, ülikool ja sellest lahkumine, ka sportlasekarjääri ootamatu lõpetamine, Tartu esimesi suuri autosid, kõrge töökoht, neljatoaline kesklinnakorter … See annab mõtteainet, aga mitte kauaks.

      “Isa oli 1950. aastate algul pool aastat Rootsis, tema vend elaski seal. Kui 1994. aastal olid isa matused, siis onupoeg rääkis neist asjust. Jah, isa oli KGB agent,” ütleb Heldur. Agent Iokela tegemistest võib lugeda ajaloolase Indrek Jürjo teosest “Pagulus ja Nõukogude Eesti”.

      Saadjärvel ühmab Elleni vend Harald, kes asjast ilmselt teadis: “No ega Valdur nüüd päris punaseks küll hakanud, muidu olnuks ta Eesti riigi taastudes kohe pihtide vahel. Ka poisse kasvatas ta tões ja vaimus. Viljar ei pääsenud komsomolist, muidu poleks saanud spordiinternaatkooli lõpetada. Aga kommunistlikku parteisse ta ei astunud!”

      Spordiringkondades tunti Valdur Loori kui erakordselt ausat meest. Kevadel 1974 lõi Viljar otsustavas koduväljakumängus tähtsa palli nii, et publiku ja ka vastaste meelest võis see vabalt väljaku piiridesse mahtuda. Piirikohtunik osutas audile. See kohtunik oli Valdur Loor.

      Palju hiljem, 1998. Viljar Loor õnnitleb Saadjärve-onu Haraldit 65. sünnipäeval.

      Saadjärve idüll

      Viljari ja Helduri onu, ema poolvend Harald Raukas elab abikaasa Maiega Saadjärve kaldal. Nõukogude võimu käsilased küüditasid Haraldi, nagu ka Elleni isa ja kasuema, 1949. aastal Siberimaale Omski oblastisse. Ellen jäi oma sõnul maha arvatavasti seetõttu, et kandis juba Loori nime ja teda ei taibatud otsida.

      “Kui 1957 Siberist tulime, oli Viljar neljane jõmm, Heldur kaks ja pool. Ega meil algul muud võimalust olnud, kui Tartus nende juurde elama minna. Saadjärve talu oli okupeeritud,” räägib Harald.

      “Ega linnas tööd olnud, minu ülesanne oli poistega jalutada. Nende nõudmisel käisime päevast päeva ronge vaatamas. Mõlemad kuulasid kenasti sõna. Kui Heldur oli paras rüblik ja võis laualt alla astudes kulmu rulli kukkuda, siis Viljar oli hästi ettevaatlik.

      Kulus ligi aasta, et Saadjärve talu tagasi saada. Muutunud olid eelkõige inimsuhted. Enne 1949. aastat käis külarahvas tihedalt läbi, koguneti simmanitele, igaühel pudel või omaküpsetatud sai kaasas, kandlemees tõmbas pillile hääle sisse, vahel käidi keskööl sünnipäevalast üles laulmas. Kui Venemaalt tulime, ei tahtnud meid siia keegi. Ega elu välja ole surnud, aga nüüd toimetab iga majapidamine omapead.

      Igatahes poistel oli siin mõnus. Muid mänguseltsilisi polnud, aga nad said kahekesi suurepäraselt hakkama. Tööülesandeid me neile ei pannud, loomi talitas vanaema.”

      Vennad veetsid Saadjärve ääres ujudes, turnides ja ringi lipates kõik suvekuud. Sageli magati lakas heintel. Ka ema-isa elasid suvel Saadjärvel, sõites Pobedaga äripäevahommikuti linna tööle. Sama tegid Harald ja Maie, poisid olid vanaema valvata.

      “Neile meeldis puu otsa ronida, suur tamm sauna taga oli lemmikpaik. Viljar sportis juba Moskvas, kui tegi vahel ettepaneku: “Kuule, Heldur, lähme puu otsa!” Läksidki. Ja üks tähtis pihlakas oli neil ka,” meenutab Harald. “Mina usun nende puude võimu, küllap Viljar oma jõu sealt saigi!”

      Reet Made saatest ja raamatust kostab Viljari kirjeldus: “Kalal sai palju käidud. Kuna isa oli kirglik kalamees, õpetas ta meile selle asja selgeks ja süstis pisiku sisse. Me hakkasime juba nii väikselt kalal käima, et ise ei jaksanud veel aerutada. Ema võttis paadininast, marssis kõhuni vette ja viskas ankru sisse. Pani meid paika ja ise läks tagasi maja juurde. Ja siis me püüdsime mitu tundi ussi ja õngega ahvenaid. Kui juba suuremaks saime ja ise aerutasime, hakkasime spinningut loopima ja haugisid püüdma. Siis tuli ikka mõni paras purakas, tükk aega maadlesime, et ta üle parda tagasi vette ei hüppaks. Olime kalal kõhuli otsas ja igasugust nalja sai seal.”

      “Veidi vanemana jõudis Viljar siia juba maikuus. Tal olid hinded nii head, et ei pidanud eksamitele minema. Eksamipäeval ta siis jalgrattaga saabus,