Keelest ja meelest. Uku Masing

on paljudes keeltes lahutatud (hoopis erineval kombel muidugi), kuid mitte kõigis. Just see ükskõiksus on filosoofitsevaid lingviste ärritanud ja ärritab praegugi, sest ta võimatustab ka mitmed väga luulekad meeleolutsemised ürgusundi kirjeldamisel ja “loomisel”. Nähtavasti ei ole aktiivi (translatiivi) ja essiivi (intranslatiivi, statiivi, kvalitatiivi, permansiivi) lahutamine vanem mõnest aastamüriaadist. Veel hiljem on toimunud lahknemine kvalitatiivi ja substantiivi vahel. See on üks tõik, mille puhul tavatsevad igermaanid kiita end ja halvustada muid. Teise puhul nad kurjustavad veelgi enam või katsuvad primitiivseist keelist ometi avastada üldinimlikult paratamatu ja vajalisõige rudimente mandunud kujul. Ei saa nimelt tunnistada üldinimlikuks agressiivsusprintsiipi, reaalsuse lõhestamist dialektilisiks vastandeiks, vaenulikeks printsiibeks, milledest “mina” soodustab üht, teist “tema” oma hävitab. Üldinimlik pole lõhestamine ikka ja kõikjal kehtivaks “hääks” ja “kurjaks”, vaid ainult teataval hetkel ja paigal “tulusamaks” ja “tulutumaks”. “Üldinimlikust” keelestki ilmneb, et kõik tabud on relatiivsed, koguni levinenuimadki (venna-õe intsest!), et vastandid on relatiivsed ega ole absoluutsed opositsioonid (“külm-kuum”, “parem-vasak” ei eralda reaalsuse rünnatavat ja levitatavat poolt, mistahes nähte äärmuslikkust saab paljudes keeltes nentida ainult “vastandite” liitmisel, nagu “inetuilus”, “pahailus”, “kurihää”, “hästi kuri” jne.).

      Teine üldürgkeele taastamismeetod väljub foneemikomplekside tähendustest. Kõige süütumal kujul on selle meetodi sihiks restaureerida teatava keelkonna “tüvisõnastik”, millest tuletatav kogu ta mitmekesisus. Meetodi ilme sõltub aruteldud keelkonna iseärasustest. Seemikeeled superflekteerivaina (sümboolseina) on eriti sobivaks materjaliks olnud juba esimestele filoloogidele, on praegugi. On ilmne, et kõigil tüve š-l-ḥ modifikatsioonel peab olema olnud ühine juur, allikas, taust, üks “ürg/põhitähendus”, kuitahes lahknevad olekski tuletiste tähendused ühes või mitmes keeles. Samuti hakkasid indogermaanifiloloogid talitama oma keeltega ja jõuavad umbkaudu samule tulemusile, ehkki keeled on tublisti kaugemad üksteisest ja “tüvisõnade” arv tunduvalt vähem. Seda puudust pannakse korvama lisahüpotees, näiteks, KVK, KvVK, KoK, KK(V), KKo võivad olla ühe tüve eri tähendusega “astmed”! Leppida saab sellegagi veel, kuid siis seestub filoloogidesse kolm kurja vaimu: absoluudistamine, dialektika ja kombinatoorika. Et t°r° – tähendab “kuiv, sõre (pinnas jt.)”, siis täävitatakse, et midatahes selleks tüveks taandatav sõna tähendaks, ikka on arvestatud kuivusega, seega siis konkreetsete nähete nimetused tulenevad eelnenud abstraktsest tajust. Igermaani keeled pole siis liikunud konkreetsest abstraktsele, vaid vastupidi. Et “kuiva” opositsioon on “märg”, siis eeldatakse, et igermaani ürgkeeles sellegi abstraktsuse nimetamiseks eksisteeris omaette “juursõna”. Et d-dh-t(-th) on rühm lähedase artikulatsiooniga klusiile, siis postuleeritakse, et klusiili vahetamisega saadavad “juursõnad” peavad moodustama mingi tähenduskimbu, mida hoiab koos juba üks kõrgemat järku abstraktsioon. Sama võib postuleerida teisegi konsonandi kohta jne. Needsamad kurjad vaimud on vaevanud ka semitiste, kuid leebemalt ja andestatavamal moel. Radikaalide tähendusi samuti on taandatud kaunis abstraktseiks, ehkki harva äärmuseni. Dialektikat ei ole semitistid saanud arendada edukalt, sest seemikeeled ei tavatse olla mistahes nähte essentia nimetamised, vaid kogeja reactio häälikustamisi, esineb rohkesti radikaale, mis aristotelesliku loogika järgi on vastandtähenduslikud ühessamas keeles juba ja hoopis palju on eesti/soome “siunama” taolisi labiilsusi keeltes omavahel. Kombinatoorikas on semitistid aga ületatamatud süüdlased ja ahvatlenud teisi matkima süsteemi, mis nende arutlusis kuidagi vabandatav. On võimalik koostada tüvede rühmi, milles erineb, näiteks, ainult kolmas konsonant ŠL: H: K: L: M: P:Š:T heebreakeeles!) või esimene, või teine jne. Säärases rühmateoorias tundub ju loomulik järeldada, et radikaalil ŠL on mingi basaalne, üsna abstraktne tähendus, mida natukene ahendab ja konkreetsestab kolmas konsonant. Siis võetakse millinetahes teine rühm kahe muutumatu ja kolmanda muutliku konsonandiga ning talitatakse samuti. Sihiks on avastada üksikkonsonandi tähendust, mis lõpp-positsioonil muidugi ei tarvitse olla identne algpositsioonil seisva sama konsonandiga. Absoluutselt, paraku, seda meetodit eitada ei saa, sest tõenäoliselt on kaheradikaalseid tüvesid avardatud kolmelisteks. Ilmselt on kolmeradikaalseid avardatud neljalisteks ja viielisteks. Kuid teistes keelkondades ei tarvitse otsida analoogset, kui neis selleks puuduvad sundivad põhjused.

      Vägivaldsemal kombel tahavad sedasama mõttetut soovi teostada marristid ja struk(kul)turalistid. N. J. MARRi arvates on kõik arvestatava inimkonna keeled lähtunud ainult neljast juursilbist: sal, ber, jon, roš, millest ühiskondliku evolutsiooni käigus mitmesuguste kombinatoorika printsiipide mõjul on tekkinud kõikide keelte kõik sõnad. Ta rühmitas häälikud tugevaiks (klusiilid ja m, v, f) ja nõrguks (sonoorid, spirandid, sibilandid, millede read rööbiti vastavuses, näit., r-h-s ja m/n-’-š jne.); tugevad ja nõrgad võivad liituda ja annavad siis afrikaadid-aspirandid, assibilaadid; sellised liithäälikud ja nõrgad võivad “tõusta” (h↗kh) ja “langeda” (ts↘s), võivad asenduda-vahelduda mitmes suunas (nii s→h, ts→kh või s → š, ts→tš või b → p /helilised ja helitud/) jne., toimuvad ka igasugused muud manipulatsioonid (reduplikatsioon, elisioon jne.). Iga ühiskondlikmajanduslik faas surub kõnelejaile pääle teatavad menetlused oma keele häälikute kallal, ehkki säilib relikte eelmistest faasidest. Seetõttu eri keeled on osalt tardunud teatavale arengustaadiumile nii fonemaatiliselt kui semasioloogiliselt. K. KURE kurikuulsaks näiteks semasioloogilisel pinnal oli, et üldinimliku keele “perse” ei tähenda täpselt sama ladinakeeles, mida eestikeeles, kuid tähendused on seostatavad, stadiaalselt erinevad sõnad nagu pod- (kreeka), fot (germaani), fut (inglise), fus (saksa). Selle meetodi varal on võimalik avastada palju saladuslikemaid ja põnevamaid vaevusõnastatavaid tõdesid indogermanistide omadest. Lähtepunkt on meelevaldne, sest võinuks valida vähem või rohkem juursilpe ning hoopis teisi. Just seda puudust püüavad parandada strukturalistid. Foneemide arv inimkeeltes on võrdlemisi väike, nende igasuguste võimalike kombinatsioonide arv on samuti arvutatav (põhilised olevat KVK, KV, VK, /VKV ja muude kohta vaieldakse/), kuid ükski keel ei kasuta kõiki matemaatiliselt võimalikke. Igale võib koostada sagedustabeli, seda siis võrrelda sugulaskeelte omadega, viimati siirduda jälle üldinimlikule pinnale. Igal etapil saab mistahes filosoofilispsühholoogiliste teooriate varal avastada ja kirjeldada midagi “teaduslikult” kindeltähtsat ja huvitavat. Meetodi eelduseks on ilmselt, et iga üksikfoneem osutab mingit osa inimese psüühikast ja kaudselt ka tema välismaailmast. Tõepoolest on ta “Sejer Jb.sirâ‘st” täiendatult vokaalidega ja sekulariseeritult SJ arutleb: Jumal lõi maailma sõnadega, seepärast on iga loodusnähe teatavate foneemide produkt, inimene mikrokosmosena sisaldab makrokosmose. Et ei ole aga loota varstist kõikide inimkeelte läbianalüüsimist strukturalistlikult, siis taotellakse avastada lühemaid teid. Üheks sellistest on luuletuste vokalismi analüüsid. Luuletajal on ju võimalik valida sünonüüme, kui ta sõnastab mistahes arvamuse või tunde. Strukturalistid väidavad, et ta teadmatult või poolteadlikult valib just need sõnad, millede vokalism (osalt ka konsonantism) väljendab seda osa psüühikast, mis sobib kasutatud mõistetega, rõhutab nende sisu, või – ta vihuti toimib vastupidi. Mitmest luuletajast avastatu võib tunnistada omaseks teatavale keelele, olgu, et u on tume, kurb, l õrn, naiselik, r karm, mehine jne. Kuid iialgi pole nõnda avastatav midagi üldinimlikku, ammugi siis ürginimlikku. Ei ole – mu meelest – mingeid kujuteldavaidki parameetreid, mille varal ühendada, näiteks, eesti “kull” ja seemikeelte oma (tähendus “kõik (lõpuni)”), ei tule ka siis, kui arvestada kõigis muis keelis sedasama foneemikompleksi. Sest keel ei ole tekkinud emotsionaalseist hüüatusist, interjektsioonest ega onomatopoeetilisist väljendeist. Ja nendestki on võrdlemisi raske koorida välja midagi üldinimlikku.

      Keelest saab kõnelda küsimata “mis on keel?” Sellisele küsimusele on vastuseid mitu, sõltuvalt sellest, “mida” see “mis” siin tähendab. Essentsiaalselt on keel kogum häälikukomplekse, mis on sümboliteks kuidagi liigendatud reaalsuse üksiknähteile ja teatava reeglistiku kasutamisel suuteline kirjeldama nende nähete ruumajalisi muutuvusi. Sellises definitsioonis mu arust “sümbol” ehk pole sobiv termin, sest sümbol