Keelest ja meelest. Uku Masing

on teinud katseid igermaanide ja sugrilaste keelest tingitud võimalike mõtlemiserinevuste tuvastamiseks. Ta oletab, et erinevate keelte kõnelejad elavad erinevates kognitiivsetes [oma]ilmades. Kahjuks ei ole tema eksperimendid alati metoodiliselt kõige paremini läbi viidud.

      Mina ise kuulun tüpoloogide vähemuse hulka, kes lähtub Sapiri ideedest. Inimmõtlemine ja keeled ei ole üheülbalised. Mõtlemise ja keelte relatiivsuses on teatud korrastatus. Selle põhjustavad universaalsete seaduspärade korduvad mustrid.

      Keeleteaduses on minu õpetajaks Konstanzi tüpoloog Frans Plank. Masingu tekstidega töötades hämmastas mind Masingu ja Planki mõtete sarnasus, mis põhineb Sapiri ideedel. Peale Sapiri ühendab Masingut ja minu õpetajat (ja mind ennastki) igermaani filosoofiale omase mina-kesksuse eitamine. Minal, egol, põhinev igermaani filosoofia ei saa olla universaalne, sest on arvukalt keeli, kus mina traditsioonilises SAE esimese isiku tähenduses puudub, nt. algonkini keeled. Nende keelte analüüsimisel osutub viljakaks semantiliste rollide ja kõneaktide teooria.

      Keelelise relatiivsuse või universaalsuse hüpoteeside katsekiviks on kujunenud värvinimede uurimine. Alustasin oma doktoritöö kirjutamist varustatuna teooriatega, mis toetavad keelelise universaalsuse hüpoteesi. Brent Berlin ja Paul Kay (1969) rajasid oma põhivärvinimede teooria, et tõestada relativistide ekslikkust. Tegelikult ei suutnud nemadki päris universalistideks jääda, sest nad lubasid keelte arengus paralleelseid võimalusi. Mõnes keeles ilmuvat pärast musta, valget ja punast värvinimi kollane, teistes jälle roheline. Oma uurimistöös tuvastasin, et uurali keelte värvinimed on arenenud mitut ebatraditsioonilist teed pidi. Samas ei ole need teed juhuslikud, vaid ikkagi teatud reeglite järgi moodustatud mustrid.

      Lisan siia mõned raamatud, mida iga sugrilikult mõtlev eestlane peaks lugema:

      Sapir, Edward (1921). Language. An Introduction to the Study of Speech. New York: Harcourt, Brace & Company.

      Sapir, Edward (1985). Selected Writings in Language, Culture and Personality. 1. pehmekaaneline väljaanne. Toimetanud David G. Mandelbaum. Berkeley & Los Angeles: University of California Press.

      Sapir, Edward (2002). The Psychology of Culture. A Course of Lectures. 2. trükk. Loengud taastanud ja toimetanud Judith T. Irvine. Berlin ja New York: Mouton de Gruyter.

      Whorf, Benjamin Lee (1956). Language, Thought, and Reality. Selected Writings. Toimetanud John B. Carroll. Cambridge, Massachusetts: The MIT PressGreenberg, Joseph H. (2002). Language Universals. 2. trükk. Berlin: Mouton de Gruyter

      Tartu – Tallinn, 28. novembril 2003

Urmas Sutrop

      KEELEST JA MEELEST

      On luhtunud loodusteadlaste kunagine unistus tõestada ilgenõmedaile humanitaarteadlasile, et leidub nii “madalal arenguastmel seisvaid metsrahvaid”, kellel veel pole kõne(lemisvõime)t (speech) ega keelt (language). Enamik inimesi nõustub kindlasti SAPIRi arvamusega, et keel “antedated even the lowliest developments of material culture, that these developments, in fact, were not strictly possible until language, the tool of significant expression, had itself taken shape”1 (SAPIR 1921: 23). Seega on luhtunud ka nendesamade lootus inimahvi last õpetada kõnelema millisttahes inimkeelt. Loodetakse ehk midagi sellist delfiinist. Kui tundub tõenäolisem, et kontakt intelligentsemate loomadega on avardatav mingil muul pinnal. On kummaline küll, et see, millega tuleb toime papagoi, on võimatu primaadile. Keele alusel tohib järeldada, et lahknemine inimese ja ahvi vahel toimus üli-iidsel ajal ja üsna järsku. Keel on nii vana ja nii primaarseks tunnuseks inimesele, et teda tingimisi võiks nimetada instinktiks.

      “Tingimisi” seepärast, et instinkte tõepoolest (päritud käitumisviise) inimesel vist üldse ei ole. Sööminegi ei ole lapsele iseendast omane, ammugi siis kõndimine kahejalgsena. Kurikuulus endasäilitamisinstinkt koos endahävitamisinstinktiga pole paigutatav sellesse lahtrisse üldse, sest need on iga agregaadi (ka anorgaanilise) põhiomadused.

      Keel on aga instinkt sessamas mõttes, milles kõndimine jalgadel. Loomade hulgas kasvanud laps kõnnib loomana ja häälitseb loomana, teatavast vanusest alates ei saa loomlast enam inimestada. On tõenäoline, et ei hakka kõnelema ka täiesti isoleeritult kasvanud laps, ehkki seda uskusid araabia filosoofid ja ratsionalistid. Ta karjumised kindlasti midagi väljendaksid, kuid nähtamatu vaatleja taipaks neist umbes sama palju kui üksiku ahvi omadest. Pole vist andmeid, kas kahe-kolme lapse vahel kujuneks vastne keel, kas nad hakkaksid kõndima jalgadel. Kuid ka säärane keel oleks ju kooselamise tulemus, ühiskondlik “instinkt” ning – sõltumatu kooselu vormist, ühiskonna struktuurist.

      Keeletu hõimu avastatamatus ei takistanud loodusteadlasi muidugi mitte nõudmast evolutsiooniprintsiibi kehtivust inimkonna ajaloos keelte pinnal. Umbes XIX s-i alguseni kehtis muistne arvamus: inimkonnal on kunagi olnud ühiseks mingi heebreakeel, kõik teised on selle “segatud”, degenereerunud ja kontamineerunud järglased. Anglosakside levinemisel ja kapitalismi liider DARWINi eestvedamisel tõeks-pidamised muutusid põhjalikult. Tundus looduslik väita, et keel on arenenud lihtsast keeruliseks ja kõrgepeeneks, rumala metsmehe omast inglise kolonisaatori, vabrikandi ja pankuri oivaliselt nõtkeks vahendiks. Tavatseti siis järjestada: isoleerivad keeled (hiina), aglutineerivad (türgi), flekteerivad (igermaani) ning viimast jutlustada inimvaimu arengu kõrgeima ja ületatamatu etapina. See oli igati toores vägivallaakt Keele kallal, sest hiinlasist hoopiski “madalamad” rahvad ei kõnelenud isoleeritud keeli või nende kujuteldavaid eelastmeid ning seemikeeled üldiselt on flekteerivamad ja sünteetilisemad igermaani keelist. Kuid selle skeemi korrutamist võib kohata “modernil” ajalgi paljude “uute” luuletajate mõttemõlgutusiski! Ei saavat ju ometi kuidagi teisiti! Kui on olemas ühiskondlik areng kõrgema ja täiuslikuma poole, mida ju ometi keegi ei taha ega tohi eitada, siis peab ju olema võimalik, vähemalt, kui ollakse varustatud õige õpetuse ja menetlusega, jälgida ka keele arengu vastavaid etappe. Isegi siis, kui möönda, et keele areng ei “suuda pidada sammu” ega “käia kaasas” ühiskonna arengutempoga, mis eriti “modernil” ajal väga kiire, rahutu ja närviline ja kõik muud moesolevad endaülistusröögatused. Kui on mudelistatav, seaduspärastatav ühiskondlik areng, siis peaks sama menetlus andma tulemusi (ennustamisekski) keele puhul. Paratamatuks ja välditamatuks sihiks kujuneks nõnda jällegi üheainsa või mõne (sõltuvalt sellest, kas inimkonda pidada monofüleetiliseks või polüfüleetiliseks) “ürgkeele” ja selle generatiivse grammatika rekonstrueerimine, millest seadusepäraselt tuletatavad kõik edasised ja mõeldavad arenguastmed. Selline “sotsioloogiline ürglingvistika” eeldab muidugi, et iga algus on tagantjärgi taasavastatav. Ka siis, kui oleks tõestatav, et see on samuti võimatu nagu sõõri kvadratuur, püüet ennast ei saa olematustada. Ta ei tulene ju, paraku, ainuüksi mistahes sotsioloogilisest dogmaatikast (ükskõik, kas HEGEL-MARXi või SCHMIDTi koolkonna omast), vaid teda tublisti turgutab ja upitab psühholoogiline dogmatism, mis eurooplasele on veelgi sügavamale istutatud sisse. Igermaanidele reaalselt eksisteerib “lihtne Inimene (kui niisugune)” oma enamvähem “keerulise psüühikaga”. Sihukesele Üldinimlikule psüühikale jällegi ju peaks vastama Üldinimlik keel. Esiteks inimkonna algul, siis jälle Sihile saabunud Inimkonnas, milles kõik inimesed kogu inimkonna eriradade kõikide saavutiste võrdselt õnnelikud osalised. Et see eksilootus on kustutatamatu, vähemalt eurooplases, siis ei tohi ükski mõistlik inimene loota, et ehk ometi tema lastelaste aegu on ükskord lõppenud “ürgkeele” rekonstruimised.

      Tegemist on eksilootusega seepärast, et “inimene” ja “üldinimlik” omaette on sisutud terminid täpselt samuti nagu oleks “mänd” ja “üldmändlik”, kui puuduksid analoogsed, võrreldavad terminid. “Inimene” on defineeritav ainult ta kõrvutamisel selle lähima loomaliigiga, kes veel/enam pole “inimene”, on juba loom. Defineerides nõnda ei saa aga vältida “kõne”/“keele” sugenemist definitsiooni endasse. Mõiste “inimene” eeldab mõistet “keel”. Keelel puudub võimalus tuletada iseennast mingist üldinimlikust psüühikast, millel puudus keel.

      Eelnevas on vihjatud üht imelikku nähet ja arvustatud üht mõttetut soovi, mis õigel ajal ühendatuna juba poolteise sajandi eest võimaldanuksid lingvistikal (ja paratamatult

1

[Keel] ennetas isegi materiaalse kultuuri kõige madalamaid astmeid, mis rangelt võttes ei olnud tegelikult võimalikud enne, kui keel, mis on tähendusliku väljenduse vahend, ei olnud ise kuju võtnud. (Siin ja edaspidi toimetaja märkused.)