Koduabiline. Kathryn Stockett

lõuna pool.

      „Muidugi,” ütlen.

      Lähen toon talle puhvetkapist papist tassi. Sellel on kujutatud sünnipäeva-õhupallid ja see tass pärineb Mae Mobley kaheaastaseks saamise päevast. Tean, et miss Leefolt ei soovi, et mehele klaasiga vett tooksin.

      Ta joob selle ühe pika sõõmuga tilgatumaks ja annab mulle tassi tagasi. Nägu on tal tõeliselt väsind. Silmavaade on kuidagi nukralt üksildane.

      „Kuidas teil läheb kah?” küsin.

      „Tööd vaja teha. Vesi on ikka veel puudu. Arvan, et paneme väljavoolutoru tee alla,” sõnab ta.

      „Kas teine mees tahab kah juua?” küsin.

      „Oleks kena küll.”Ta noogutab, lähen ning võtan ta sõbra jaoks väikse naljaka välimusega papptassi ning täidan selle kraaniveega.

      Mees ei lähe seda kohemaid paarilisele viima.

      „Vabandust,”ütleb ta,„kus…”Seisab seal minuti, vaatab jalge ette maha. „Kus ma saaksin oma äda õiendada?”

      Ta vaatab mulle otsa ja mina tema otsa ja minut aega me lihtsalt vaatame teineteisele otsa. See on üks noid naljakaid asju. Mitte ha-ha-hanali, vaid selline, kus mõtled, oh eldekene! Siin me nüüd oleme – majas on kaks väljakäiku ja üht ehitatakse veel juurde ka, ja ikka pole ühtki kohta, kus see mees saaks oma äda õiendada.

      „Noh… jah…” Ma pole sellises olukorras ennemini olnd. Noorem mees, Robert, kes käib iga kahe nädala tagant aeda korrastamas, arvan, et ta käib ära enne, kui ta siia tuleb. Kuid see mees, see on vanem mees. Käed teisel suured ja kortsus. Seitsekümmend aastat muretsemist on ta näole jätnd nii palju kortse, et see paistab kui teedekaart.

      „Vist tuleb minna maja taha põõsastesse,” kuulen iseennast ütlemas, kuid soovin, et see poleks mina. „Seal taga on koer, kuid ta ei tee tüli.”

      „Hästi, tänan,” ütleb ta.

      Vaatan, kuidas ta ästi aeglaselt tagasi läheb, käes paarilisele mõeldud tass vett.

      Kopsimine ja kaevamine jätkub kogu ülejäänd pärastlõuna.

      Kogu järgmise päeva käib eesaias nende kopsimine ja kaevamine. Ma ei küsi miss Leefoltilt mingit seletust ja ta ise ei paku ka. Ta vaid piilub tagauksest iga tund, et näha, mis toimub.

      Kell kolm on mürglil lõpp ja mehed istuvad autosse ja kaovad. Miss Leefolt, kes jälgib nende ärasõitu, toob kuuldavale sügava ohke. Siis istub ta oma autosse ja läheb tegema mida iganes, nagu alati, kui närv pole just parasjagu krussis värviliste meeste pärast, kes ta maja ümber liiguvad.

      Veidi aja pärast eliseb telefon.

      „Miss Leef…”

      „Ta räägib kõigile linnas, et ma varastan! Ja seepärast ei saa ma tööd! See nõid on teinud minust Hindsi maakonna kasimata suuvärgiga kurjategijast toatüdruku!”

      „Oot-oot, Minny, pea’nd oogu…”

      „Läksin enne tööleminekut täna hommikul Renfroeside poole Sycamore’i tänaval ja miss Renfroe ajas mu peaaegu et endi krundilt minema. Ütles, et miss Hilly rääkis talle minust kõik – kõik teavad, et varastasin miss Waltersilt lühtri!”

      Kuulen, kuidas ta telefonitoru pigistab – tundub, nagu püüaks ta seda oma peos puruks litsuda. Kuulen laste naaklemist ja imestan, miks Minny juba kodus on. Tavaliselt ei tule ta töölt enne kella nelja.

      „Ma pole teinud midagi muud, kui toitnud seda vana naist heade roogadega ja vaadanud ta järele!”

      „Minny, ma tean, et sa oled aus. Jumal teab, et sa oled aus.”

      Ta hääl muutub madalaks nagu mesilasel kärjes. „Kui miss Waltersi poole jõudsin, oli seal miss Hilly ja püüdis anda mulle 20 dollarit. Ta ütles: „Võta. Ma tean, et sul läheb seda vaja,” ja mul oli kange tahtmine need talle näkku visata. Kuid ma ei teinud seda. Oh ei.” Jälle akkas kuulduma ingeldamist, ja ta ütles: „Tegin midagi hullemat.”

      „Mida sa tegid?”

      „Ma ei ütle. Sellest käkist ei räägi ma kellelegi. Kuid ma tegin talle midagi, mida ta väärib!” Nüüd nuttis ta südantlõhestavalt ja mul tõmbas kõht irmust külmaks. Miss Hillyle vasta astuda pole naljaasi. „Ma ei saa enam iialgi tagasi tööle, Leroy lööb mu maha…”

      Tagapool akkasid lapsed nutma. Minny pani toru hargile, ütlemata isegi ead aega. Ma ei tea, mis ta selle käkiga mõtles. Kuid taevake, tundes Minnyt võib kindel olla, et midagi ead see olla ei saand.

      Sel õhtal nopin endale kermesmarja salatit ja ühe tomati Ida peenralt. Praen veidi sinki ja teen natuke kastet kõrvale. Parukas arjatud ja üles riputatud, roosad rullid sisse keeratud, juustele juba ead-paremat pääle kantud. Olen terve õhtapooliku olnd mures ja mõelnd Minnyst. Kui täna öösel magada tahan, tuleb mul need mõtted peast välja saada.

      Istun laua taha sööma ja panen köögiraadio mängima. Väike Stevie Wonder laulab „Fingertipsi”. Selle poisi puhul ei tähenda midagi, et ta värviline on. Ta on kaheteistkümneaastane, pime, ja raadios mängitakse tema ittlugu. Kui ta lõpetab, akkan kuulama pastor Greene’i, kes etendab oma jutlust, lõpuks jään pidama WBLA raadiojaama juures. Nad mängivad bluusi ja laulavad kaasa.

      Pimeduse saabudes meeldivad mulle nende suitsused, kergelt napsised ääled. Mul on siis tunne, et terve mu maja on inimesi täis. Võin neid peaaegu nähagi, õõtsumas minu köögis, bluusi tantsimas. Keeran ära laetuled ja kujutlen, et oleme Kaarnas. Väiksed lauad punaste lambivarjudega. On mai või juunikuu ja on soe. Minu sümpaatia Clyde välgutab mulle oma valgeambalist naeratust ja küsib: kallis, soovid midagi juua? Ja mina ütlen Bloody Mary, ja siis akkan iseenda üle naerma, et istun oma köögis ja näen päise päeva ajal und, sest kõige kangem kraam, mida ma üldse pruugin, on purpurpunane mahlajook Nehi.

      Memphise Minny hakkab raadios laulma sellest, kuidas lahjast lihast ei saa praadi, mis räägib sellest, kuidas armastus ei jää kestma. Ikka ja jälle mõtlen, et võiksin leida endale teise mehe, kellegi oma kirikust. Probleem on selles, et kuigi jumal on mulle armas, ei ole kirikuskäijad mehed mulle kunagi nii väga meeldind. Mees, kes mulle meeldib, ei ole sedasorti, kes jääb sulle kaela peale pärast seda, kui on kõik su raha ära kulutand. Tegin selle vea kakskümmend aastat tagasi. Kui mu seaduslik mees Clyde mu selle tühise Farishi tänava lirva pärast, keda nad Kakaoks kutsuvad, maha jättis, siis arvasin, et ei tee enam iial selliste asjadega tegemist.

      Kass hakkab väljas kräunuma ja toob mu tagasi reaalsusesse, külma kööki. Keeran raadio kinni ja panen tagatoas lambi põlema, õngitsen kotist välja oma palveraamatu. Mu palveraamat on lihtsalt üks sinine märkmik, mille ostsin Ben Franklini kauplusest. Kasutan pliiatsit, nii et saan ülestähendatu kustutada, kuni kõik õigesti kirja saab. Olen oma palveid kirja pand alates sellest ajast, kui olin kaheteistaastane koolitüdruk.

      Kui ütlsin oma seitsmenda klassi õpetajale, et enam ma kooli ei tule, sest pean emale abiks olema, siis puhkes miss Ross peaaegu nutma.

      „Sa oled klassis kõige targem, Aibileen,” ütles ta. „Ja ainus viis, kuidas sul õnnestub oma vaimu virge hoida, on iga päev lugeda ja kirjutada.”

      Nii ma siis hakkasingi oma palveid kirja panema, selle asemel et neid üles lugeda. Kuid keegi pole mind sellest ajast saadik targaks nimetand.

      Pööran oma palveraamatu lehekülgi, et näha, kes mul täna ette tuleb võtta. Mõned korrad sel nädalal mõtlesin panna miss Skeeteri ka oma nimekirja. Ma ei olegi päris kindel, et tean miks. Ta on alati kena, kui ta tuleb. Mind teeb see närviliseks, kuid paratamatult mõtlen kogu aeg, mida ta tegelt öelda tahtis miss Leefolti köögis, kui küsis, et kas ma tahan asju muuta. Rääkimata sellest, et ta küsis oma teenija Constantine’i elukoha kohta, kes teda kasvatanud oli. Mina tean, mis juhtus Constantine’i ja miss Skeeteri ema vahel, ja mitte mingil juhul ei räägi ma talle sellest.

      Asi on aga selles, et kui ma nüüd hakkan miss Skeeteri eest palvetama, siis tean, et meie vestlus jätkub järgmine kord,