Koduabiline. Kathryn Stockett

karjuma jätta. Kuid majaabilised teavad alati, kuidas asjad tegelikult on.

      Täna on aga ea päev. Pisitüdruk vaid naeratab.

      Ütlen: „Aibileen.”

      Tema ütleb: „Aib-ee.”

      Mina ütlen: „Armastus.”

      Tema ütleb: „Armastus.”

      Mina ütlen: „Mae Mobley.”

      Tema ütleb: „Aib-ee.” Ja siis ta aina naerab ja naerab. Talle teeb palju nalja, et ta räägib, ja pean ütlema, et ongi juba ammu aeg. Treelore ei öelnud ka sõnagi, enne kui kaheseks sai. Aga kui ta juba kolmandas klassis oli, rääkis paremini kui Ühendriikide president, tuli koju ja kasutas selliseid sõnu nagu pöördkond ja parlamentaarne. Kui jõudis keskkooli eelviimasesse klassi, mängisime mängu, kus mina ütlesin talle ühe olemasoleva lihtsa sõna ja tema tuli välja mingi sarnase tähendusega teistmoodi sõnaga. Mina ütlen kodukass, tema ütleb kodustatud kaslane, mina ütlen mikser ja tema ütleb motoriseeritud pöörleja. Ühel päeval ütsin Crisco2. Kratsis pead. Ei suut uskuda, et võitsin mängu ei muu kui lihtsalt Crisco’ga. Sellest sai meie salajane nali – see tähendas midagi, mida ei saa teisiti väljendada, kuis ka ei püüaks. Akkasime tema isa Criscoks kutsuma, sest ei saa ju kedagist, kes oma pere juurest jalga last, sõnadega paremaks muuta. Lisaks veel on ta libedaim päevavaras, keda iial kohand olete.

      Tassin Mae Mobley kööki ja panen ta oma kõrgesse söögitooli, ise mõtlen kahest tööst, mis täna lõpetada tuleb, enne kui miss Leefoltil üsteeriahoog peale tuleb: tuleb narmendama hakand salvrätid eraldi panna ja korda seada puhvetkapis olev õbeserviis. Eldeke, seda tuleb mul vist teha prouade juuresolekul.

      Viin kandiku täidetud munadega söögituppa. Miss Leefolt istub laua otsas, temast vasakul on miss Hilly Holbrook ja tema ema miss Walters, keda miss Hilly ei kohtle just erilise austusega. Miss Leefoltist vasakul on miss Skeeter.

      Lasen kandikul ringi käia, alustan miss Waltersist kui kõige vanemast. Toas on soe, kuid tal on paks pruun sviiter õlgadel. Ta õngitseb endale muna ja siis pillab selle peaaegu maha, sest tal akkavad ilmnema alvatusnähud. Siis lähen miss Hilly juurde ja ta naeratab ja võtab kaks tükki. Miss Hillyl on ümmargune nägu ja tumepruunid juuksed pea peal kuhilas. Nahk on oliivivärvi, tedretähnide ja sünnimärkidega. Ta armastab punast pleedi kanda. Ja istmiku kohalt akkab ta kogukaks minema. Et täna on kuum, on tal seljas punane varrukateta kleit, ilma vöökohata.Ta on üks neist täiskasvand prouadest, kes ikka veel kannavad väikeste tüdrukute riideid, suuri lehve, värvilt sobivaid kübaraid ja muud selletaolist. Ei kuulu ta mu lemmikute ulka.

      Manööverdan ennast miss Skeeteri juurde, kuid ta krimpsutab pakkumise peale nina ja ütleb: „Ei, tänan”, sest ta ei söö mune. Ütlen seda miss Leefoltile iga kord, kui tema juures on bridžiklubi, aga ta laseb mul ikkagi neid mune teha. Ta kardab, et miss Hilly oleks muidu pettund.

      Lõpuks teenindan miss Leefolti.Tema on perenaine, seega tuleb temal mune valida viimasena. Niipea kui temaga valmis saan, ütleb miss Hilly: „Kas võiksin?” ja aarab veel kaks tükki, mis mind sugugi ei üllata.

      „Arvake ära, kellega ma ilusalongis kokku sattusin?” ütleb miss Hilly.

      „Kellega siis?” küsib miss Leefolt.

      „Celia Foote’iga. Ja kas teate, mis ta minult küsis? Et kas ta saaks sel aastal heategevusüritusel kaasa lüüa.”

      „Tore, meil on seda vaja,” ütleb miss Skeeter.

      „Mitte nii väga. Ei ole vaja. Ma ütlesin talle: Celia, pead olema naisteorganisatsiooni liige või toetaja, et osaleda. Milleks ta oma arvates Jacksoni klubi siis peab? Kas mingiks võidujooksuks, milles kõik osaleda võivad?”

      „Kas me siis sel aastal ei kaasagi neid, kes liikmed pole? Sest heategevusüritus on nii suureks läinud?” küsib miss Skeeter.

      „Nojah, kaasame küll. Aga ma ei tahtnud sellest temale rääkida,” sõnab miss Hilly.

      „Ma ei suuda uskuda, et Johnny abiellus nii labase tüdrukuga nagu tema,” ütleb miss Leefolt ja miss Hilly noogutab. Ta akkab bridžikaarte välja jagama.

      Jagan välja juba külmaks tõmbunud salatit ja singileibu – ei saa parata, pean kuulama nende lobisemist. Need prouad räägivad vaid kolmest asjast: oma lastest, oma riietest ja oma sõpradest. Kuulen sõna Kennedy, ja tean, et nad ei aruta poliitika üle. Nad räägivad sellest, mis miss Jackie’l tee-vee ekraanil seljas näha oli.

      Kui jõuan järjega miss Waltersini, võtab ta enesele vaid ühe pisikese pooliku võileiva.

      „Ema, võta veel üks võileib! Oled kiitsakas kui telefonipost!”üüab miss Hilly emale, vaadates ise lauasistujaile otsa. „Räägin talle kogu aeg, et kui see Minny ei mõista toitu valmistada, siis tuleb ta lihtsalt lahti lasta.”

      Kikitan kõrvu. Nad räägivad oma koduabilisest. Oleme Minnyga parimad sõbrad.

      „Minny teeb hästi süüa,” ütleb vana miss Walters. „Ma lihtsalt ei taha enam nii palju süüa nagu vanasti.”

      Minny on peaaegu et parim kokk Hindsi maakonnas, võib-olla isegi terves Mississippi osariigis. Juunioride klubi eategevusüritus on igal sügisel ja nad tahvad, et ta teeks oksjoni jaoks kümme karamellkooki. Ta peaks olema osariigis kõige otsitum koduabiline. Probleemiks on Minny liigne suupruukimine. Ta ei jää kunagi vastust võlga. Ühel päeval saab oma sauna Jitney Jungle’i toidupoe valge juhataja, järgmisel päeval Minny mees ja iga jumala päev valge proua, kelle juures ta teenib. Ainuke põhjus, miks ta miss Waltersit nii kaua on teenind, on tõsiasi, et miss Walters ei kuule maad ega ilma.

      „Arvan, et sind toidetakse halvasti, mamma,” hõigub miss Hilly. „See Minny ei toida sind, vaid plaanib iga kui viimast mulle veel järele jäänud perekonnareliikviat sisse vehkida.” Miss Hilly turtsub oma toolilt: „Lähen vannituppa. Pange teda tähele, et ta näljast ära ei nõrkeks.”

      Kui miss Hilly on läind, sõnab miss Walters hästi tasakesi: „Vean kihla, et see sulle juba meeldiks.” Kõik teesklevad, et ei kuule öeldut. Ma parem elistan õhtul Minnyle ja räägin, mida miss Hilly ütles.

      Köögis troonib pisitüdruk oma kõrgel istmel, terve nägu punast mahla täis. Niipea kui sisse astun, venib ta nägu naerule. Ta ei virise, et peab seal täiesti omaette olema, kuid ma ei taha teda sugugi liiga kauaks üksi jätta. Tean, et ta passib üksisilmi ja vaikselt ust, kuniks tagasi tulen.

      „Oi, Hilly, sa peaksid külaliste vannituba kasutama,” sõnab miss Leefolt, segades peos olevaid kaarte. „Aibileen ei puhasta seal taga enne, kui lantš läbi.”

      Hilly ajab lõua püsti. Siis toob ta kuuldavale ühe oma köhatustest. Tal on komme köhatada tõeliselt delikaatsel moel, mis pälvib kõigi tähelepanu, ilma et keegi arugi saaks, et just seda ta sooviski.

      „Aga külaliste tualett on sama ruum, mida majaabiline kasutab,” ütleb miss Hilly.

      Järgneb sekund vaikust. Siis noogutab miss Walters, nagu selgitaks öeldut.„Ta on ärritatud, sest nigra kasutab majas olevat tualetti, ja meie ka.”

      Eldeke, ma ei taha jälle seda jampsi kuulata. Kõik vaatavad minu poole, kes ma lauaõbeda sahtlit puhvetkapis korrastan, ning ma tean, et nüüd tuleb mul toast välja minna. Kuid enne kui saan viimase õbelusika kappi pandud, vaatab miss Leefolt mulle otsa ja ütleb: «Mine too veel teed, Aibileen.»

      Teen, nagu ta käsib, ehkki nende tassid on ääretasa.

      Seisatan minutiks köögis, aga mul pole seal enam miskit teha. Vaja on söögituppa minna, et lõpetada lauaõbeda sorteerimine. Ja siis tuleb mul ju veel salvrätid läbi vaadata, kuid seda saab teha eeskojas, kohe selle toa taga, kus nad istuvad. Ma ei taha sugugi kauemaks tööle jääda lihtsalt seepärast, et miss Leefolt kaarte mängib.

      Ootan paar minutit, pühin köögisaare leti puhtaks. Annan pisitüdrukule veidi sinki ja see kaob välkkiirelt. Lõpuks iilin koridori, palun jumalat, et keski mind ei näeks.

      Kõigil

2

USAs alates 1911. aastast toodetava täistaimse rasva bränd; muutus peagi rasva üldnimetuseks. Siin ja edaspidi toimetaja märkus.