Koduabiline. Kathryn Stockett

jälle hingata. Aknad on minu jaoks kaugelt parem teema kui lauahõbe. „Ma ei karda mitte mingisuguseid aknaid. Puhastasin miss Waltersi aknaid maast laeni iga nelja nädala tagant.”

      „Kas tal oli majas ainult üks korrus või kaks?”

      „Üks… Kuid sellegagi oli tegu küllalt. Vanadel majadel, teate, on palju varjatud nurki ja peiduurkaid.”

      Lõpuks läheme tagasi kööki. Põrnitseme mõlemad hommikusöögilauda, kuid kumbki meist ei istu. Lähen nii ähmi täis, et ei suuda ta mõtteid lugeda, ja mu pea kattub higiga.

      „Teil on suur ja kena maja,” ütlen. „Ja siin üsna kaugel maakohas. Nõuab palju tööd.”

      Ta hakkab oma laulatussõrmust keerutama. „Arvatavasti oli miss Waltersiga palju lihtsam toime tulla kui sellega siin. Mõtlen, et praegu oleme ainult kahekesi, aga kui asi lasteni jõuab…”

      „Kas olete kaalunud veel kellelegi tööd pakkuda?”

      Ta ohkab. „Neid on siin terve hunnik käinud. Ma lihtsalt ei ole… õiget veel leidnud.” Ta närib küüsi ja silmad vonksavad kõrvale.

      Ootan, et ta ütleks, et ka mina ei ole see õige, kuid me lihtsalt seisame seal ja hingame sisse jahutolmu. Lõpuks panen mängu oma viimase kaardi – sosistan, sest rohkemaks pole jõudu.

      „Teate, jätsin miss Waltersi vaid seepärast, et ta läheb vanadekodusse. Ta ei lasknud mind lahti.”

      Kuid ta põrnitseb ainult oma paljaid jalgu, mille tallad on mustad, sest põrandad on pesemata sestsaadik, kui ta sellesse suurde vanasse räpasesse majja kolis. Ja on selge, et see proua ei soovi mind.

      „No igatahes on mul hea meel, et sõitsite selle pika maa maha. Kas võin teile anda vähemalt veidi raha bensiini jaoks?”

      Võtan oma rahatasku ja torkan selle kaenla alla. Ta saadab mulle rõõmsa naeratuse, mille võiksin pühkida ta näolt üheainsa löögiga. Olgu neetud see Hilly Holbrook.

      „Ei, proua, ei või.”

      „Teadsin, et raske on siia kedagi leida, aga…”

      Kuulan teda seal teesklemas, kui kahju tal on, kuid endamisi mõtlen vaid: lõpeta juba, kulla proua, et võiksin Leroyle öelda, et meil tuleb kolida ära põhjapoolusele jõuluvana juurde, kus keegi pole kuulnud Hilly valedest minu kohta, mis ta lendu on lasknud.

      „… ja kui mina oleksin teie asemel, ei tahaks mina ka seda suurt maja puhastada.”

      Vaatan talle teeskluseta otsa. Nüüd läheb ta küll enda väljavabandamisega juba liiale, kui teeskleb, et Minny ei saa tööd, kuna ta seda tööd ei taha.

      „Kuidas? Kas te kuulsite mind ütlemas, et ma ei taha seda tööd?”

      „Pole midagi, juba viis toatüdrukut on mulle öelnud, et siin on liiga palju tööd.”

      Vaatan enda seitsmekümne viie kilosele ja meeter kuuekümne pikkusele kogule, millele tegelikult ametirõivas kitsaks jääb. „Liiga palju tööd – minu jaoks?”

      Hetkeks vaatab ta mulle otsa. „Kas te… te olete valmis seda tegema?”

      „Miks ma teie arvates siis sõitsin terve selle tee siia, sellesse tulevasse taevariiki, kas lihtsalt selleks, et bensiini kulutada?” Panen oma suu kinni.

      Ära seda nüüd kihva keera, ta pakub sulle ju tööd! „Miss Celia, ma oleks õnnega koos, kui saaks teie heaks tööd teha.”

      Ta naerab ja see hull naine tuleb mind embama, kuid taganen veidi, andes talle mõista, et sedasorti liimile ma ei lähe.

      „Oot-oot, pidage, meil on esmalt vaja mõnest asjast rääkida. Peate mulle ütlema, mis päevadel te mind siin näha tahate ja… ja sedasorti asjad vajavad arutamist.” Näiteks nagu kui palju te mulle maksate.

      „Arvan, et… millal iganes teile meeldiks tulla,” ütleb ta.

      „Miss Waltersi juures töötasin pühapäevast kuni reedeni.”

      Miss Celia mälub nüüd üht oma roosadest roosamat küünt.

      „Nädalalõppudel ei saa te tulla.”

      „Hästi.” Mul on rohkem päevi vaja, aga võib-olla laseb ta hiljem mul valmistada toitu pidudeks või mida iganes. „Siis esmaspäevast reedeni. Mis kellaks te mind siia soovite?”

      „Mis ajal te tahate tulla?”

      Mul pole kunagi varem sellist valikuvõimalust olnud. Tunnen, kuidas mu silmad kitsaks piluks tõmbuvad. „Kuidas oleks kella kaheksaks? Miss Walters kutsus mind selleks ajaks.”

      „Hästi, kaheksa on tõesti sobiv.” Siis seisab ta seal jälle, nagu ootaks, et teeksin kabemängus järgmise käigu.

      „Nüüd peaksite mulle ütlema, mis kell mul tuleb ära minna.”

      „Mis kell siis?” küsib Celia.

      Pööritan silmi. „Miss Celia, teie peaksite seda mulle ütlema. See käib sedapidi.”

      Ta neelatab, nagu oleks sellest hirmus raske aru saada. Tahan lihtsalt asjaga ühele poole saada, enne kui ta minu suhtes tehtud otsust muudab.

      „Kuidas sobiks kell neli?” küsin. „Töötan kaheksast neljani ja natuke aega jääb mul ka lantšiks või mis iganes teil siin on.”

      „See sobiks hästi.”

      „Nüüd… tuleb meil tasust rääkida,” ütlen ja mu varbad tunduvad kingades väänlema hakkavat. Tasu ei saa olla suur, kui juba viis teenijannat on tööst keeldunud.

      Kumbki meist ei ütle midagi.

      „Kuulge, miss Celia. Kui palju te abikaasa on nõus maksma?”

      Ta vaatab eemale köögikombaini poole, mida, vean kihla, ta isegi kasutada ei oska, ja ütleb: „Johnny ei teagi sellest.”

      „Hästi. Küsige siis talt täna õhtul, kui palju ta on nõus maksma.”

      „Ei, Johnny ei tea, et võtan koduabilise.”

      Mul kukub suu üllatusest lahti. „Mismoodi ei tea?”

      „Ma ei ütle Johnnyle.” Ta sinised silmad on suured, nagu oleks tal Johnny ees surmahirm.

      „Ja mida härra Johnny siis teeb, kui ta koju tuleb ja leiab oma köögist värvilise naise?”

      „Mul on kahju, aga ma lihtsalt ei saa…”

      „Ma ütlen teile, mida ta teeb – ta läheb, võtab selle püstoli ja laseb Minny siinsamas vahatamata põrandal maha.”

      Miss Celia raputab pead. „Ma ei ütle talle.”

      „Siis ma pean minema,” ütlen. Pask. Teadsin seda ette. Juba uksest sisse astudes teadsin, et ta on hull…

      „Asi ei ole selles,et ma talle luiskaksin.Mul on lihtsalt vaja koduabilist…”

      „Muidugi on teil koduabilist vaja. Viimasele tulistati ju pähe.”

      „Ta ei tule päeva ajal kunagi koju.Lihtsalt tehke ära suurem puhastustöö ja õpetage mind õhtusööki tegema ja läheb vaid mõni kuu…”

      Mu nina kiheleb, sest midagi kõrbeb. Näen ahjust suitsupahvakut tõusmas. „Ja mis edasi? Kavatsete mind mõne kuu pärast lahti lasta?”

      „Siis… ütlen talle,” ütleb ta, kuid see mõte paneb teda kulmu kortsutama. „Palun, ma tahan, et ta arvaks, et suudan seda kõike ise teha. Tahan, et ta arvaks, et olen… vaeva väärt.”

      „Miss Celia…”raputan pead, raske uskuda, et juba vaidlen selle daamiga ja pole ise siin veel kaht minutitki tööl olnud. „Arvan, et olete lasknud oma koogil ära kõrbeda.”

      Ta kahmab kaltsu ja tormab ahju juurde ning tõmbab koogi välja. „Oh aeg! Täiega tuksis!”

      Panen oma rahatasku lauale ja nihkun tast mööda. „Märga käterätti ei saa kuuma panniga kasutada.”

      Haaran